Valge ahv. John Galsworthy

mis mina tahaksin,” ütles mees; “mina tahaksin Kesk-Austraaliasse. Meil oli üks raamat selle üle, öeldakse, sinna olla tung. Tahaksin pisut päikest. Mina arvan, et päikesega oleksime mõlemad kaks korda suuremaks kasvanud. Tahaksin sinu palgeil puna näha, Vic.”

      “Kui palju maksab sinna?”

      “Palju rohkem, kui meie võiksime kokku kraapida, selles ongi see häda. Aga mina olen selle üle järele mõelnud. Inglismaaga on asi mokas. Siin on liiga palju minusuguseid.”

      “Ei,” ütles Victorine, “mitte veel küllalt.” Bicket vaatas talle näkku, siis ruttu oma taldrikusse.

      “Mis sa õieti minus nii leiad?”

      “Sa ei mõtle kõige enne iseenda peale, seda.”

      “Enne sind olin teisiti. Sinu pärast teeksin aga ükskõik mis, Vic.”

      “Söö siis pisut seda hüüvet, ta on hirmus hea.”

      Bicket raputas pead.

      “Kui võiksime ärgata Austraalias,” ütles ta. “Kuid üks on kindel – me ärkame samas väikeses viletsas toas. Ükskõik, aga ometi muretsen omale teenistuse ja korjan selle raha.”

      “Ehk võidaksime võiduajamistel kihla vedades?”

      “Mul on ainult nelikümmend seitse šillingit ja kui ma kaotan, mis saab meist siis? Sa tead ju, et pead end hästi toitma. Ei, ma pean koha leidma.”

      “Nad annavad sulle hea soovituse, eks?”

      Bicket tõusis ja koristas taldriku ja tassi laualt.

      “Muidugi, aga see tööala on täidetud – liigagi.”

      Talle tõtt öelda? Ei kunagi! Aidaku jumal ise!

      Asemel, mis ühele liiga lai ja kahele kitsas, lamas ta, naise juuksed peaaegu suus, ja mõtles valmis, mis ametiühingus öelda ja kuis uut kohta muretseda. Ja kuna tunnid möödusid, põletas ta mõttes kõik sillad oma selja taga. Et ametiühingust toetust saada, oleks pidanud ta seal ütlema, kuis lood seisavad. Käigu metsa ametiühing! Tema ei mõelnudki sinna minna aru andma. Ta teadis väga hästi, miks ta raamatuid oli näpanud, aga kellelgi teisel polnud sellega pistmist, sest ükski teine poleks tundmusi mõistnud, mis temal olid Victorine’i asemel nähes hingetuna, kahvatuna ja kõhnana. Murra ise endale tee läbi! Ning poolteist miljonit töötuid! Noh, paariks nädalaks oli tal leib laual ja seks ajaks puutub ehk midagi pihku. Pealegi, lõpuks võiks ta paari šillingiga riskeerida ja mängus võita katsuda, sest kes teab… Victorine pöördus unes. “Ja muidugi,” mõtles Bicket, “ma teeksin seda uuesti…”

      Järgmisel päeval, kui ta oli juba mõni tund jalul olnud, jäi ta halli idataeva all hallil tänaval vaateakna alla seisma, mille taga paistis kogu puuvilja, viljavihud, metallitükid ja läikivad sinised liblikad – kõik reklameeritud Austraalia hoolikalt kuldses valguses. Bicketile, kes polnud kunagi Inglismaalt välja saanud, vaevalt mõnikord Londonist lahkunud, paistis, nagu seisaks ta paradiisi väravate taga. Õhkkond kontoris endas polnud küll sugugi nii kuldne ja nõutud rahasumma oli õige suur, ometi lähendas ta pisut paradiisi kaasavõetud brošüüridega, mis peaaegu ta käsi põletasid, nii soojad olid nad.

      Hiljem, kahekesi ühel tugitoolil istudes – kõhnuse hüve! – puurisid nad kahekesi nende kuldseks muutuvate lehtede kallal ja hingasid nende võluvust sisse.

      “Arvad sa, et see on kõik tõsi, Tony?”

      “Kui selles on kolmkümmend protsentigi tõtt, siis on see mulle hea küllalt. Ainult kuidagi peame sinna saama. Suudle mind!”

      Ümber nurga peatänavalt kostev trammi ja vankrite mürin ja nende aknaruutude lõgin vinges idatuules suurendasid nende õnne pääseda mingisse gaasivalgustatud paradiisi.

      IX

      Segadus

      Kaks tundi pärast Bicketit tuikus ka Michael kodu poole. Vanal Danbyl oli õigus nagu ikka: kui sa ei või usaldada pakkijaid, siis pane äriuksed kinni! Kuna ta Bicketi silmi enam ei näinud, lõi ta kahtlema. Võib olla, mehel polnud naist olemaski. Aga siis astus Bicketi asemele Wilfridi teguviis. Kolm viimast korda Wilfridi kohates oli see ikka olnud järsk ja imelik. Haudus ta ehk salme?

