Abistav õiglus. 1. osa. Ann Leckie

kui võitlused olid möödas, samasugust mundrit nagu inimestest sõdurid. Mu kehad higistasid mundrikuubede all ning igavusest avasin ma kolm oma suud, kõik üksteise lähedal templi väljakul, ja laulsin kolmel häälel: „Mu süda on kala, peidab end veerohus…” Üks möödujatest jäi võpatades mind vaatama, aga teised ei teinud minust väljagi, selleks ajaks olid nad minuga juba harjunud.

      3

      Järgmisel hommikul olid tervendajad ära kukkunud ning paistetus Seivardeni näol oli järele andnud. Ta näis ennast hästi tundvat, kuid samas näis ta ka veel pilves olevat, nii et see polnud üllatav.

      Pakkisin lahti riietekompsu, mille ma olin talle ostnud – külmakindel pesu, vateeritud särk ja püksid, aluskuub ja kapuutsiga pealiskuub, kindad – ja laotasin need laiali. Võtsin ta lõuast kinni ja pöörasin ta näo enda poole.

      „Kas sa kuuled mind?”

      „Jah.” Ta tumepruunid silmad vaatasid üle mu vasaku õla kuhugi kaugusse.

      „Tõuse üles.” Sikutasin ta kätt, ta pilgutas laisalt silmi ja jõudis istukile tõusta, enne kui tahtmine jälle kadus. Ent ma sain ta riidesse, mitte küll esimese korraga, pakkisin siis veel viimased lahtised asjad, tõstsin koti õlale, võtsin Seivardeni käest kinni ja lahkusin.

      Linnaservas oli lennumasinate laenutus ja nagu arvata võis, keeldus omanik mulle masinat rentimast, kuni ma polnud maksnud reklaamitust kaks korda suuremat tagatist. Ütlesin, et kavatsen lennata loodesse ja külastada karjaajajate laagrit – mis oli selge vale ja tõenäoliselt ta teadis seda.

      „Sa oled võõramaalane,” ütles ta. „Sa ei tea, mida siin tähendab linnadest eemal lendamine. Alatasa tahavad võõramaalased karjalaagritesse lennata ja eksivad ära. Vahel me leiame nad üles, vahel aga mitte.” Ma ei öelnud midagi. „Sa kaotad mu lennumasina ära ja kus mina siis olen? Lumehanges koos oma nälgivate lastega, vaat’ kus.” Minu kõrval vaatas Seivarden ähmaselt kaugusse.

      Olin sunnitud raha välja andma. Kahtlesin väga, et selle kunagi tagasi saan. Siis nõudis omanik lisa, kuna mul polnud ette näidata kohalikku pilooditunnistust – ma teadsin, et see polnud vajalik. Kui see oleks vajalik olnud, oleksin ma enne tulekut endale sellise võltsinud.

      Lõpuks andis ta lennumasina mulle siiski kätte. Kontrollisin mootorit, mis näis olevat puhas ja heas korras, ning ka kütust oli piisavalt. Kui olin rahule jäänud, tõstsin oma koti sisse, seadsin Seivardeni istuma ja ronisin piloodiistmele.

      Tormist oli kaks päeva möödas ja lumesammal hakkas jälle välja ilmuma, oli näha kahvaturohelisi, üksikute tumedamate triipudega vööte. Kahe tunni pärast ületasime mäeaheliku ja roheline läks oluliselt tumedamaks, ebaühtlased tosinat värvi sooned läbisid seda nagu malahhiit. Mõnel pool oli sammal seda söövate loomade poolt laiali aetud ja segi trambitud, kevade lähenedes liikusid pikakarvaliste bovide karjad lõuna suunas. Ning piki neid teid olid siin-seal servades jääkuradite hoolikalt uuristatud urud, kus nad ootasid, kuni mõni bov kõrvale astuks, et teda siis alla sikutada. Ma ei näinud ühtegi, kuid isegi karjused, kes veetsid kogu elu bovide järel käies, ei märganud alati jääkuradi lähedalolu.

      Lennata oli lihtne. Seivarden istus poollamaskil ja vaikselt mu kõrval. Kuidas ta sai elus olla? Ja kuidas oli ta nüüd siia sattunud? See oli rohkem kui uskumatu. Aga uskumatuid asju juhtus. Ligi tuhat aastat enne leitnant Awni sündimist oli Seivarden olnud laeva Nathtase Mõõk kapten ning selle kaotanud. Suurem osa inimmeeskonnast, Seivarden nende hulgas, oli jõudnud päästekapslitesse, kuid tema oma polnud keegi leidnud – nii olin ma seda kuulnud. Ometi oli ta siin. Keegi pidi olema ta suhteliselt hiljuti leidnud. Tal oli olnud õnne.

      Kui Seivarden oma laevast ilma jäi, olin ma viibinud nelja miljardi miili kaugusel. Olin patrullinud klaasist ja lihvitud punasest kivist linnas, kus vaikust häirisid ainult mu enda sammud ning mu leitnantide vestlus – ning vahel olin ma proovinud, kuidas mu hääled viisnurksetel väljakutel vastu kajavad. Punaste, kollaste ja siniste lillede kaskaadid katsid väljakut ümbritsevate majade seinu; ka majade siseõued olid viisnurksed. Lilled närtsisid, sest keegi peale minu ja mu ohvitseride ei söandanud tänaval käia, kõik teadsid, milliseks kujuneb iga arreteeritu saatus. Seetõttu kössitasid nad oma majades, ootasid, mis edasi saab, võpatasid või värisesid, kui kuulsid leitnante naermas või mind laulmas.

