Metro 2033. Dmitri Gluhhovski

ja hüppas kohalt. Lükates aeglaselt kaitseriivi maha ja tõmmanud padruni rauda, liikus ta hääletult ennast seina ligi surudes lõkke juurest tunneli sügavusse. Artjom tõusis samuti püsti: huvitav oleks vaadata, kelle ta viimasel korral käest laskis, kuid Andrei pööras ümber ja sisistas ta peale pahaselt.

      Pannud automaadipära vastu õlga, peatus ta selles kohas, kus pimedus hakkas maad võtma, heitis silmili maha ja hüüatas:

      „Andke valgust!”

      Üks tema meestest, kes hoidis alati käepärast võimast akulampi, mille kohalikud meistrid olid vanast autolaternast teinud, lülitas selle sisse ning ere valguskiir lõikus pimedusse. Pimedusest ilmus sekundiks nende vaatevälja ebaselge siluett, midagi üsna väikest, justkui mitte eriti hirmsat, mis tormas ülepeakaela tagasi põhja poole. Artjom ei pidanud vastu ja karjus täiest jõust:

      „Tulista ometi! See pääseb minema!”

      Kuid Andrei millegipärast ei tulistanud. Pjotr Andrejevitš tõusis automaati valmis hoides samuti püsti ja hüüdis:

      „Andrjuhha! Oled sa seal elus?”

      Lõkke ääres istujad sosistasid ärevalt, kuuldus kaitseriivide lõginat. Lõpuks tuli Andrei jopet rapsides laterna valguses nähtavale.

      „Elus olen, elus!” pigistas ta läbi naeru.

      „Mis sa hirnud?” küsis Pjotr Andrejevitš valvsalt.

      „Kolm jalga! Ja kaks pead! Mutandid! Mustad tulevad! Notivad kõik maha! Tulista, muidu läheb ära! Nii palju kära! No mis sa ütled, ah!” naeris Andrei edasi.

      „Miks sa ei tulistanud? Olgu, minu poiss on noor ja ei jaganud ära. Aga kuidas sina selle maha magasid? Sa pole ju enam poisike. Tead ju, mis Poležajeviga juhtus?” küsis Pjotr Andrejevitš pahaselt, kui Andrei lõkke juurde oli naasnud.

      „Olen teie Poležajevist juba kümme korda kuulnud!” lõi Andrei käega. „See oli koer! Isegi kutsikas, mitte koer… Ta tuleb teil juba teist korda tule juurde, soojuse ja valguse kätte. Aga teie oleksite ta peaaegu maha löönud ja nüüd küsite veel minu käest, miks mina temaga ei tseremoonitse? Loomatapjad!”

      „Kust ma pidin teadma, et see on koer?” solvus Artjom. „Ta tegi sellist häält… Ja pealegi, räägitakse, et siin nähti nädal tagasi seasuurust rotti, – ta võpatas – „… pool salve lasti tema pihta, aga tema ei pilgutanud silmagi.”

      „Usu jah kõiki muinasjutte! Oota, ma toon sulle kohe su roti!” ütles Andrei, viskas automaadi õlale, läks lõkke äärest eemale ja lahustus pimeduses.

      Minuti pärast kostis pimedusest tema vaikne vile. Pärast seda lahke ja meelitav hääl:

      „No tule siia… Tule siia, väikseke, ära karda!”

      Ta veenis kedagi üsna kaua, minutit kümme, muudkui kutsudes ja vilistades, ning lõpuks tuli tema kuju uuesti hämarusest nähtavale. Lõkke äärde jõudnud, naeratas ta võidukalt ja tegi kuue eest lahti. Sealt vajus maa peale kutsikas, värisev, hale, märg, tohutult räpane, arusaamatut värvi pulstunud karva ja mustade silmadega, täis õudust, ning lidusse tõmmatud väikeste kõrvadega. Sattunud maa peale, püüdis ta otsekohe jalga lasta, kuid Andrei kindel käsi haaras tal turjast ja tõi ta tagasi. Koerakese pead silitades võttis Andrei kuue seljast ja pani selle loomale peale.

      „Las soojeneb tsipake,” seletas Andrei.

      „Ah, jäta, Andrjuhha, ta on kindla peale kirpe täis!” püüdis Pjotr Andrejevitš teda mõistusele tuua. „Võib-olla on tal ussid. Ja üldse, tõmbad mingi nakkuse külge, tood jaama ja…”

      „Hea küll, Andreitš! Lõpeta ära. Näe, vaata teda!” Ning Andrei keeras kuuehõlma üles ja demonstreeris vestluskaaslasele kutsika koonukest, mis veel hirmust või külmast värises. „Vaata talle silma, Andreitš. Need silmad ei valeta!”

      Pjotr Andrejevitš vaatas skeptiliselt kutsikat. Kuigi tolle silmad olid hirmunud, olid nad kahtlemata ausad. Ja Pjotr Andrejevitš sulas üles.

