Abistav õiglus. 1. osa. Ann Leckie

lahtuma. Peatusin, lasin ta käe lahti ja ta jäi minu kõrvale seisma.

      Õhusõiduk lendas meist üle, tegi pöörde ja maandus meie teele, umbes kolmekümne meetri kaugusele meie ette. Võib-olla neil polnud vahendeid, et meid õhust tulistada, või siis ei tahtnud nad seda teha. Raputasin kompsu seljast ja lasin pealiskuue kinnise lõdvemale, et relva paremini kätte saada.

      Neli inimest tulid välja: omanik, kelle käest ma olin sõiduki rentinud, kaks, keda ma ei tundnud, ja see tüüp kõrtsist, kes oli mind „karmiks plikaks” nimetanud – keda ma olin tahtnud tappa, kuid end vaos hoidnud. Libistasin käe põue ja pigistasin relvapära. Mu valikud olid piiratud.

      „Kas sul mõistust ei ole peas?” hõikas omanik, kui nad olid viieteistkümne meetri kaugusel. Kõik neli peatusid. „Sa jääd sõiduki juurde, kui see alla tuleb, et me su leiaksime.”

      Vaatasin baaris nähtud inimest, nägin, et ta tundis mu ära, ja nägi ka, et mina tema ära tundsin. „Ma ütlesin baaris, et kes proovib mind röövida, see sureb,” meenutasin talle. Ta muigas.

      Üks neist, keda ma ei tundnud, võttis kusagilt riiete vahelt püstoli. „Me ei tulnud proovima,” ütles ta.

      Tõmbasin püstoli välja ning tulistasin, tabades teda näkku. Ta vajus lumme. Enne kui teised jõudsid reageerida, tulistasin baaris nähtud isikut, kes samuti kokku vajus, ja järgmist tema kõrval, kõik kolm lasku kiiresti, vähem kui sekundiga üksteise järel.

      Omanik kirus ja pöördus põgenema. Tulistasin teda selga, ta tegi kolm sammu ja kukkus siis.

      „Mul on külm,” ütles Seivarden mu kõrval rahulikult ja osavõtmatult.

      Nad olid jätnud oma sõiduki valveta, tulnud kõik neljakesi minu poole. Rumal neist. Kogu ettevõtmine oli rumal, näis, et nad polnud teinud mingit tõsist plaani. Mul tarvitses ainult Seivarden ja komps nende sõidukisse tõsta ja lendu tõusta.

      Arilesperas Strigani elukoht oli õhust vaevalt märgatav, ainult ring läbimõõduga veidi enam kui kolmkümmend viis meetrit, kus lumesammal oli pisut heledam ja õhem. Laskusin väljapoole seda ringi ja ootasin hetke, et olukorda hinnata. Selle nurga alt oli selge, et seal on kaks hoonet, lumega kaetud küngast. See võis olla tühi karjuste laager, aga kui ma sain oma teavet usaldada, siis oli see midagi muud. Müüri või tara ei olnud, kuid ma ei teinud ennatlikke järeldusi valveseadmete kohta.

      Veidi kaalunud, avasin õhusõiduki luugi ja väljusin, tõmmates ka Seivardeni enda järel välja. Kõndisime aeglaselt jooneni, kus lume värvitoon muutus, Seivarden peatus, kui mina peatusin. Ta seisis ükskõikselt, vaadates otse enda ette.

      Kaugemale polnud ma osanud plaani teha.

      „Strigan!” hõikasin, ja ootasin, aga vastust ei tulnud. Jätsin Seivardeni sinna seisma ja käisin ümber teist värvi lumeringi. Kahe lumega kaetud hoone sissepääsud näisid veidralt tumedatena, ma peatusin ja vaatasin veel kord.

      Mõlemad sissekäigud olid avatud, nende taga oli pimedus. Tõenäoliselt olid sellistel hoonetel kahekordsed uksed nagu lüüsid, et soe õhk välja ei pääseks, aga ma ei uskunud, et keegi mõne ukse lihtsalt pärani jätaks.

      Striganil võisid olla valveseadmed paigas, ja võisid ka mitte olla. Astusin üle joone ringi sisse. Midagi ei juhtunud.

      Uksed olid avatud, nii sisemised kui välimised, ja tuled ei põlenud. Ühes hoones oli niisama külm kui väljas. Eeldasin, et kui leian valgustuse, siis avastan, et tegemist on tööriistade, toidupakkide ja kütusega täidetud laoga. Teises oli kaks kraadi sooja – oletasin, et seda oli veel suhteliselt hiljuti soojendatud. Ilmselt oli see eluruum. „Strigan!” hüüdsin pimedusse, aga mu tagasikajav hääl ütles, et hoone on tõenäoliselt tühi.