Valge ahv. John Galsworthy

ei kaota teda, sest ilma tõsise tundevalanguta ei lahku ta kunagi. Alles teist korda “Eeva” ette jõudes ütles Desert:

      “Ma ei tea, milleks te mu kutsusite, Fleur. Pole mingit mõtet nõnda mängida. Mõistan teie tundmusi väga hästi. Mina olen tükk portselani teie kogus, mida te ei raatsi kaotada. Aga sellest pole minule küll, mu armas, ja nõnda siis aitab.”

      “Kui kole teist, Wilfrid!”

      “Nii siis, lahkume! Andke käpp!”

      Noormehe ilusad silmad vaatasid süngelt ja traagiliselt naeratavate huulte kohal ja Fleur ütles kogeldes:

      “Wilfrid, ma… ma… ei tea. Ma vajan aega. Ma ei suuda teid õnnetuna näha. Ärge minge! Võib olla saan ka mina õnnetuks; ma… ei tea!”

      Deserti pea läbistas kibe mõte: “Ta ei suuda loobuda, ta lihtsalt ei mõista seda.” Ja ta ütles üsna õrnalt: “Julgust, mu laps: paari nädala pärast on kõik möödas. Saadan teile midagi lohutuseks. Miks ei peaks ma Hiina minema – üks paik on sama hea kui teinegi. Saadan teile sealt pisut ehtsat. Mingi ajajärgu portselani – parem ajajärk kui praegune.”

      Fleur ütles kirglikult:

      “Teie haavate mind! Jätke see!”

      “Palun vabandust! Ma ei taha teid vihasena jätta.”

      “Mida te õieti minult soovite?”

      “Oo! Ei, jätke see! Peaks uuesti otsast peale hakkama. Pealegi, reedest saadik olen ma järele mõelnud. Ma ei soovi midagi, Fleur, ainult teie õnnistus ja käsi. Andke ta mulle! Noh!”

      Fleur pani käe selja taha. See oli liiga alandav! Noormees pidas teda külmavereliseks, kogujaks kassikeseks, kes hiiri püüdis ja nendega mängis, ilma et oleks tahtnud süüa!

      “Teie arvate, et mina olen jääst,” ütles ta ja tema hambad puutusid ülemist huult. “Aga ma ei ole ju!”

      Desert vaatas talle otsa, silmis sügav õnnetus. “Ma ei mõelnud teie uhkust riivata,” ütles ta. “Jätame see, Fleur! Sel pole mõtet!”

      Fleur pöördus ja kiindus silmega Eeva kujju – tujukas, muretu, ahne naine, kes nuusutas lillelõhna külluseni. Ja miks mitte muretu olla, võtta kõik, mis teele satub? Ilmas pole nii palju armastust, et võiks temast mööda minna maitsmata, noppimata. Põgeneda! Minna idasse! Muidugi, midagi selletaolist ekstravagantset ei suutnud tema, Fleur, mitte. Aga võib olla… Mis tähendus oli sellel? … See või teine mees, kui kumbagi tõesti ei armasta!

      Oma langetatud, valgete, mustaripsmeliste laugude alt silmitses ta mehe näoilmet ja seda, et ta püsis vaiksemana kui raidkuju. Ja äkki ütles ta: “Olete narr, kui lähete. Oodake!” Ja ilma ainsagi sõnata või pilguta läks ta minema, jättes noormehe hingetuna ahne Eeva ette.

      VI

      “Vana Forsyte” ja “vana Mont”

      Nõnda segases meeles ära minnes astus Fleur kellelegi liigatuttavale peaaegu varvastele, kes seisis nagu sünges mures ühe Alma Tadema ees, nagu mõtleks ta turuhindade muutlikkuse üle järele.

      “Isa! Sina linnas? Tule kaasa einele, ma pean koju ruttama.”

      Ta võttis isal käe alt kinni ja “Eeva” ning tema vahele asudes viis ta tema minema, mõeldes: “Nägi ta meid? Võis ta meid näha?”

      “On sul küllalt riideid ümber?” lausus Soames.

      “Küllalt!”

      “Seda ütlevad naised alati. Idatuul ja kael sul nii paljas! Noh, ma ei tea.”

      “Ei, isa, aga mina tean.”

      Hallid silmad mõõtsid teda pealaest jalatallani.

