Naiseks olemise kunst. Avasta naiselik vägi läbi arhetüüpide maagilise maailma. Katrin Saali Saul

mees kontakti sügava emotsionaalsusega, lapselikkuse, puhtuse ja süütusega. Mees ise võib-olla ei heidaks samblale pikali sügise lõhna nuusutama, aga kui Tütarlaps ise seda ees teeb, siis mees järgneb ning partnerite vahele tekib mäng. Küpse mehe kontakt lapsega enda sees käib paljudel meestel läbi Tütarlapse.

      Lapselikkus ja lapsikus on kaks väga erinevat mõistet. Eluterve Tütarlapse arhetüüp on lapselik.Kõik Tütarlapse omadused, mis kohe järgmises peatükis loetletud saavad, on omamoodi lapselikud.

      Lapselikkus ei tähenda ebaküpsust, pigem ütleks ma, et lapselikkus on võimalus endas alal hoida elutervet last.

      Lapsikus seevastu on kindlasti ebaküpsuse ilming. Nii mitmedki variarhetüübid (Printsess Hernel, Laisk Peretütar, Naiivitar) kannavad endas infantiilsust, mitte heas mõttes lapsemeelset puhtust.

      Kui naine tahab kehastada süütust ja kergust, on Tütarlapse säde tema sees eluoluline. Ning need naised, kes on heas kontaktis Tütarlapse arhetüübiga, püsivad palju kauem noored ja näevad nooruslikud välja ka kõrges vanuses.

      Tütarlapse arhetüübi essentsi saab lühidalt kokku võtta järgmiselt: avatud südamest voogav elurõõm, uudishimu ja imetlus elu suhtes.

Oskused

      A Ainult Tütarlapsele iseloomulik oskus – muretult elada hetkes „siin ja praegu“

      Tütarlaps oskab olla täielikult kohal – siin ja praegu, ta ei vaeva oma pead, mis juhtus enne, kuidas ta antud hetke või kohta jõudis või mis saab tulevikus. Ta on täiega olevikus. Meeled aitavad tal seda teha.

      Kui Kuninganna ja Perenaine vaatavad aknast välja ja nendivad, et lumi sajab, siis elevil Tütarlaps tahaks kohe õue joosta. Tütarlaps võtab enamuse välismaailma infost vastu meeltega: nähes lund, ta maitseb seda, nuusutab, kuulatab lume krudinat, katsub, heidab sellele pikali. Kui Perenaine hakkab pärast mõnetunnist lumesadu mõtlema, kes selle tüütu lume küll kõik kokku lükkab, et autoga välja sõita saaks ning palub kõrgemaid jõude saju lõppemiseks, siis Tütarlaps näeb rohkes lumes võimalusi memmede ja lumelaternate ehitamiseks, planeerib juba lastele kelgumäge ja otsib suusad välja. Tema poolest võiks mõne meetri jagu veel sadada. Küll keegi teed puhtaks lükkab. Milleks muretseda?

      Perenaisele on jääpurikad katuselt varitsev ilmselge oht, Tütarlapsele aga loodusarhitektuuri suurim ime. Perenaine ohkab, Kuninganna annab korralduse purikate eemaldamiseks, Tütarlaps vaatab, silmad suured, ja imetleb – milline ilu!

      Suvel liivaranda jõudes katab Perenaine kõik pereliikmed kaitsekreemiga, võtab välja raamatu ja süveneb lugemisse, iga natukese aja tagant kontrollib ta ega laste käed-jalad pole veest külmad või päikesest põlenud ja manitseb neid veest välja.

      Tütarlapsest ema asub lastega koos veepiirile Vetehaldjale lossi ehitama, et Lepatriinu Printsess saaks külla tulla ja piparkooke süüa. Nad kaevavad lastega tunneli vette rajatud saareni, kus elab Lohe ja koguvad mererohtu, et Lohel pehmem oleks pikutada.

      A Reageerida spontaanselt

      Tütarlapse ei mõtle kaua, kui teda kutsutakse ootamatult peole või kontserdile – spontaanne: „Jah!“ tuleb vastuseks pea igale ettepanekule.

      A Olla õnnelik lihtsalt niisama, ilma põhjuseta

      Teistel arhetüüpidel on vaja õnnelik olemiseks põhjust – edu, tervist, rikkust, suhteid, vara, puhkust. Iseenesest kõik väga head asjad, ent nende kadumine või puudumine mõjutab turva- ja enesetunnet. Tütarlaps oskab olla lapselikult õnnelik ka ilma välise stiimulita. Ta rõõmustab pisiasjade üle – rõõmustada saab alati, kuigi põhjust iseenesest polegi – lumehelbed, kullerkupud, vikerkaar, päikeselaik seinal, koera pehme karv, vihmasabin katusel, kevad, keele alla viiv magustoit…

      Tütarlapse põhiseisund on lapselikult õnnelik. Tal on vaja põhjust, et olla õnnetu. Paljudel naistel on aga põhiseisund püsivalt õnnetu ning neil on vaja põhjust, et olla õnnelik. Häirivad olukorrad ei vii Tütarlast pikaks ajaks endast välja ning kehva aja möödudes on ta jälle õnnelik.

