Metro 2033. Dmitri Gluhhovski

kostis aeg-ajalt tuhmi kumedat urinat, nagu oleks Moskva metroo tundmatu koletise hiiglaslik soolestik. Ja nendest häältest hakkas õudne.

      2. PEATÜKK

      JAHIMEES

      Artjomile ronis jälle igasugust pahna pähe. Mustad… Need inimeseloomad ilmusid tema valvekorra ajal välja ainult korra, kuid ta ehmus tookord kõvasti, ja kuidas saabki selle peale mitte ehmuda…

      Vaat istud valves. Soojendad ennast lõkke ääres. Ja siis kuuled äkki: tunnelist, kusagilt sügavusest kostab korrapärast tuhmi kopsimist – algul kaugelt ja vaikselt, siis järjest lähemalt ja kõvemini… Ja äkki lõikab kõrva kohutav hauatagune ulgumine, juba päris lähedal… Algab tohuvabohu! Kõik kargavad üles, liivakotid, kastid, millel istuti, visatakse kiiruga tõkkeks, et oleks, kuhu taha peituda, ja vanem kisab täiest jõust, häälepaelu säästmata: „Häire!”

      Jaamast kiirustab appi reserv, kolmesajandal meetril võetakse kuulipildujalt kate maha; siin aga, kus tuleb pealöök enda peale võtta, viskuvad inimesed maha kottide taha, sihivad automaadid tunnelisuu poole, sihivad… Lõpuks, oodanud ära, kui vampiirid on jõudnud päris lähedale, pannakse prožektor põlema – ja selle kiires ilmuvad nähtavale mingid veidrad, jampslikud siluetid. Paljad, musta läikiva nahaga, suurte silmade ja sisselangenud suudega… Marsivad ühtlaselt edasi, kindlustuste ja inimeste peale, täies pikkuses surma poole, end painutamata, üha lähemale ja lähemale… Kolm… Viis… Kaheksa elajat… Ja kõige esimene kergitab järsku pead ja ulub hauataguse häälega.

      Värin jookseb üle keha, tahaks üles karata ja joosta, jätta automaat, jätta seltsimehed, jätta kõik kus kurat ja põgeneda… Prožektor on suunatud elajate lõustadele, et ereda valgusega neile otse silmaterasse sähvata, kuid on näha, et nad isegi ei kissita, ei kata silmi kätega kinni, vaid vaatavad pärani silmi prožektorisse ja jätkavad mõõdukalt liikumist edasi, muudkui edasi… Kas neil üldse ongi silmaterad?

      Ja siis lõpuks jõuavad nad kolmesajandalt joostes kohale, koos kuulipildujaga, heidavad nende kõrvale pikali, hüüavad käsklusi… Kõik on valmis… Kõlab kauaoodatud „Tuld!”. Korraga hakkab mitu automaati tippima, kärgatab kuulipilduja. Kuid mustad ei peatu, ei kummardu, nad tulevad täispikkuses sammu aeglustamata sama mõõdukalt ja rahulikult edasi. Prožektori valguses on näha, kuidas kuulid rebivad nende läikivaid kehasid, tõukavad neid tagasi; nad kukuvad, kuid tõusevad kohe püsti, ajavad ennast sirgu ja lähevad edasi. Ja jälle – sel korral juba kähedalt, sest kõri on läbi lastud – kõlab kohutav ulg. Möödub veel mitu minutit, enne kui terasene tulemöll murrab lõpuks selle ebainimliku mõttetu visaduse. Ja pärast, kui kõik vampiirid lebavad juba maas, hingetud ja liikumatud, tulistatakse neile viielt meetrilt veel kontroll-laskudega pähe. Ja isegi kui kõik on juba läbi ja laibad on juba šahti visatud, seisab seesama jube vaatepilt veel kaua silme ees – kuidas mustadesse kehadesse tungivad kuulid ja prožektor põletab pärani silmi, kuid nad tulevad ikka sama ühetasaselt edasi…

      Artjomil kiskus sellest mõttest sees krampi. Jajah, parem on nendest mitte lobiseda, mõtles ta. Niisama, igaks juhuks.

      „Hei, Andreitš! Seadke valmis! Me tuleme juba!” karjuti neile lõunast, pimedusest. „Teie vahetus sai läbi!”

      Inimesed lõkke ümber hakkasid liigutama, heites endalt tardumuse; nad tõusid ringutades püsti, ajasid seljakotid ja relvad selga ning Andrei haaras ka üleskorjatud kutsika kaasa. Pjotr Andrejevitš ja Artjom naasid jaama, Andrei oma meestega aga enda kolmesajandale: nende valvekord polnud veel lõppenud.

      Tulid vahetusmehed, vahetati käepigistusi, räägiti, ega midagi veidrat või erilist polnud, sooviti, et mehed end korralikult välja puhkaks, ja istuti tulele lähemale, et jätkata varem alustatud jutuajamist.

