Valge ahv. John Galsworthy

ütles Soames ja võttis sõidupileti Westminsteri.

      Lobisev hääl saatis teda maa-aluse raudtee liftile astudes.

      “Esteetiline ühesugusus, Forsyte, kui meil see oleks, siis ei soovitaks enam mingit muud. Olete teie kunagi kuulnud, et mõni vaene professor oleks tahtnud kuningaks saada?”

      “Ei,” vastas Soames ajalehte avades.

      VIII

      Bicket

      Lõbusa muretuse ulu all oli Michael Monti iseloom kahe viimase aasta jooksul kindlas ja pidevas tegevuses süvenenud. Ta oli sunnitud olnud ka teiste peale mõtlema ja tema aeg oli kõik kinni. Abielu algusest saadik teadis ta, et Fleur teda ainult kannatas ja ta tunnustas täielikult pooltõe: “Il y a toujours un qui baise, et l’autre quitend la joue.”5 Nõnda arendas ta koduses elus suurel määral tähelepanelikkust ja ometi näis talle, nagu ei suudaks ta tasakaalu saavutada ei oma avalikus elus ega ka kirjastuslikus tegevuses. Ta tundis, inimlik külg ärielus ületas temas liiga rahalise külje. Danby & Winter pidasid siiski vastu ja ei avaldanud senini mingisuguseid pankroti märke, kuigi Soames oli seda meile ennustanud, kuuldes põhimõtteist, mis tema väimees tahtis seal maksma panna. Ei kirjastamises ega milleski muus leidnud Michael võimaliku olevat liiga palju põhimõtteid toonitada. Tegevusepõld oli ju nii väga üle külvatud inim-, taime- ja kiviriigi tõsiasjadega.

      Sama teisipäeva õhtupoolikul, kui ta oli jännanud taimeriigi tõsiasjadega, s. t. paberi ja linase riide hindadega, kuulas ta oma teravate kõrvadega ühe pakkija hädaldamist, keda oli tabatud “Vaskraha” viie eksemplariga mantli taskus – ühes liiga selge eesmärgiga neid oma kasuks tarvitada.

      Mr. Danby oli talle “sule sappa pannud” – mees ei salanud põrmugi, et ta tahtis raamatud ära müüa – aga mis oleks mr. Mont tema asemel teinud? Mehel oli üür võlgu ja tema naine vajas pärast kopsupõletikku paremat toitu, vajas tungivalt. “Pagan võtku!” mõtles Michael, “mina oleksin kogu trüki üle löönud, et Fleuri pärast kopsupõletikku toita!”

      “Ja praeguste hindade juures ei tule ma oma palgaga kuidagi välja. Jumala eest, mr. Mont, ei tule välja.”

      Michael keerutas end toolil. “Kuid mõtelge ometi, Bicket, kui meie laseme teid raamatuid näpata, siis hakkavad kõik pakkijad näppama ja kui see sünnib, mis saab siis Danby & Winteriga? Haamri all! Ja kui nemad on haamri all, kus olete siis teie? Tänaval! Parem on siis, et üks teist tänavale läheb, kui et kõik peaksid minema, eks ole?”

      “Jah, sir, ma mõistan teie vaatepunkti väga hästi, see on põhjendatud, kuid põhjendustest ei ela ju; vähemgi asi viskab su uperkuuti, kui on lihtsalt leivaküsimus. Paluge mr. Danbyd minuga veel kord katset teha.”

      “Mr. Danby ütleb alati, et pakkija amet on eriti usalduseasi, sest teda on võimatu kontrollida.”

      “Jah, sir, tulevikus mõtleksin selle peale, kuid praegusel tööpuudusel ja tunnistuseta ei leia ma kunagi kohta. Mis saab küll minu naisega?”

      Michaelil oli, nagu oleks mees öelnud: “Mis saab Fleuriga?” Ta hakkas toas kõndima ja noormees Bicket vahtis teda suuril, valusail silmil. Äkki jäi Michael seisma, käed sügavalt taskus, õlad kõrgel.

      “Ma räägin temaga,” ütles ta, “kuid ma ei usu, et ta nõus oleks; ta ütleb, et see pole teiste suhtes korralik. Teil oli viis eksemplari – hea noos, teate; tähendab, te olete ka enne võtnud, eks ole? Mis?”

      “Nojaa, mr. Mont, kui see mind võiks aidata, oleksin valmis pihtima. Pisut olen juba enne ja see on parajasti aidanud mu naisel hinge sees pidada. Teil pole ju aimugi, mis kopsupõletik tähendab vaesele inimesele.”

      Michael laskis sõrmed läbi juuste käia.

      “Kui vana on te naine?”

      “Päris laps alles – kakskümmend.”

      Kakskümmend! Just Fleuri vanune!

      “Ma ütlen teile, mis ma teen, Bicket: ma teatan asjast mr. Desertile; kui tema teie heaks sõna ütleb, ehk liigutab see mr. Danbyd.”

