Metro 2033. Dmitri Gluhhovski

imevad välja toitvaid aineid, neljandad kannavad hapnikku edasi… Kuid nad kõik, isegi kõige tähtsamad neist, hukkuksid vähem kui päevaga – hukkuks kogu organism –, kui poleks rakke, mis vastutavad immuunsuse eest. Neid nimetatakse makrofaagideks. Nad töötavad metoodiliselt ja mõõdukalt nagu kellavärk, nagu metronoom. Kui nakkus tungib organismi, leiavad nad selle üles, nuhivad selle välja, kus see ennast ka ei peidaks, ja saavad selle varem või hiljem kätte ning…” – ta tegi käega žesti, justkui keeraks kellelgi kaela kahekorra, tuues samas kuuldavale ragistavat häält – „likvideerivad.”

      „Aga mis seos sellel teie ametiga on?” käis Artjom peale.

      „Kujuta ette, et kogu metroo on inimorganism. Keeruline organism, mis koosneb neljakümnest tuhandest rakust. Mina olen makrofaag. Jahimees. See on minu amet. Iga oht, mis on piisavalt tõsine, et ohustada tervet organismi, tuleb likvideerida. See on mu töö.”

      Lõpuks tuli Kuivetu teekannuga tagasi ja pöördus keevat tõmmist kruusidesse kallates ning nähtavasti äraoleku ajal mõtteid kogununa Hunteri poole:

      „Ja mida sa kavatsed ette võtta selle ohuallika likvideerimiseks, kauboi? Lähed jahile ja lased kõik mustad maha? Vaevalt et sul sellest midagi välja tuleb. Midagi pole teha, Hunter. Mitte midagi.”

      „Alati on olemas veel üks väljapääs, kõige viimane. Lasta teie põhjatunnel õhku – kuradile. Ajada see tervenisti täis. Ja lõigata su uus liik ära. Las paljunevad seal ülal; nad ei puutu meid, mutte. Maa-alune on nüüd meie elukeskkond.”

      „Ma räägin sulle midagi huvitavat. Sellest teavad meie jaamas vähesed. Meil on juba üks jaamavahe õhku lastud. Ja vaat meie peal – põhjapoolsete tunnelite peal – on põhjavee vood. Me oleks kõik peaaegu üle ujutanud juba siis, kui teine põhjapoolne liin õhku lasti. Oleks laeng veidi tugevam olnud, siis – jumalaga, kodune VDNH. Nii et kui me praegu allesjäänud põhjapoolse tunneli õhku laseme, siis ei tule meil mitte lihtsalt üleujutus. Vaid radioaktiivne löga uhub meid minema. Siis ei taba lõpp mitte ainult meid. Vaat milles peitub tõeline oht metroos. Kui astud liikidevahelisse võitlusse selliste meetoditega, siis meie liik kaotab. Šahh!”

      „Aga hermeetilised väravad? Kas hermeetilisi väravaid ei saa tunnelis tollelt poolt sulgeda?” tuli Hunterile meelde.

      „Hermeetilised väravad võtsid juba viisteist aastat tagasi mingid tundmatud tarkpead tervelt liinilt lahti ja panid mingi jaama kindlustuseks… keegi ei mäleta isegi millise. Kas sa tõesti ei teadnud seda? Säh sulle veel üks šahh!”

      „Ütle mulle… Kas nende surve tugevneb viimasel ajal?” Hunter andis nähtavasti alla ja viis jutu teisele teemale.

      „Tugevneb? Või veel! Raske uskuda, aga mingi aeg tagasi ei teadnud me neist midagi. Kuid nüüd näe – peamine oht. Ja usu mind, see päev on lähedal, kui meid lihtsalt minema pühitakse koos kogu meie kindlustuste, prožektorite ja kuulipildujatega. Pole ju võimalik kogu metrood ühe tühise jaama kaitsele panna… Jah, meil tehakse head teed, kuid vaevalt nõustuks keegi oma eluga riskima isegi sellise suurepärase tee nimel nagu meie oma. Ja lõppude lõpuks, alati on ka konkurendid Petšatnikist… Jälle šahh!” muigas Kuivetu nukralt. „Meid pole kellelegi vaja. Ise me ei suuda varsti enam selle survega võidelda. Ära lõigata, tunnelit õhku lasta me ei saa. Samuti pole me suutelised tõusma maapinnale ja neid seal ära hävitama… kõigile mõistetavatel põhjustel… Matt. Matt on sul, Jahimees! Ja mul on ka matt. Kõigil meil on lähiajal matt, kui sa mõistad, mida ma silmas pean,” muigas Kuivetu kõveralt.

      „Vaatame,” lõikas Hunter vahele. „Vaatame.”

      Nad istusid veel ja rääkisid igasugustest asjadest; tihti kõlasid Artjomile tundmatud nimed, katkendid kunagi lõpuni rääkimata või lõpuni kuulamata jäänud lugudest. Aeg-ajalt puhkesid mingid vanad vaidlused, millest Artjom aru ei saanud ja mis jätkusid nähtavasti aastaid, vaibudes sõprade lahkuminekul ja süttides nüüd kohtudes uuesti.

