Valge ahv. John Galsworthy

Soames, “ja minu arvates võiks juhatus ainult olevate andmetega põhjalikult tutvunedes sellele seisukohale jõuda.”

      Nüüd rääkis “vana Mont”.

      “Kallis Forsyte, iga lepingut üksikult uurida nõuaks terve nädala ja seega ei jõuaks me sammugi edasi: me võime ainult keskmise summa võtta.”

      “Mis meil selles aruandes puudub,” ütles Soames, “on välismaa ja kodumaa riski võrdlev vahekord ja see on käesoleval silmapilgul elulise tähtsusega küsimus.”

      Juhataja kõneles.

      “Selles suhtes pole vististi mingeid raskusi, arvan ma, Elderson? Igatahes, mr. Forsyte, oleme vaevalt õigustatud käesolevat aastat karistama oletatavate kahjude pärast, mis ehk üsna tulemata jäävad.”

      “Ma ei tea,” ütles Soames. “Meie oleme siin, et kaine inimaru seisukohalt kindlaks määrata oma äritegevuse sihtjooni ja meil peavad selleks kõik võimalused käepärast olema. See on minu seisukoht. Meie pole küllalt informeeritud.”

      “Nutikas poiss” kõneles jällegi:

      “Mr. Forsyte näib tähendavat usaldusepuudusele ärijuhatuse vastu.” See võttis härjal sarvist kinni – eks?

      “Saan ma nõutud informatsiooni?”

      Vana Mothergilli hääl tõusis mõnusasti üldises vaikuses.

      “Koosoleku võiks ehk edasi lükata, härra juhataja. Tungival korral võiksin minagi veel kord tulla. Loodetavasti võiksime kõik tulla. Ajad on väga imelikud, me ei peaks asjata riskima. Välismaade lepingute asi on meile kahtlemata pisut uus. Tänini pole meil põhjust tulemuste üle nuriseda. Ja ma olen kindel, meil on suurim usaldus oma peadirektori otsustusvõimesse. Kuna aga mr. Forsyte lähemaid andmeid nõuab, siis arvan ma ometi, neid võidaks meile muretseda. Mis arvate teie, mu lord?”

      “Tuleval nädalal ma tulla ei saa. Ühinen juhatajaga, et olev aruanne ei põhjusta tänavust dividendide kärpimist. Milleks enne tormist rääkida, kui see paratamata. Millal saadetakse aruanne laiali, Elderson?”

      “Harilikult selle nädala lõpul.”

      “Aga meil pole ju harilikud ajad,” ütles Soames. “Et selgelt rääkida: kui ma neid andmeid ei saa, pean ma tagasi astuma.” Ta mõistis väga hästi, mis neis sündis. Uus mees, kes enda võimatuks teeb – tema tagasiastumise võtaksid nad hea meelega teatavaks, aga just peakoosoleku eel avaldaks see halba mõju, kui mitte põhjenduseks pole “naise hädine tervis” või midagi muud rahuldavat, mis aga võimatu, sest selle eest hoolitseks juba tema.

      Juhataja ütles külmalt:

      “Nii siis lükkame koosoleku tänasest päevast nädala peale edasi; võite meile need arvud muretseda, Elderson?”

      “Kindlasti.”

      Soamesil turgatas pähe: “Oleksin pidanud nõudma erapooletut uurimist.” Aga ta vaatas oma ümber. Ehk läks ta liiga kaugele, kui mõtles juhatusse edasi jääda – ja tal polnud mingit tahtmist tagasi astuda, oli see ju kõigest hoolimata suur ettevõte ja tuhat naela aastas! Ei! Mitte liialdada!

      Ära minnes maitses ta oma võitu kahtlevalt ja ta polnud põrmugi kindel, et ta midagi saavutanud. Tema teguviis surus teised “üheskoos” veel lähemalt Eldersoni ümberringi. Tema seisukorra nõrkus seisis selles, et ta millelegi ei tuginud, välja arvatud hingeline rahutus, mis lähemal silmitsemisel võis näida ainult mitte küllalt enesevalitsevaks tundmuseks. Ja ometi võis olla üks juht ja seda juhti peab usaldama!

      Lobisev hääl tema selja taga: “Noh, Forsyte, oma ei või ja’ga ajasite meile hirmu peale. Esimest korda mäletan juhatuses midagi selletaolist.”

      “Unine koobas,” ütles Soames.

      “Jah, harilikult teen seal uinaku. Nüüd läheb kuumaks. Oleksin ma ometi faasanijahile läinud! Lendavad teised kõrgelt, isegi praegu juba.”

      Parandamatu pealiskaudsus, see lobisev baronet!