      “Jah, mr. Mont, tänan teid – teie olete džentlmen, meie ütleme seda kõik.”

      “Ah! Pagan võtku seda! Kuid kuulge, Bicket, teie arvestasite seda viit eksemplari. Võke siin see nende asemel ja muretsege oma naisele, mis vaja. Aga jumala pärast, ärge rääkige sellest mr. Danbyle!”

      “Ei millegi eest ilmas annaks ma teid ära – sõnagi ei lausu ma, sir. Ja minu naine – nojah!”

      Nohin ja kobin ning Michael oli üksi, käed veel sügavamalt taskus, õlad veel kõrgemale kehitatud. Ja äkki naeris ta. Kaastundmus! Kaastundmus on ogarus. See kõik oli nii pagana naljakas! Tema maksis Bicketile selle eest tasu, et ta “Vaskraha” näpanud! Äkki valdas teda iha väikesele pakkijale järele minna ja vaadata, mis ta teeb selle kahe naelaga – vaadata, kas kopsupõletik on tõelik või ainult mehe peaajus nende valusate silmade taga. Siiski, see oli võimatu! Selle asemel pidi ta Wilfridile kõlistama ja teda paluma sõna öelda vana Danby juures. Tema omad sõnad olid asjata, sest tema oli neid nii sagedasti öelnud. Bicket! Kui vähe teadis üks inimene teisest, elu oli nii sügav ja tume ning arvamatu. Mis oli ausus? Elutungi ja vastupidavuse heitlus – selle tulemus, kui viimane võitjaks jääb, see ongi ausus! Kuid milleks vastu panna? Armasta ligimest kui iseennast, kuid mitte rohkem! Ja kas polnud Bicketil, pagan võtku, raskem oma kahe naelaga nädalas teda armastada kui temal teda kahekümne nelja naelaga?

      “Halloo!.. See olete teie, Wilfrid?.. Siin Michael… Keegi meie pakkijaist on näpanud “Vaskraha”. Temal on sulg sabas – vaene loom! Tahtsin küsida, kas oleksite valmis tema heaks sõna ütlema – vana Dan mind kuulda ei võtaks… jah, tal on naine – Fleuri vanune; kopsupõletik, ütleb ta. Igatahes teie omi enam ei puutuks, oleksite tänu tõttu kindlustatud – mis?.. Tänan, mu vana, hirmus kena teie poolt – hüppate ehk siia üles? Võiksime üheskoos koju minna… Oo! Väga hea! Igatahes tulete? Nägemiseni!”

      Hea poiss, see Wilfrid! Tõesti hea poiss – südamlik! Südamlik – mis?

      Michael pani kuuldetoru tagasi ja nägi enda äkki keset kujude, lõhnade ja kõlade suurt pilve, mis nende äri põhimõtetele sedavõrt võõras, et temal viisiks oli viibimata iga käsikirja tagasi lükata, mis selletaolist muljet avaldas. Sõda võis ju möödas olla, kuid Wilfridis kestis ta edasi ja ka temas endas. Kõnetoru võttes ütles ta:

      “Mr. Danby oma toas? Hea! Kui ta näib tahtvat plehku panna, siis teatage mulle kohe…”

      Michaeli ja tema vanema kaaslase vahel ammutas sügav kuristik, mitte madalam kui kahe ajajärgu vahel, ehk küll teda osalt täitis keskealise Winteri lepitav temperament. Michaelil polnud peaaegu midagi mr. Danby vastu, ainult – et sel oli alati õigus. Philip Norman Danby, Sky House’ist, Campden Hillist, oli kuuekümnene ja abielus, kõrge otsaesisega, jalgadega võrreldes pika kehaga, näoilme rahulik ja mõtlik. Tema silmad seisid ehk liiga ligistikku ja tema nina oli üsna peen, kuid oma ilusaproportsioonilises toas paistis tema kuju päris kena. Ta püüdis parajasti korralikule otsusele jõuda mingis reklaami asjas, kui Wilfrid Desert sisse astus.

      “Noh, mr. Desert, mis võiksin ma teie heaks teha? Istuge!”

      Desert ei võtnud istet, vaid vaatles gravüüre, oma sõrmi, mr. Danbyd ja ütles:

      “Asi on nimelt see – mina sooviksin, et te sellele pakkijapoisile andeks annaksite, mr. Danby.”

      “Pakkijapoisile! Oo! Aa! Bicket! Mont rääkis teile, eks?

      “Jah; tal on noor naine, kes just kopsupõletikust tõusnud.”

      “Nemad kõik lähevad meie sõbra Monti juurde ühe või teise looga, mr. Desert – temal on väga pehme süda. Kahjuks ei või ma seda meest enam pidada. See on väga kurikaval talitusviis. Juba ammugi katsusime jälile saada, kust asi tilgub.”

      Desert tugines koldekivile ja vahtis päranisilmil tulle.

      “Jah, mr. Danby,” ütles ta,

5

On ikka üks, kes suudleb, ja teine, kes ulatab palge.