Meestest, lihtsalt. Epp Petrone

tugevaid naisbioenergeetikuid. Ta paneb tarokaarte, teeb horoskoope, paneb energiaid paika… Tänu temale ma teangi, et mind ootab ees suur tulevik poliitikuna.” Vaatasin teda. Võlutult. Keskmiselt kord päevas tahtsin ennast näpistada – kas see on ikka päris? – ja nüüd oleks ma tahtnud ennast lausa kaks korda näpistada.

      Egoni maailmavalitsemisejutt ei olnud ju nali. Ta uskus seda 100 protsenti oma õrna hinge tugeva obsessiooniga, mida ema tagant õhutas. Isegi nimi oli emal numeroloogiliste valemite järgi välja arvutatud, et pojale võimalikult palju jõudu, võimu ja toetust anda!

      Elasime mitu kuud sellist kokku-lahku tülli-kokku mustrit, kusjuures teadsin, et ta samal ajal ka oma teise tüdruku Helinaga suhtleb. See ei olnud mulle tähtis. Mina üritasin oma elus eesmärke seada ja üks neist oli ülikool lõpetada, teine oli koguda huvitavaid tüüpe, et kirjutada nende põhjal kunagi romaan või filmistsenaarium. Ja Egon oli minu kõige huvitavam tüüp – just nimelt sellega ma end lohutasin, kui närv jälle must oli või kui mingi kummaline rusuv rahutus mind haaras.

      Kas ma armastasin teda?

      Ta küsis mult seda. Praegu tagasi mõeldes olid need meie kõige romantilisemad hetked. Kuidas ta nuttis, põrandal põlvili, ja küsis, et kas ma armastan. Talle vist tegelikult meeldis see, et ma ei vastanud ja asja naljaks keerata üritasin.

      Aga umbes neljanda kuu lõpuks teatas ta, et on Helina maha jätnud ja tahab mind tutvustada oma emale.

      Oh issake.

      Sain teada veel ühe kummalise omaduse oma mitte-boyfriendi juures. Kui ta ei olnud varem pööranud erilist tähelepanu mu riietusele või juustele, siis enne ema juurde külla minekut tahtis ta mind näha. Et mis ma selga panen.

      „Pane midagi huvitavat,” palus ta. „Ma loodan, et jätame emale hea mulje. Ta tahab, et mul oleks huvitav tüdruk, kes aitaks mu energiatel liikuda.”

      Just nimelt niimoodi. Mitte et kammi oma juuksed ilusasti või pane siivas põlvini seelik või kata oma kõht. Hoopis – huvitavalt?

      Valisin välja oma laia äärega punase seeliku ja Egon kiitis selle heaks. „Punane on julge. Ma arvan, et emale see pigem meeldib. Ja sa kannad punase välja!”

      Ukse avas mustade pikkade juustega naine. Hingeldav ja täidlane. Vanem, kui ma oleks arvata osanud. Ka Egoni käes nähtud piltidel oli ta mõjunud hoopis noorema ja värskemana. Tunnistasime hetkeks teineteist, ma hakkasin sirutama oma kätt, aga olin juba hiljaks jäänud – Egoni ema oli end minekule pööranud. Ta ei puudutanud hetkekski ei mind ega oma poega.

      „Meeldiv tutvuda,” ähkis ta. „Ma lähen teen teed.”

      Jäime Egoniga kahekesi suurde tuppa. See oli üks vana kortermaja, kõrgete lagedega ja ilusate laealuste nikerdistega.

      Egon tundus kohmetu, ma ei olnud varem teda sellisena näinud. Muigasin. Egon istus omaette vaikides. Kuulasime, kuidas ema köögis omaette pomisedes teed keedab ja tasse kandikule laob.

      Siis ilmus ema taas nähtavale, uksepiida külge riputatud helmeste kõlinal, ja vajus minu kõrvale punasele sametdiivanile. Ta vaatas mind pikalt ja kummaliselt. Üritasin vastu vaadata naeratades, aga naeratust ei olnud.

      „…Mina olen Dolores.”

      Vaatasin ikka samamoodi vanale naisele otsa. Ma ei tea, miks ma ei tundnud tema ees aukartust, mida Egon minult ilmselt ootas. Ilmselt olid kõik need helmed, suled ja samet, mis mulle võltsi mänguna mõjusid. Lõpuks manasin näele naeratuse, enesekaitseks.

      „Ma olen sinust kuulnud,” jätkas naine kuidagi teatraalsel toonil ja jätkas mu üksisilmi vaatamist, teetass peos. Ma ei pööranud pilku ära, nüüd juba teadlikult oodates: kumb on esimene, kes ära pöörab?