      Jah, kui naine elab läbi mingit kriisi, stressirikast olukorda, siis kaldub ta Tütarlapse elutervest arhetüübist alati välja. See on loomulik – raskete olukordade jaoks on teised arhetüübid – Perenaine ja Kuninganna. Tütarlapsel pole kompetentsi, kuidas raskustega toime tulla.

      Eluterve mees astub ideaalis raskes olukorras liigsete emotsioonideta Sõjamehe energiasse, soovides kaitsta Tütarlast, kes naise emotsionaalsuse allikana võib olla üle ujutatud talle stressi tekitanud olukorrast tulenevate negatiivsete tunnetega. Tütarlaps ei oska panna oma emotsioone kõrvale – ta tunneb ärevust, hirmu, kurbust, viha. Meheliku sättumusega naine saab kontakti mehelike arhetüüpidega enda sees, suutes oma tundeid kontrollida ja tegutseda. Mida naiselikum naine, seda rohkem vibreerib ta olukorraga kaasa ja tundleb. Mehe (ning mehelike naisarhetüüpide) silmis sageli põhjendamatult.

      Ent kriisi möödudes on Tütarlapsel võime jälle välja tulla nagu päiksel pärast vihma ja tuult. Tulla välja ning rõõmustada, olla jälle õnnelik niisama, ilma põhjuseta. Tütarlapse arhetüübile on omane pageda kehva ilma eest varju. Tütarlapse nõrkadesse variarhetüüpidesse kinni jäänud naine aga ei tule varjust välja ka siis, kui torm üle on, temal on kogu aeg kestev pilvisus ja sombune taevas. Üle võlli läinud arhetüübid aga ei pane tormi tähelegi. Naiivitaril on roosad prillid ees ja need võimaldavad tal uskuda, et taevas pole peaaegu üldse pilvi või kui natukene on, siis need lähevad kohe ära. Keegi ajab nad ju laiali! Amatsoon aga naudib sageli tormi, temale on see loomulik keskkond.

      A Keskenduda ja samaaegselt lõdvestuda, et loov vaim saaks lehvitada tiibu

      Loovus sünnib siis, et ollakse täiesti lõdvestunud. „Lõdvestumine on olukord, kus energia pole kuhugi suunatud – ei tulevikku ega minevikku, vaid ta on siinsamas sinu juures“, õpetab Osho13, kelle sõnade järgi just siis, rahuliku meele seisundis, lõdvestunult, saab inimene hakata keskenduma ühele mõttele või tegevusele.

      Nii sünnib parim looming, mis iganes see siis ka on – ehitamine, mängimine, koristamine, maalimine, kirjutamine. Lapsed on jumalikult loovad. Fantaasia aitab neil luua eimillestki kõike.

      Loovuse allikas naistel on Tütarlapse südames. Loovus annab elule värvi, võimaldab üksteisest erineda, olla unikaalne ja elada ning töötada ainulaadsel viisil. Loomeinimestel on kõigil kontakt oma lapseliku loovusega. Loovus peaks täiskasvanuil käivituma alati, kui standardlahendused ei tööta.

      A Hoida süda avatud

      Julgus tuleb avatud südamest. Avatud süda lubab olla usaldav – elu on niikuinii ebakindel, aga oma ebakindluses põnev, uudne. Avatud südamega on uuele palju kergem vastu astuda, avatud süda annab julguse kohtuda määramatusega, proovida uusi maitseid, käia uusi teid. Inglise ja prantsuse keeles tähistab julgust sõna courage. Etümoloogiahuvilised teavad, et see tuleb ladinakeelsest sõnast cor, mis tähendab südant. Sestap julgus tähendabki kogu südamega tegutsemist.

      Avatud süda võimaldab Tütarlapsele ehedust. Ta on lihtsalt see, kes ta on. Ta ei näe vaeva teiste järgi sobitumisega, ta on truu oma loomule ega mõtle, kuidas teistele meele järele olla või mida teised temast küll arvavad. Muidugi, see teeb Tütarlapse haavatavaks. Ikka juhtub, et keegi kritiseerib naist: „Su käitumine on nii ebaratsionaalne! Sa pole üldse mõistlik! Sa näitad kõik oma emotsioonid kohe välja!“

      A Osata lihtsalt olla, mitte midagi tehes

      – „Mis sa teed?“

      – „Ei midagi!”

      Tütarlaps saab endale lubada, et ta ei tee teiste arvates midagi erilist. Kuigi, kui ta lesib võrkkiiges, viskab mere ääres lutsu, huikab metsas öökullina, punub pärga või nopib esimesi sinililli,

13

Osho „Loovus“ lk 33. (Pilgrim 2008)