Abistav õiglus. 1. osa. Ann Leckie

Pole mõtet hoida abistavaid laoruumist väljas, tegemas töid, mida võiksid teha inimestest sõdurid.” Kuigi leitnant Awn oli siin olnud juba viis aastat ja ülempreestriga regulaarselt kohtunud, oli see esimene kord, kui teema nii selgesõnaliselt esile tuli. Ta kortsutas kulmu ning muutused tema hingamises ja hormoonitasemetes näitasid mulle, et talle oli tulnud mingi heidutav mõte. „Ega sul pole Ente Õigluse Issa Seitsmega probleeme olnud – või mis?”

      „Ei,” ütles ülempreester. Ta vaatas leitnant Awnile otsa ja ta suunurk tõmbus viltu. „Ma tunnen sind. Ma tunnen Esk Ühte. Ükskõik, kes mulle saadetaks – ma ei tunneks teda. Ning mu kogudus samuti mitte.”

      „Annekteerimised ongi räpased,” ütles leitnant Awn. Ülempreester võpatas kergelt annekteerimise sõna peale ja mulle tundus, et leitnant Awn märkas seda, kuid ta jätkas. „Issa Seitse polnud siin liialdamas. Ente Õigluse Issa pataljonid ei teinud sel ajal midagi niisugust, mida Esk Üks poleks samuti teinud.”

      „Ei, leitnant.” Preester pani pealtnäha erutatult tassi käest, aga kuna mul polnud ligipääsu tema sisemistele andmetele, siis ma ei saanud kindel olla. „Ente Õigluse Issa tegi paljugi sellist, mida Esk Üks ei teinud. On tõsi, et Esk Üks tappis niisama palju inimesi kui Ente Õigluse Issa. Tõenäoliselt rohkem.” Ta vaatas sinnapoole, kus ma seisin vaikselt sissepääsu kõrval. „Ma ei taha solvata, aga ma arvan, et rohkem.”

      „Ma ei solvu, Pühadus,” vastasin. Ülempreester rääkis minuga sageli nii, nagu oleksin inimene. „Ja sul on õigus.”

      „Pühadus,” ütles leitnant Awn selgesti tuntava murelikkusega hääles. „Kui Ente Õigluse Issa Seitsme sõdurid – või keegi teine – on kodanikke halvasti kohelnud…”

      „Ei, ei!” protesteeris ülempreester kibestunud toonil. „Radchaaid on kodanike kohtlemisel väga hoolikad!”

      Leitnant Awni nägu kuumenes, tema kitsikus ja pahameel olid mulle selgesti näha. Ma ei saanud lugeda tema mõtteid, kuid võisin lugeda iga tema lihase iga tuksatust ning nii olid tema tunded minu jaoks läbipaistvad nagu klaas.

      „Vabandust,” ütles ülempreester, kuigi leitnant Awni ilme polnud muutunud ja tema nahk oli selleks liiga tume, et vihapunetus välja oleks paistnud. „Sellest saadik, kui Radch meile kodakondsuse andis…” Ta peatus ja näis oma sõnu kaaluvat. „Siia saabumisest saadik pole Issa Seitse andnud mulle kurtmiseks ainsatki põhjust. Aga ma nägin, mida teie inimestest sõdurid tegid ajal, mida te nimetate annekteerimiseks. Kodakondsuse, mille te meile kinkisite, võib niisama kergesti ära võtta, ja…”

      „Me ei…” protesteeris leitnant Awn.

      Ülempreester tõstis käe, et teda peatada. „Ma tean, mida Issa Seitse või siis nendesarnased teevad inimestega, keda nad peavad teisel pool eraldusjoont asuvaks. Viie aasta eest olid need mittekodanikud. Kes teab, mis saab tulevikus? Võib-olla mitte-piisavalt-kodanikud?” Ta tegi käega alistumist väljendava žesti. „Sel pole tähtsust. Selliseid piire on liiga kerge tekitada.”

      „Ma ei saa sulle selliseid mõtteid ette heita,” ütles leitnant Awn. „See oli keeruline aeg.”

      „Ja mina ei saa lahti mõttest, et sa oled seletamatult, ootamatult naiivne,” ütles ülempreester. „Esk Üks laseb mu maha, kui sa selleks käsu annad. Kõhklemata. Aga Esk Üks ei peksaks ega alandaks ega vägistaks mind ainult selleks, et näidata oma võimu minu üle või leida mingit haiget meelelahutust.” Ta vaatas minu poole. „Või teeksid sa seda?”

      „Ei, Pühadus,” vastasin.

      „Ente Õigluse Issa sõdurid tegid seda kõike. Tõsi, mitte minuga, ja mitte ka kuigi paljude Orsi elanikega. Aga tegid. Kas Issa Seitse oleks käitunud teisiti, kui sel ajal oleksid nemad siin olnud?”

      Leitnant Awn istus murelikult, pilk langetatud ebaisuäratavale teele, ega suutnud vastata.