      “Ah jaa, Forsyte, ma tahtsin öelda: moodsa sünnipiiramisega ja kogu selle muuga läheb süda rahutuks. Me pole ju mõni kuninglik perekond. Aga kas ka teie ühes minuga ei arva, et aeg oleks juba pärija tulekuks?”

      Soames arvas seda, aga tema ei läinud sinnamaale, et nii piinlikus asjas oma tütre suhtes midagi pihtida.

      “Aega küll,” lausus ta.

      “See koer ei meeldi mulle, Forsyte.”

      Soames vahtis talle päranisilmil otsa.

      “Koer!” ütles ta. “Mis on koeral sellega tegemist?”

      “Mulle meeldib, kui enne laps ja siis koer. Koerad ja luuletajad ajavad noorte naiste pead segi. Minu vanaemal oli viis last, enne kui sai kahekümneseitsmeseks. Tema oli Montjoy. Imelised lasteemad – kõik seitse Montjoy õde – mäletate? kõik ilusad. Vanal Montjoyl on nelikümmend seitse lapselast. Tänapäev pole seda enam, Forsyte.”

      “Inimesi on maal liiga palju,” ütles Soames tusaselt.

      “Halba sorti – vähem neid, rohkem meietaolisi. See oleks peaaegu seaduse ülesanne.”

      “Rääkige oma pojaga,” ütles Soames.

      “Ah! Nemad peavad meid ju ajast ja arust läinuiks, teate ju. Kui meie ainult võiksime näidata mõne põhjuse enese olemasoluks! Aga see on raske, Forsyte, see on raske!

      “Neil on ju kõik, mis nad vajavad,” ütles Soames.

      “Mitte küllalt, kallis Forsyte, mitte küllalt. Maailma seisukord tantsib noorte närvidel. Inglismaa on valmis, ütlevad nad, Euroopa on valmis. Taevas on valmis, samuti ka põrgu! Tulevikku leidub ainult õhus. Kuid õhus ei või ometi sigida, vähemalt kahtlen mina selles – raskused on väga suured.”

      Soames nohises.

      “Kui ometi need pagana ajakirjanikud võiksid oma neetud suled hoida,” ütles ta, sest lehtede hädakisa vaibumisel viimasel ajal võitis ta ikka enam ja enam Forsyte’i terve julgeoleku tundmuse uuesti tagasi. “Ainult Euroopast peaksime oma näpud eemal hoidma,” lisas ta.

      “Hoida näpud ja sõbralik vahekord! Forsyte, ma arvan, nüüd tabasite naelapead. Hea vahekord Skandinaaviaga, Hollandiga, Hispaaniaga, Itaaliaga, Türgiga – kõigi välismaadega, kuhu pääseme mööda merd. Ja saagu teised ise oma saatusega valmis. See on idee!”

      Kuidas ta küll võis lobiseda!

      “Mina pole politikamees,” ütles Soames.

      “Sõbralik vahekord! Uus vormel. Ebateadlikult leidsime ta! Ja mis kauplemisse puutub – öeldakse, meie ei saa muidu läbi, kui peame selle või teise maaga kauplema – siis see on lori, kallis Forsyte. Ilm on avar, me võime ka selleta elada.”

      “Sellest ei taipa ma midagi,” ütles Soames. “Mina tean ainult, et meie peame loobuma neist välismaa kinnituslepinguist.”

      “Miks mitte piirduda sõbralikkude maadega? “Jõudude tasakaalu” asemele “sõbralikud vahekorrad”! Tõepoolest, see on inspiratsioon!”

      Nõnda süüdistatud inspiratsioonis, ütles Soames ruttu:

      “Siin lahkun ma teist, astun oma tütre juurde sisse.”

      “Ah! Mina olen teel oma poja poole. Vaadake ometi neid viletsaid!”

      Töötute salk liikus kurvalt oma korjamiskarpidega mööda Themse kallast.

      “Revolutsiooni pung! Üks asi unustatakse ikka, Forsyte, ja sellest on kahju.”

      “Mis nimelt?” küsis Soames süngelt. Lobiseb teine lõpuks kogu tee Fleuri juurde!

      “Pese töölisklass puhtaks, pane talle puhtad kenavärvilised hilbud ümber, õpeta ta rääkima, nagu teeme seda meie kahekesi, ja klassiviha oleks kadunud. See on ainult tundmuse küsimus. Kas te ei jagaks oma magamistuba ennem puhtalt ja korralikult riietatud plekisepaga, kes räägib ja lõhnab nagu teiegi, kui mõne tõusikuga, kes ei oska H-tähte hääldada ja kes opopoonaksist haiseb?