      Raskused, millega mina ja mu leitnandid kokku puutusime, olid juhuslikku laadi. Garseddaid olid vastupanu osutanud ainult formaalselt. Transpordialused olid sõduritest tühjad, Mõõgad ja Halastused pidasid tähesüsteemis patrullteenistust. Viie piirkonna viie tsooni esindajad, kokku kakskümmend viis, kes rääkisid Garseddi süsteemi kuude, planeetide ja kosmosejaamade nimel, olid oma valijaskonna nimel alistunud ning olid ükshaaval teel Amaati Mõõgale, et kohtuda Radchi isanda Anaander Mianaaiga ja oma inimeste elude eest paluda. Seepärast linn nii vaikne ja ehmunud oligi.

      Kitsas rombikujulises pargis, mustast graniidist monumendi juures, millele olid kirjutatud Viis Õiget Tegu, nagu ka Garseddi aukandja nimi, kes oli soovinud kohalikke elanikke neist teavitada, möödus üks mu leitnant teisest ja kurtis, et seekordne annekteerimine oli olnud pettumust valmistavalt igav. Kolme sekundi pärast sain ma teate kapten Seivardeni Nathtase Mõõgalt.

      Kolm Garseddi väljavalitut, keda selle pardal edasi toimetati, olid tapnud kaks leitnanti ja kaksteist Nathtase Mõõga abistavat segmenti. Nad olid laeva vigastanud – juhtmeid läbi lõiganud, laevakeret lõhkunud. Koos ettekandega tuli Nathtase Mõõgalt salvestus relvast, mida abistav segment vaieldamatult nägi, ent mida Nathtase Mõõga ülejäänud sensorite kohaselt polnud olemas. Vastu igasuguseid ootusi ümbritses Garseddi väljavalitut hõbedaselt läikiv Radchi stiilis turvis, mida nägid ainult abistava silmad, ta tulistas, kuul läbistas abistava soomusrüü, tappis segmendi, ning kuna too enam ei näinud, kadusid relv ja turvis tagasi olematusse.

      Kõik väljavalitud olid enne pardale lubamist läbi otsitud ning Nathtase Mõõk oleks pidanud olema ka ise võimeline märkama iga relva, väljageneraatorit või implanti. Ning ehkki Radchi stiilis turvised olid kunagi Radchi ümbruses laialt levinud, olid need piirkonnad juba tuhande aasta eest ühendatud. Garseddaid ei kasutanud selliseid, ei teadnud, kuidas neid valmistada, ega sedagi, kuidas neid kasutada. Ja isegi kui nad teadnuks, oli sellise relva ja kuuli leidumine siin täiesti võimatu.

      Kolm soomusrüüs ja sellise relvaga inimest võisid Nathtase Mõõga taolist laeva tugevasti kahjustada. Eriti kui kas või üks garseddai oleks pääsenud mootorini ja relv oleks läbistanud mootori soojuskilbi. Radchaai sõjalaevade mootorid töötasid tähetemperatuuril ning viga soojuskilbis oleks tähendanud hetkelist aurustumist, kogu laev oleks lühiajalise heleda sähvatusega hävinud.

      Aga mina ega keegi teine ei saanud midagi teha. Teade oli ligi neli tundi vana, signaal minevikust, vaim. Olukord oli lahenenud juba enne, kui teade minuni jõudis.

      Kostis kime heli ja minu ees paneelil, kohe kütusetaseme näituri kõrval hakkas vilkuma sinine tuluke. Hetk tagasi oli paak näidu kohaselt peaaegu täis olnud. Nüüd oli see tühi. Mootor lülitub paari minuti pärast välja. Seivarden lösutas lõdvalt ja vaikselt minu kõrval.

      Maandusin.

      Kütusepaak oli rikutud mingil kavalal kombel, mida ma polnud tähele pannud. See oli paistnud kolmveerandi võrra täis olevat, kuigi ei olnud, ja alarm, mis oleks pidanud märku andma siis, kui olin kulutanud poole kaasas olnud kütusest, oli lahti näpitud.

      Mõtlesin kahekordsele tagatisrahale, mida ma kindlasti enam ei näe. Ja omanikule, kes oli olnud nii mures, et ta hinnaline sõiduk võib kaotsi minna. Muidugi oli kusagil ka saatja, kas siis alarmiga ühendatud või mitte. Omanik ei tahtnud sõidukit kaotada, küll aga minu siia keset samblatriibulist lund jätta. Ma võisin abi kutsuda – olin küll välja lülitanud oma sideimplandid, kuid mul oli välisseade, mida saanuks kasutada. Aga me olime väga, väga kaugel kõigist neist, kes võinuks otsustada abi saata. Ja isegi kui abi saabuks, lisaks veel enne omanikku, kel ilmselgelt polnud minu suhtes häid kavatsusi, ei pääseks ma sinna, kuhu ma tahtsin jõuda, kuid see oli mulle väga tähtis.

      Õhutemperatuur oli miinus kaheksateist; kerge lõunatuul, umbes kaheksa kilomeetrit tunnis, vihjas lumesajule lähitulevikus. Ei midagi tõsist,