      Lõpuks tõusis Hunter püsti, ütles, et tal on aeg magama minna, sest tema pole erinevalt Artjomist pärast vahikorda maganudki, ning jättis Kuivetuga jumalaga. Kuid enne väljumist pöördus ta äkki Artjomi poole ja sosistas: „Tule hetkeks välja.”

      Artjom hüppas kohe tema järel välja, pööramata tähelepanu kasuisa hämmastunud pilgule. Hunter nööpis oma pika mantli kaelani kinni ja tõstis krae üles.

      „Kõnnime natuke?” tegi ta ettepaneku ja astus kiirustamata mööda platvormi edasi külaliste telgi poole, kus ta peatus. Artjom liikus ebalevalt tema järel, püüdes mõistatada, millest see inimene temaga, poisikesega, kes pole seni teinud teiste jaoks midagi tähelepanuväärset ja isegi kasulikku, rääkida tahab.

      „Mis sa mõtled sellest, millega ma tegelen?” küsis Hunter.

      „See on tore… Sest kui teid ei oleks… Noh, teisi selliseid nagu teie… Siis oleksime me juba kõik ammu…” pomises Artjom kohmetult.

      Tal läks oma kidakeelsusest sees kuumaks. Just nüüd, kui selline inimene talle tähelepanu pööras ja tahtis talle midagi isiklikult öelda – kutsus isegi välja, et kahekesi olla, ilma kasuisata – hakkas ta punastama nagu neitsi ja ei osanud midagi öelda…

      „Hindad seda? Noh, kui rahvas hindab,” muheles Hunter, „siis tähendab, et pole vaja lüüasaamismeeleolusid kuulata. Su kasuisa väriseb hirmust, vaat mis. Aga ta on tõepoolest vapper inimene… Või igal juhul oli. Teil toimub midagi hirmsat, Artjom. Midagi sellist, mida ei saa niimoodi jätta. Su kasuisal on õigus: see pole lihtsalt kõnts nagu kümnetes teistes jaamades; need pole lihtsalt vandaalid või heidikud. Siin on midagi uut. Midagi kurjakuulutavat. Selles uues on tunda jäist külma. Tunda külma hauda. Olen kõigest kahe ööpäevaga teie jaamas sellest hirmust juba peaaegu läbi imbunud. Ja mida rohkem sa neist tead, mida rohkem neid tundma õpid, seda tugevam on hirm, ma saan nii aru. Sina näiteks pole neid vist palju näinud?”

      „Siiani kõigest üks kord – hakkasin alles hiljuti põhja pool valves käima,” tunnistas Artjom. „Kuid ausalt öeldes jätkus mulle sellest ühest korrastki. Õudusunenäod piinavad siiani. Näiteks täna. Ja kui palju aega sellest päevast möödas on!”

      „Ütled, et õudusunenäod? Sul samuti?” kortsutas Hunter kulmu. „Jah, see ei paista juhus olevat… Kui ma siin kauem elaks, paar kuud, ja käiks regulaarselt teie vahikordadel, siis pole välistatud, et ma langen rivist välja… Ei, poiss. Su isa eksis vaid ühes. See pole tema, kes seda räägib. Tema ei arva nii. Tema eest mõeldakse ja nemad räägivad tema eest. Andke alla, räägivad nad, vastupanu on mõttetu. Tema on nende ruuporiks. Mõistmata seda ise nähtavasti… Tõepoolest, nähtavasti levitavad nad meeleolusid, kaabakad, rõhuvad psüühikale. Vaat kus põrguvärk! Ütle, Artjom,” pöördus ta siis otse, nimeliselt, ning noormees mõistis: too kavatseb talle midagi tõepoolest tähtsat öelda. „Kas sul on mõni saladus? Midagi sellist, mida sa pole jaamas rääkinud, aga kõrvalisele inimesele saad avaldada?”

      „N-noh…” kogeles Artjom ja läbinägelikule inimesele piisas sellest mõistmaks, et tal on oma saladus.

      „Mul on ka saladus. Vahetame neid. Mul on tarvis oma saladust jagada, kuid ma tahan kindel olla, et seda välja ei lobiseta. Sellepärast anna mulle enda oma – ja mitte mingit rumalust tüdrukutest, vaid midagi tõsist, mida keegi teine ei tohiks kuulda. Ja mina räägin sulle enda oma. See on mulle tähtis. Väga tähtis, saad aru?”

      Artjom kõhkles. Uudishimu võttis muidugi võimust, kuid ta ei julgenud oma saladust, todasama, avaldada inimesele, kes polnud mitte üksnes huvitav vestluskaaslane ja inimene, kelle elu on täis seiklusi, vaid kõige järgi otsustades ka külmavereline mõrtsukas, kes kõrvaldab vähimagi kõhkluseta kõik takistused oma teel. Aga kui Artjom tõepoolest on osaline mustade sissetungis…

      Hunter vaatas talle ergutavalt silma: „Mind pole sul vaja karta. Garanteerin puutumatuse!” ja pilgutas vandeseltslaslikult silma.

      Nad jõudsid külaliste telgi juurde, mis oli selleks ööks Hunteri täielikku kasutusse antud, kuid jäid välja. Artjom mõtles korra veel ja tegi lõpuks otsuse. Ta tõmbas sügavalt hinge ja rääkis siis kiirustades,