      Ta leidis Ting-a-lingi trepi hakult ootavas seisangus. “Mina ei lähe üles,” näis ta ütlevat, “ehk olgu siis, et keegi kannab mind – ühtlasi on see hiljem kui harilikult.”

      “Kus on su perenaine, sa väike vapp-loomake?”

      Ting a-ling nohises. “Ma võiksin ju sellega leppida,” jätkas ta nähtavasti, “kui sina mind kannad – trepiastmed nõuavad jõupingutust.”

      “Lähme otsime ta üles,” ütles Michael koera sülle võttes.

      Kuna praegune käsi teda kõvemini surus kui majaproua oma, vahtis Ting-a-ling klaasiseil päranisilmil ja tema väljapaistev sabatutt värises.

      Magamistoas laskis Michael koera nii hajameelselt langeda, et see sabatutt longus ja täis viha nurka oma asemele ronis.

      Varsti juba lõunaaeg ja Fleuri ei ole! Michael püüdis tema kavatsusi meelde tuletada. Täna olid tal einel Hubert Marsland ja see rotorist – kuidas oli küll ta nimi? Sellest pidi end muidugi tublisti lahutama. Rotoristid – nagu piimgi – tekitasid kopsus süsihappegaasi! Siiski! Juba pool kaheksa! Mis oli täna õhtul? pidid nad ehk L. S. D. tükile minema? Ei – see oli alles homme! Kas siis tõesti midagi ei olnud? Niisugusel korral püüab Fleur muidugi oma tegevuseta aega võimalikult lühikeseks kärpida. Alandlikult jõudis Michael sellele otsusele. Temal polnud mingeid illusioone, pidas iseend igapäevseks, tasuks ainult teatud elavus, muidugi ka tundmused naise vastu. Pealegi tunnustas ta, et tema armastuski oli nõrkus ja hukutas teda liialdatud muretsemisele, mille ta muidu põhimõttelikult maha surus. Coakerilt või Philipsilt – oma teenrilt ja tüdrukult – järele pärida, millal Fleur kodunt välja läinud, käis tema põhimõtete vastu. Seisukord maailmas oli niisugune, et Michael endalt alatasa küsis, kas tema isiklikud asjad üldse väärt olid, et neile tähelepanu raisata; aga sestsamast oli ilma seisukord jälle niisugune, et oma isiklikud asjad olid ainukesed, millele maksis tähelepanu pöörata. Ja ometi oli temal, tõtt öelda, ainuke asi ilmas – Fleur ja kui ta temale liiga palju tähelepanu kinkis, siis kartis ta ikka, et ta teda tüütab.

      Ta läks riietustuppa ja tegi vestinööbid lahti.

      “Kuid ei,” mõtles ta. Kui ta koju jõudes minu juba riietatuna leiab, torkab see liiga silma.” Ja nõnda pani ta oma vestinööbid uuesti kinni ja läks trepist alla. Coaker oli trepikojas.

      “Mr. Forsyte ja sir Lawrence astusid kuue paiku sisse, sir. Mrs. Mont polnud kodus. Mis ajaks katan ma lõunalaua?”

      “Veerand üheksa paiku. Välja me vististi ei lähe.”

      Ta läks elutuppa, astus läbi hiina tühjuse ja tõmbas eesriide kõrvale. Plats paistis külmana, pimedana ja tuulisena. Ja ta mõtles: Bicket – kopsupõletik – loodetavasti on Fleuril kasukas seljas.” Ta võttis sigareti ja pani ta jälle tagasi. Kui Fleur teda aknal märkaks, peaks ta seda liialdatud mureks. Ja ta läks uuesti üles, et vaadata, on ta kasuka selga pannud.

      Ting-a-ling, kes ikka veel magas, tervitas teda sabatuti liputamisega, kuid jättis selle äkki jahmatades. Michael avas kapi. Kasukas seljas! Hea! Ta nuusutas parajasti, kui Ting-a-ling temast mööda sörkis ja Fleuri hääl ütles: “Noh, mu kallike!” Michael soovis, et see kuuluks temale, ja tuli kapiukse varjust välja. Taevakene! Kui ilus ta oli tuule värvituna! Ta seisis üsna vaikselt mõttes.

      “Halloo, Michael! Olen hiline. Olin klubis ja tulin jala koju.”

      Michaelil oli seletamatu tundmus, et selles oli midagi varjatut. Nõnda siis varjas ka tema midagi ja ütles: “Just praegu vaatasin järele, kas sul kasukas seljas, hirmus külm on. Sinu isa ja Bart on siin käinud, läinud teised paastudes minema!”

      Fleur heitis mantli seljast ja laskus toolile. “Olen väsinud. Su kõrvad on täna nii kenasti kikis, Michael.”

      Michael laskus põlvili ja ulatas käed naisel ümber