      „No hea küll… Noor loodusesõber… Oota, ma annan talle midagi näsida,” turtsatas ta ja pistis käe seljakotti.

      „Otsi-otsi. Võib-olla kasvab temast midagi kasulikku. Saksa lambakoer näiteks,” teatas Andrei ja nihutas kuue kutsikaga tulele lähemale.

      „Aga kust see kutsikas siia sai? Sellel suunal ju inimesi pole. Ainult mustad. Kas mustadel on koeri?” küsis soojas tukkuvat kutsikat vaadates üks Andrei meestest, mustade sassis juustega kõhn kurnatud mees, kes oli selle ajani vaikides teisi kuulanud.

      „Sul, Kirill, on muidugi õigus,” vastas Andrei tõsiselt. „Mustad ei pea üldse loomi, niipalju kui ma tean.”

      „Aga kuidas nad elavad? Mida nad seal söövad?” küsis kumedalt teine mees, kes nende juurde tuli, kraapides küüntega kerge elektripragina saatel oma ajamata habemega lõuga.

      See oli pikk, pealtnäha elutark, laiaõlgne ja kiilaks raseeritud peaga rässakas mees. Ta oli riietatud pikka, hästi istuvasse nahkmantlisse, mis oli juba iseenesest tänapäeval haruldus.

      „Mida nad söövad? Räägitakse, et igasugu rämpsu söövad. Korjuseid söövad. Rotte söövad. Inimesi söövad. Nad pole eriti valivad, tead,” vastas Andrei vastikusest nägu krimpsutades.

      „Kannibalid?” küsis kiilaspea ilma imestuse varjuta hääles ja oli tunda, et tal on tulnud ka inimsöömisega kokku puutuda.

      „Kannibalid… Nad pole inimesed. Jälkus. Kurat neid teab, mis nad üldse on. Hea, et neil relvi pole, nii et me lööme nad tagasi. Seni. Pjotr, mäletad, pool aastat tagasi õnnestus üks elusalt vangi võtta?”

      „Mäletan,” kostis Pjotr Andrejevitš. „Kaks nädalat istus meil kartseris, meie vett ei joonud, toitu ei puutunud – nii kõngeski.”

      „Üle ei kuulatud?” küsis kiilaspea.

      „Ta ei mõistnud sõnagi meie keelt. Temaga räägitakse vene keelt, aga tema vaikib. Ta üldse vaikis kogu selle aja. Nagu oleks suu vett täis. Teda peksti – vaikis. Anti süüa – ikka vaikis. Lõrises ainult teinekord. Ja enne surma ulgus veel nii, et kogu jaam ärkas üles.”

      „Aga kust see koer siis siia sai?” tuli sassis peaga Kirillil meelde.

      „Kurat teda teab, kust ta siia tuli… Võib-olla jooksis nende juurest ära. Võib-olla nad tahtsid ta ära süüa. Siin on kõigest kaks kilomeetrit. Koer võis ju nende juurest ära joosta? Aga võib-olla on ta kellegi oma. Keegi tuli põhja poolt ja sattus mustade otsa. Aga koerake jõudis õigel ajal jalga lasta. Ah, pole tähtis, kust ta siia sai. Vaata ise teda – kas ta on koletise moodi? Mutandi moodi? Niisama, kutsa mis kutsa, mitte midagi erilist. Ja teda tõmbab inimeste poole – on õpetatud, tähendab. Mis ta muidu siin lõkke lähedal kolmandat tundi tolgendab?”

      Kirill jäi vait ja mõtles nende argumentide üle. Pjotr Andrejevitš valas kanistrist vett teekannu ja küsis:

      „Teed tahab veel keegi? Joome ära, meil on varsti vahetuse aeg.”

      „Tee – see on hea. Lase käia,” kiitis Andrei takka ja ka teised elavnesid.

      Teekann läks keema. Pjotr Andrejevitš valas soovijatele veel ühe tassi ja palus:

      „Seda et… Pole vaja nendest mustadest rääkida. Viimasel korral istusimegi nii, rääkisime neist ja nad roomasidki ligi. Ja poisid rääkisid mulle, et neil juhtus ka samamoodi. See on võib-olla kokkusattumus – ma pole ebausklik –, aga võib-olla ei ole? Võib-olla nad tunnevad? Vahetus on peaaegu läbi, milleks meile see põrguvärk viimasel hetkel?”

      „Jajah… Ei tasu jah nähtavasti,” toetas teda Artjom.

      „Hea küll, poiss, ära vaju ära! Murrame läbi!” püüdis Andrei Artjomi julgustada, kuid see ei kukkunud kuigi veenvalt välja.

      Ühestainsast mõttest mustadele käis isegi üle Andrei keha ebameeldiv värin, kuigi ta püüdis seda mitte välja näidata. Inimesi ta ei kartnud, mitte mingisuguseid, ei bandiite, anarhiste-kõrilõikajaid, ega