Abistav õiglus. 1. osa. Ann Leckie

Ikkti jüngrite jaoks oli see planeedi teine pühapaik, ülempreester esindas aga jumalikku kohalolu.

      Tavaliselt olid annekteerimisprotsessi ametlikuks lõpuks – see aga võttis sageli aega kuni viiskümmend aastat – paika pandud kohalikud politseijõud. See annekteerimine oli teistsugune – Shis’urna ellujäänud elanikele anti kodakondsus tavalisest palju varem. Mitte keegi süsteemi administraatoritest ei usaldanud aga veel korra hoidmist kohalike hooleks jätta ning sõjaväe kohalolek oli üsna arvukas. Nii et kui Shis’urna annekteerimine oli ametlikult lõpetatud, läks suurem osa Toreni Õigluse Eskist tagasi laeva, aga leitnant Awn jäi paigale ja mina koos temaga kui kahekümne-abistavaline Toreni Õigluse Esk Üks.

      Ülempreester elas templi kõrval asuvas majas, ühes neist vähestest, mis oli tervena säilinud ajast, mil Ors oli veel linn: neli korrust, kaldus katus, kõik küljed avatud, kuid alati, kui elanik soovis privaatsust, sai püstitada vaheseinu ning tormi ajal võis aknaluugid ette tõmmata. Ülempreester võttis leitnant Awni vastu viie ruutmeetri suuruses toas, valgus paistis sisse üle tumedate seinte ülaservade.

      „Kas sa ei leia, et teenistus Orsis on raske?” küsis preester, vana mees hallide juuste ja lühikeseks lõigatud halli habemega. Nii tema kui ka leitnant Awn olid istunud patjadele – nagu kõik muugi Orsis, olid need niisked ja lõhnasid hallituse järele. Preester kandis pikka, ümber vöökoha seotud kollast kangast, ta õlgadele olid maalitud kujundid – mõned lainelised, mõned kandilised, need muutusid, sõltuvalt päeva liturgilisest tähendusest. Austusest Radchaai kommete vastu kandis ta kindaid.

      „Muidugi mitte,” vastas leitnant Awn lahkelt – kuigi minu arvates mitte päris siiralt. Tal olid pruunid silmad ja lühikeseks lõigatud tumedad juuksed. Ta nahk oli piisavalt tume, et seda mitte kahvatuks nimetada, kuid mitte nii tume, nagu oli moes – ta oleks võinud seda muuta, nagu ka juukseid ja silmi, kuid ta polnud seda kunagi teinud. Oma mundri asemel – pikk pruun kuub kalliskividega ilunõeltega, särk ja püksid, saapad ja kindad – kandis ta samasugust seelikut nagu preester, õhukest särki ja kõige kergemaid kindaid. Sellele vaatamata ta higistas. Mina seisin vaikides ja sirgelt sissekäigu juures, noor preester asetas tassid leitnant Awni ja Tema Pühaduse vahele.

      Samal ajal seisin ma ka umbes neljakümne meetri kaugusel templis, see oli ebatüüpiliselt suletud, 43,5 meetrit kõrge, 65,7 meetrit pikk ja 29,9 meetrit lai ruum. Ühes otsas olid peaaegu katuseni ulatuvad uksed, teisele otsaseinale oli aga vaevanõudva üksikasjalikkusega maalitud kaljupangaga mäenõlv, mis tegelikkuses asus kusagil mujal Shis’urnal, siin aga kõrgus põrandal seisvate inimeste kohal. Kalju jalamil oli poodium, lai trepp tõi sellelt hallist ja rohelisest kivist põrandale. Kümnetest rohelistest laeakendest langes valgus seinamaalingutele, mis kujutasid stseene Ikkti kultuse pühakute elust. See erines kõigist teistest Orsi ehitistest. Arhitektuur, nagu ka kogu Ikkti kultus, oli pärit mingist teisest Shis’urna piirkonnast. Palverändude hooajal on see ruum tihedalt kummardajaid täis. Oli teisigi pühapaiku, kuid kui Orsis nimetas keegi „palverändu”, siis pidas ta silmas iga-aastast palverändu just siia. Kuid selleni oli veel mõni nädal aega. Nüüd liigutasid templi õhku vaid tosina pühendunu ühes nurgas sosinal loetud palved.

      Ülempreester naeris. „Sa oled diplomaat, leitnant Awn.”

      „Ma olen sõdur, Pühadus,” vastas leitnant Awn. Nad rääkisid radchaai keeles ning ta ütles sõnu välja aeglaselt ja täpselt, hoolikalt oma kõnepruuki jälgides. „Minu jaoks pole mu teenistus raske.”

      Ülempreester ei naeratanud vastuseks. Järgnenud lühikeses vaikuses asetas noor preester maha huulikuga kausi paksu, leige ja magusa vedelikuga, mida shis’urnalased nimetavad teeks, kuigi sel pole õige teega peaaegu mitte midagi ühist.