      Kui kõik liikusid mööda tunnelit lõunasse, jaama poole, rääkis Pjotr Andrejevitš Andreiga millestki tuliselt: näha, et nad pöördusid tagasi mõne oma igavese vaidluse juurde. Aga kiilaspäine mehemürakas, kes küsis mustade ratsiooni kohta, jäi neist maha ja sättis end Artjomi kõrvale jalg jalas käima.

      „Nii et sa tunned Kuivetut?” küsis ta Artjomilt talle silma vaatamata oma tuhmi madala häälega.

      „Onu Sašat? Nojah! Ta on mu kasuisa. Ma elangi temaga koos,” vastas Artjom ausalt.

      „Mis sa ütled… Kasuisa. Ei teagi…” pomises kiilakas.

      „Aga mis teie nimi on?” julges Artjom pärida, arutledes, et kui inimene küsib sugulase kohta, siis annab see talle õiguse vastuküsimuse esitada.

      „Minu? Nimi?” küsis kiilaspea imestunult üle. „Milleks sulle see?”

      „Noh, ma ütlen onu Sašale, Kuivetule edasi, et te tema kohta küsisite.”

      „Ah vaat milleks… Hunter… Ütle, et Hunter tundis huvi. Jahimees. Tervita teda.”

      „Hunter? See pole ju nimi. Mis see on, teie perekonnanimi? Või hüüdnimi?” uuris Artjom edasi.

      „Perekonnanimi? Hm…” Hunter muigas. „Et mis see on? No täitsa… Ei, poiss, see pole perekonnanimi. See on… kuidas sulle nüüd öelda… amet. Aga mis sinu nimi on?”

      „Artjom.”

      „Vaat kui hästi. Saimegi tuttavaks. Ilmselt jätkame oma tutvust. Ja üsna pea. Ole terve!”

      Pilgutanud Artjomile hüvastijätuks silma, jäi ta koos Andreiga kolmesajandale meetrile.

      Minna oli üsna vähe, kaugelt kostis juba jaama hääli. Artjomiga kõrvu sammuv Pjotr Andrejevitš küsis talt murelikult:

      „Kuule, Artjom, mis mees see üldse oli? Mis ta sulle seal rääkis?”

      „Mingi imelik… Küsis onu Saša kohta. Kas ta on tema tuttav või? Kas teie ei tunne siis teda?”

      „Justkui ei tunne… Ta tuli alles paar päeva tagasi meie juurde jaama, mingite asjade pärast; nähtavasti on Andrei temaga justkui tuttav – paluski end koos temaga vahtkonda. Kurat teab, milleks tal seda tarvis oli. Nägu oleks justkui kuidagi tuttav…”

      „Jah. Sellist välimust pole nähtavasti kerge unustada,” oletas Artjom.

      „Just-just. Kus ma olen teda näinud? Mis ta nimi on, ei tea?” tundis Pjotr Andrejevitš huvi.

      „Hunter. Nii ütleski – Hunter. Püüa siis aru saada, mis see on.”

      „Hunter? Pole just vene perekonnanimi…” kortsutas Pjotr Andrejevitš kulmu.

      Kaugelt paistis juba punane kuma: VDNH-s ei töötanud nagu ka enamikus teistes jaamades tavaline valgustus ning juba kolmandat aastakümmet elasid inimesed tumepunases avariivalguses. Ainult „isiklikes apartementides” – telkides, tubades – põlesid harva normaalsed elektripirnid. Ja ainult mõned kõige rikkamad metroojaamad särasid tõeliste elavhõbedalampide valguses. Neist pajatati legende ning juhtus, et provintsiaalid kaugematest, jumalast maha jäetud pooljaamadest unistasid aastaid, et sinna minna ja seda imet vaadata.

      Tunnelist väljumisel andsid nad relvad valveruumi, viskasid allkirja ja Pjotr Andrejevitš surus Artjomil hüvastijätuks kätt ning ütles:

      „Heidame nüüd küljeli! Ma püsin ise vaevu jalul, aga sina ilmselt juba magad püstijalu. Ja Kuivetule – leegitsev tervitus. Las tuleb külla.”

      Artjom jättis hüvasti ja tundes, kuidas väsimus äkki talle peale vajub, lonkis oma „korterisse”.

      VDNH-s elas oma kakssada inimest. Mõned ametiruumides, kuid enamik siiski platvormil telkides. Telgid oli armee omad, juba vanad, kulunud, kuid kvaliteetselt tehtud. Need ei pidanud siin maa all ei tuult ega vihma tundma ja neid remonditi tihti, nii et neis võis täiesti elada: soojust need läbi ei lasknud, valgust samuti ja isegi heli pidasid kinni – mida siis veel ühelt elamult nõuda…

      Telgid olid surutud vastu seina ja seisid neist mõlemal pool – rööbasteede juures ja kesksaalis. Platvorm oli muudetud millekski tänava sarnaseks: keskele oli jäetud üsna lai läbikäik. Mõned telkidest, suured, suurte perede omad, olid võlvide all. Kuid kindlasti oli mitu võlvi