      “Mis teed sa siin?” küsis isa. Ja Fleur mõtles: “Tänu jumalale, ta ei näinud. Muidu ta poleks küsinud.” Ja ta vastas:

      “Mul on huvi kunsti vastu, kallis, nagu sinulgi.”

      “Mina asun sinu tädi juures Green Streetil. See idatuul on mu maksa riivanud. Kuis on lugu sinu – kuidas on Michaeliga?”

      “Oo, pole viga, niisama. Eile oli meil lõunasöök.”

      Aastapäev! Realism virgus Forsyte’is ja ta vaatas tütrele alt üles silmi. Kätt mantli tasku pistes ütles ta:

      “Mõtlesin selle sulle tuua.”

      Fleur nägi lapergust eset, mis mässitud roosa siidpaberisse.

      “Kallis, mis see on?”

      Soames pani asja tasku tagasi.

      “Pärast näeme. Keegi einel?”

      “Ainult Bart.”

      “Vana Mont! Oh jumal!”

      “Kas sulle Bart ei meeldi, mu kallis?”

      “Ei meeldi? Temal ja minul pole midagi ühist.”

      “Mina arvasin, et teie otsustate asjade üle üsna vennalikult.”

      “Tema on tagurlane,” ütles Soames.

      “Ja mis oled sina, taadike?”

      “Mina? Mis peaksin ma siis olema?” Nende sõnadega kinnitas ta seda ebamäärast politikat, mida ta vananedes ikka enam ja enam hakkas pidama arukale inimesele ainukeseks kohaseks.

      “Kuis on ema?”

      “Hästi. Ma ei saa teda nähagi – tal on oma ema seal – kolavad ümber.”

      Kunagi ei nimetanud ta madam Lamotte’i Fleuri vanaemaks – mida vähem tütar oma prantsuse sugulastega tegemist tegi, seda parem.

      “Oo!” ütles Fleur. “Seal on Ting ja kass!” Tina-a-ling, keda ümmardaja paela otsas talutas, püüdis lõõtsutades ja ähkides kuhugi võrele ronida, millel istus kass, küürus ja päranisilmil.

      “Anna ta siia, Ellen! Tule mamma juurde, kallike!”

      Ting-a-ling tuli, kuid tõelikult ainult sellepärast, et teisale ei pääsenud; nohisedes ajas ta karvad püsti ja pööras pead tagasi.

      “Mulle meeldib, kui ta on loomulik,” ütles Fleur.

      “Mahavisatud raha selle koera eest,” ütles Soames. “Sul peaks olema bulldog ja ta peaks magama trepikojas. Sissemurdmistel pole lõppu. Sinu tädil varastati uksenui.”

      “Saja uksenuia pärastki ei loobuks ma Tingist.”

      “Ühel ilusal päeval varastatakse ta sul ära – see tõug on moes.”

      Fleur avas välisukse. “Oo!” ütles ta, “Bart on juba siin!”

      Läikiv kübar seisis Soamesi kingitud marmorkapil, mis pidi varjama mantleid ja koid eemale hoidma. Soames pani oma kübara teise kõrvale ja vaatles neid. Nad olid üsna sarnased – suured, kõrged, läikivad ja sama nimi sees. Ta oli tagasi pööranud “torukübara” moe juurde üldise ja söestreigi äpardumise järel 1921. a., sest loomusund ütles talle, et revolutsioon on nüüd pikemaks ajaks usalduse kaotanud.

      “Mis puutub sellesse,” ütles ta roosat pakki taskust võttes, “siis ei tea ma, mis sa temaga peale hakkad, aga siin ta on.”

      See oli haruldaselt lõigatud ja värvitud opaal tillukeste briljantide ringis.

      “Oo!” hüüdis Fleur. “Kui vaimustavalt kena!”

      “Laineil hälliv Venus või midagi selletaolist,” lausus Soames. “Haruldane. Ta vajab tugevat valgust.”

      “Kui kena! Ma panen ta kohe ette.”

      Venus! Kui isa oleks teadnud! Ta langes isale kaela, et oma segadust varjata. Oma harilikus rahus võttis Soames vastu tütre palge puutumise oma siledaksaetud põsel. Milleks oma tundmusi väljendada, kui nad mõlemad teadsid, et tema omad olid Fleuri omadega võrreldes kahekordsed.

      “Pane ta ette,” ütles isa, “ja näita siis!”

      Lakitud raamiga peegli ees kinnitas Fleur kingi