      Ma seisin ka templi ukse taga sinivetikaplekilisel väljakul ja vaatasin mööduvaid inimesi. Suurem osa neist kandis lihtsaid, erksavärvilisi seelikuid, just nagu ülempreestergi, kuid ainult väga väikestel lastel ja väga jumalakartlikel olid õlad värvitud ning ainult üksikud kandsid kindaid. Mõned möödujatest olid siirdatud, radchaaid, kellele oli annekteerimise järel antud Orsis tööülesandeid või kinnisvara. Suurem osa neist oli leitnant Awni kombel omaks võtnud lihtsa seeliku ja kerge särgi kandmise. Mõned olid jäänud jonnakalt pükste ja pintsaku juurde ning higistasid üle väljaku minnes. Kõik kandsid ehteid, sest vaid vähesed radchaaid on valmis neist loobuma: kingitused sõpradelt või armukestelt, austusavaldused surnutele, perekonna või tarbijate ühistu märgid.

      Põhjasuunas, teisel pool nelinurkset veepinda, mida kunagise naabruskonna järgi nimetati ikka veel Templiesiseks, tõusis linn kõrgemale, kuival aastaajal toetusid alusplaadid seal tõesti maale ning piirkonda nimetati viisakalt ülalinnaks. Ma patrullisin ka seal. Piki veepiiri kõndides nägin ma ennast väljakul seismas.

      Teivastega tõugatavad paadid liikusid aeglaselt soisel järvel ja mööda plaadigruppide vahelisi kanaleid. Vesi oli vetikapundardest vahune, siin ja seal turritasid vesirohtude teravad tipud. Linnast eemal märkisid poideringid idas ja läänes keelatud alasid, kus triivisid paksud matid läbipõimunud veetaimedest ning nende kohal helkisid sookärbeste sillerdavad tiivad. Suuremad paadid ujusid neist mööda, suured bagerid aga, mis enne annekteerimist olid vee alt haisvat muda välja kaevanud, seisid nüüd vaikselt ja liikumatult.

      Lõunasse oli vaade samasugune, välja arvatud silmapiiril ähmaselt paistev meri ja sood ääristav märg maasäär. Nägin seda kõike, seistes templi ümber erinevatel valvepostidel ja kõndides linna tänavatel. Temperatuur oli kakskümmend seitse kraadi ja õhk oli niiske nagu alati.

      See mõjus ligi pooltele mu kahekümnest kehast. Ülejäänud magasid või töötasid hoones, kus peatus leitnant Awn: see oli kolmekordne ja ruumikas, kord oli see majutanud suurt perekonda ja lisaks paadilaenutust. Üks külg avanes laia, mudase, rohelise kanali poole, vastaskülg aga linna suurimale tänavale.

      Kolm neist majas viibivatest segmentidest olid ärkvel ja täitsid administratiivkohustusi (ma istusin alumisel korrusel maja keskel, madalal platvormil, ja kuulasin Orsi kodaniku kurtmist kalastuslubade eraldamise üle) ning valvasin.

      „Sa peaksid selle küsimusega ringkonnakohtuniku juurde minema, kodanik,” ütlesin kohalikus keeles. Kuna ma teadsin siin kõiki, siis ma teadsin ka, et ta on naissoost ja vanavanem, mõlemat tuli aga arvestada, kui ma tahtsin temaga rääkida mitte ainult grammatiliselt korrektselt, vaid ka viisakalt.

      „Ma ei tunne ringkonnakohtunikku!” protesteeris ta nördinult. Kohtunik oli suures, rahvarohkes linnas, Orsist tükk maad ülesjõge, Kould Vesi lähedal. Piisavalt kaugel ülesjõge, nii et õhk oli seal sageli jahe ja kuiv ning asjad ei lõhnanud kogu aeg hallituse järele. „Mida ringkonnakohtunik Orsist teab? Minu jaoks pole ringkonnakohtunikku olemas!” Ta jätkas, seletades mulle pikalt oma perekonna seostest poidest piiratud alaga, kuhu ei tohtinud minna ja kus kalapüük oli päris kindlasti järgmisel kolmel aastal keelatud.

      Ja nagu alati, olin ma teadlik ka sellest, et viibin kõrgel peade kohal orbiidil.

      „Mis sa nüüd, leitnant,” ütles ülempreester. „Peale nende, kellele õnnetu saatus nägi ette siin sündimise, et meeldi Ors kellelegi. Suurem osa minu tuttavatest shis’urnalastest, rääkimata siis radchaaidest, eelistaksid olla linnas, kus on kuiv maa ja muidki aastaaegu peale vihmase ja vähem vihmase.”

      Ikka higistav leitnant Awn võttis tassi nõndanimetatud teed ja jõi nägu krimpsutamata, see oli harjutamise ja meelekindluse tulemus. „Minu ülemused tahavad, et ma naaseksin.”

      Linna suhteliselt kuivas põhjaservas möödusid minust lahtise sõidukiga kaks pruunis mundris sõdurit, nad nägid mind ja tõstsid tervituseks käe. Viipasin lühidalt vastu. „Esk Üks!” hõikas üks neist. Nad olid tavalised sõdurid Ente Õigluse üksusest Issa Seitse, mida juhtis leitnant Skaaiat. Nad patrullisid maa-alal, mis jäi Orsi ja Kould Vesi edelaserva vahele – see linn oli kasvanud jõe uue sängi suudmesse. Ente Õigluse Issa Seitsme liikmed olid inimesed – ja nad teadsid, et mina ei ole. Nad kohtlesid mind alati pisut reserveeritud sõbralikkusega.

      „Ma eelistaksin, et sa jääksid,” ütles ülempreester leitnant Awnile. Kuigi leitnant Awn juba teadis seda. Kui Tema Pühadus poleks jätkuvalt nõudnud, et me jääksime, siis oleksime juba