      „See on kummaline. Liiguvad ju jutud abistavatest, see näib kõige hirmsama asjana, kõige loomuvastasema ja kohutavama asjana, mida radchaaid on teinud. Garseddaid – noh, jah, need olid garseddaid, aga see oli tuhande aasta eest. Vallutada ja võtta, mis, pool täiskasvanud elanikkonnast? Muuta nad kõndivateks surnuteks, teie laevade arvutite orjadeks. Pöörata oma rahva vastu. Kui sa oleksid küsinud minult enne seda, kui te meid… annekteerisite, oleksin ma öelnud, et see on surmast hullem saatus.” Ta pöördus minu poole. „Kas on?”

      „Ükski minu kehadest pole surnud, Pühadus,” vastasin. „Ja su hinnang annekteerimise järel abistavateks muudetute protsendi kohta on liialdatud.”

      „Algul tundusid sa mulle õudsena,” ütles ülempreester mulle. „Ainuüksi mõte sinu lähedal viibimisest hirmutas – sinu surnud näod, need ilmetud hääled. Aga täna hirmutab mind rohkem mõte elavate inimeste väeüksusest, kes teenivad vabatahtlikena. Sest ma arvan, et ei saa neid usaldada.”

      „Pühadus,” ütles leitnant Awn, huuled pingul. „Mina teenin vabatahtlikult. Ma ei esita selle kohta mingeid vabandusi.”

      „Ma usun, et sa oled sellegipoolest hea inimene, leitnant Awn.” Preester võttis oma teetassi ja rüüpas, nagu polekski äsja öelnud seda, mida oli öelnud.

      Leitnant Awni kurk ja huuled tõmbusid pingule. Tal oli mõttes midagi, mida ta tahtis öelda, kuid ta polnud kindel, kas oleks õige seda teha.

      „Sa oled kuulnud Immest,” ütles ta otsusele jõudes. Ikka veel pinges ja ettevaatlik, kuigi oli otsustanud rääkida.

      Ülempreester muigas süngelt ja kibedalt. „Kas uudised Immest peaksid sisendama usaldust Radchi administratsiooni vastu?”

      Mis oli aga juhtunud: Imme jaam ning sama süsteemi väiksemad jaamad ja kuud olid piirkondlikust paleest nii kaugel kui veel Radchi piiridesse jäädes üldse võimalik. Imme kuberner oli seda kaugust juba aastaid enda huvides ära kasutanud – raha omastanud, altkäemakse ja katuseraha korjanud, ametiposte müünud. Tuhandeid kodanikke oli ebaseaduslikult tapetud või – mis tegi sama välja – sunnitud abistavateks, kuigi abistavate tootmine polnud enam lubatud. Kuberneri kontrolli all oli kogu side ja reisilubade väljastamine, ning kui tavaliselt oleks jaama tehisintellekt sellistest asjadest kõrgemale juhtkonnale teatanud, siis Imme jaamas oli kuidagi õnnestunud seda vältida ning korruptsioon kasvas ja levis pidurdamatult.

      Kuni süsteemi saabus laev, sisenes väravaruumist kõigest mõnesaja kilomeetri kaugusel patrull-laevast Sarrse Halastus. Veider laev ei vastanud tuvastamisnõudele. Kui Sarrse Halastuse meeskond ründas ning pardale tungis, leidsid nad eest mõnikümmend inimest ja Rrrrrr rassi võõrlast. Sarrse Halastuse kapten andis oma sõduritele käsu vangistada abistavaks sobivad inimesed, ülejäänud ja võõrlased aga tappa. Laev oleks kubernerile üle antud.

      Sarrse Halastus polnud süsteemi ainus inimestega mehitatud sõjalaev. Selle ajani oli seal teenivaid sõdureid vaos hoitud altkäemaksude ja meelitustega; kui need aga ei mõjunud, siis ähvarduste ja isegi hukkamistega. Kõik toimis väga tõhusalt kuni hetkeni, kui üks Sarrse Halastuse Amaat Ühe sõdur otsustas, et ei taha neid inimesi ega rrrrrre tappa. Ning veenis oma üksusekaaslasi oma eeskuju järgima.

      See oli juhtunud viie aasta eest. Tulemused aga mõjusid veel seniajani.

      Leitnant Awn nihutas end padjal. „Kogu see asi sai avalikuks, kuna üks inimesest sõdur keeldus käsku täitmast. Ja tõstis mässu. Kui poleks olnud teda… noh. Abistavad nii ei teeks. Nad lihtsalt ei saa.”

      „See asi tuli avalikuks,” vastas ülempreester, „kuna laevas, mille pardale see sõdur oma üksusega tungis, olid võõrlased. Radchaaid ei kõhkle inimesi tapmast, eriti kui need pole kodanikud, aga nad on väga ettevaatlikud, et mitte võõrlastega sõda alustada.”

      Ainult seepärast, et sõda ükskõik milliste võõrlastega võiks osutuda presgeritega tehtud lepingu rikkumiseks. See aga tooks kaasa äärmiselt tõsiseid tagajärgi. Siiski polnud paljud kõrgel positsioonil radchaaid selles küsimuses samal meelel. Nägin, et leitnant Awn oleks tahtnud vastu vaielda. Selle asemel ütles ta: „Imme kuberner ei olnud ettevaatlik. Ja olekski käivitanud sõja, kui poleks olnud seda ühte.”

      „Kas