Metro 2033. Dmitri Gluhhovski

teda kunagi isaks.

      Ent Kuivetu, kes oli algul palunud Artjomil ennast onu Sašaks kutsuda, hakkas seda ajapikku kahetsema. Aastad läksid, aga tema, vana tunnelihunt, ei suutnudki rajada tõelist peret – tal ei olnud isegi naist, kes oleks teda retkedelt tagasi oodanud. Tal pitsitas alati südames, kui ta nägi emasid väikeste lastega, ning ta unistas sellest, et kord on ka tema elus päev, kui ta ei pea enam minema järjekordselt tunnelisse, kadudes jaamast pikkadeks päevadeks, kuid võib-olla ka igaveseks. Ja siis, lootis ta, leidub naine, kes on valmis saama tema naiseks, ning siis sünnivad lapsed, kes ei hakka teda kutsuma mitte onu Sašaks, kui nad rääkima õpivad, vaid isaks.

      Vanadus ja jõuetus lähenesid, aega jäi üha vähemaks ja vähemaks ning ta pidi nähtavasti kiirustama, kuid tal ei õnnestunud kuidagi välja rabeleda. Üks ülesanne vahetus teisega ning esialgu ei leidunud kedagi, kellele oleks võinud üle anda osa oma tööst, usaldada oma sidemed ning avada professionaalsed saladused, et ise jaamas mingil soojal kohal tööle asuda. Ta mõtles juba ammu mingist rahulikumast tööst ja teadis isegi, et võib täiesti arvestada mingi juhtiva kohaga tänu oma autoriteedile, hiilgavale teenistusnimekirjale ja sõbralikele suhetele administratsiooniga. Kuid esialgu polnud talle väärilist vahetust horisondil ning hellitades end mõtetega õnnelikust homsest, elas ta tänases päevas, lükates lõplikku tagasitulekut üha edasi ning niisutades ikka ja jälle oma higi ja verega võõraste jaamade graniiti ning kaugete tunnelite betooni.

      Artjom teadis, et vaatamata peaaegu isalikule armastusele tema vastu, ei mõtle kasuisa temast kui oma töö jätkajast, vaid peab teda enamjaolt kõlupeaks, kusjuures täiesti teenimatult. Kaugetele retketele ta Artjomi kaasa ei võtnud, hoolimata sellest, et Artjom oli juba täiskasvanuks saanud ja teda ei saanud enam tõrjuda sellega, et ta on alles väike ja zombid viivad ta ära või rotid pistavad nahka. Ta ei mõistnud isegi seda, et just oma usaldamatusega Artjomi suhtes tõukas ta poissi kõige pöörasemate avantüürideni, mille eest ta ise teda pärast ka karistas. Ta tahtis nähtavasti, et Artjom ei paneks oma elu mõttetult ohtu mööda metrood hulkudes, vaid elaks nii, nagu Kuivetu ise unistas: rahulikult ja ohutult, töötades ja lapsi kasvatades, kulutamata asjatult oma noorust. Kuid soovides sellist elu Artjomile, unustas ta ära, et oli ise tulest ja veest läbi käinud, elanud üle sadu seiklusi ja neist küllastunud, enne kui sellise elu poole püüdlema hakkas. Ja temas ei rääkinud nüüd mitte tarkus, mille ta oli aastatega omandanud, vaid vanus ja väsimus. Artjomis kees energia, ta alles hakkas elama ning talle tundus täiesti mõeldamatu haledalt vegeteerida, lõigates ja kuivatades seeni, vahetades mähkmeid, julgemata kunagi viiesajanda meetri taha minna. Soov jaamast jalga lasta kasvas temas iga päevaga, sest ta mõistis üha selgemalt ja selgemalt, millist elu kasuisa talle soovib. Teevabrikandi karjäär ja paljulapselise isa roll meeldis Artjomile kõige vähem maailmas. Seda tõmmet seikluste poole, soovi olla pööristaimena haaratud tunnelite tõmbetuulest ning kanduda nende järel tundmatusse, saatusele vastu, nägigi temas Hunter, kui ta Artjomilt nii rasket, tohutu riskiga seotud teenet palus. Temal, Jahimehel, oli inimeste peale peen nina ning ta sai juba tunniajase jutuajamise järel aru, et võib Artjomile lootma jääda. Isegi kui Artjom ei jõua sihtkohta, ei jää ta korraldust unustades vähemalt jaama, kui Hunteriga midagi botaanikaaias juhtub.

      Ja Jahimees ei eksinud oma valikul.

      Ženka oli õnneks kodus, nii et nüüd sai Artjom veeta õhtut kanget teed juues, viimaseid kuulujutte rääkides ja tulevikust vesteldes.

      „Tervist!” vastas sõber Artjomi tervitusele. „Sa oled ka täna öösel vabrikus tööl? Näe, mind pandi ka… Olen nii väsinud, et tahtsin juba ülemustelt paluda, et nad mu välja vahetaks, aga kui sind minu juurde pannakse, siis pole midagi, kannatan ära. Sa olid täna vahis, jah? Vahtkonnas? No räägi! Ma kuulsin, et teil oli seal erakorraline olukord… Mis seal juhtus siis?”