      Lõpuks ei pidanud Egon vastu: „Ema, kas sul vorsti ja leiba on, tahaks süüa midagi…”

      Ta ema laskis mu pilgu lahti ja vaatas poja poole, viibates sõnagi lausumata mingi kummalise žesti. Egon pööras end kiirelt ringi, pea õlgade vahel, kadudes kööki. See oli veider, kuidas ema, kes väidetavalt tahab lasta oma poja nii-öelda „energiatel” vabalt voolata, neid hoopis takistavat paistab?! Aga ehk oli Egon vaid minu juuresviibimise tõttu nii vaikne ja kohmetunud.

      Dolores pööras end tagasi minu poole ja ütles väga vaikselt: „Ma tean, mida sa teed!”

      „Kuidas, palun?”

      „Sa oled tühine tüdruk. Sa ei vääri Egonit. Sa ainult kulutad tema aega ja energiat.”

      Punane seelik ei olnud järelikult aidanud. Ma ei meeldinud.

      „Teie poeg on täiskasvanud mees ja veedab oma aega, kellega soovib. Kui ta mind juba siia kaasa võttis, siis järelikult ei pea tema meie koosolemist ajaraiskamiseks,” ütlesin rahulikult. Kogu see kohtumine hakkas mulle nalja tegema.

      „Kes sa enda meelest oled?”

      Ma ei teadnud, mida vastata. Kes ma Egonile olen? Ikka veel armastasin ma öelda, et olen ta mitte-tüdruksõber.

      „Ma… aitan Egonit ülikooliasjades päris palju,” ütlesin millegipärast vastuseks, just nagu vabandades. „Ilma minuta oleks ta vist ammu eksmatrikuleeritud.”

      See oli viga. Dolorese silmad välgatasid.

      „Ülikooliharidus! Egoni saatuseks on teada suuremaid universumi tarkusi. Ja sina takistad tema energiaid, see on selge. Meil ei ole aega, et ta energiaid kinni hoida! Ta peab varsti tegutsema hakkama!” Naise hääl oli kõrgem kui enne.

      Laiutasin käsi.

      „Andke andeks, aga paistab, et ma ei meeldi teile. Ehk on parem, kui me üldse ära läheksime?” Vaatasin otsa tuppa astunud Egonile. Tema silmis paistis kohkumus. Dolores vaatas mulle jätkuvalt pingsalt otsa.

      „Siis hoolitsen ma isiklikult selle eest,” sosistas ta hääletult, vaid huuli liigutades. Egon astus lähemale, pooleldi võileiba mäludes, pilgus küsimus.

      „Ma vist hakkangi nüüd ära minema,” tõusin püsti.

      Egon ei öelnud ikka veel midagi, ta vaatas segaduses otsa kord mulle, kord oma emale, ja ta suu ümber paistis tekkivat nutuvõru. Mul oli tunne, et ta viskab end toapõrandale pikali ja peksleb käte-jalgadega nagu poiss, kes ei taha lasteaeda minna.

      Jätsin Doloresega hüvasti ja kõndisin trepist tänavale, aru saamata, kas Egon jääb sinna või mitte. Lund polnud sadanud mitu päeva ja kõnniteeääred olid kaetud pruunikasmusta lörtsiga. Hakkas hämarduma.

      „Ootaaa!” Egon jooksis mulle tänavale järele: „Mis juhtus?! Kas sa ütlesid midagi? Mida sa tegid?”

      Tundsin viha tõusmas. Miks ta arvab, et mina midagi tegin? Aga mida ta ema tegi?! Hakkasin seda juba ütlema, kui nägin Egoni veekalkvel silmi.

      „Midagi ei juhtunud,” ütlesin eneselegi ootamatult. „Mulle tuli meelde, et ma pean raamatukokku minema. Sel pole midagi ühist sinu ja sinu emaga.”

      Ja veel ootamatum oli see, et Egon paistis seletusega leppivat. Ta rahunes ja naeratas taas oma poisilikku võluvat naeratust. Embas mind ja jooksis tagasi maja poole. „Näeme siis õhtul. Sa ju tuled minu poole ikka, eks ju?”

      Läksingi. Koos veiniga. Ja kõik oli endine. Tema hullud teooriad ja jonnakas tukk lehvimas seda enam, mida rohkem sai veini joodud. Ning mina, naermas ja teda põrandale lükkamas. Kui tänane päev midagi muutnud oli, siis ainult seda, et teadsin veel kindlamini kui varem, et me ei jää temaga kokku. Ta ema on ju päris hullumaja kandidaat!

      Keset ööd ärkasin ehmatusega, silme ees Dolorese nägu. Kirusin ennast, et lasin sel naisel enda alateadvusse pugeda, libisesin madratsilt maha ja jõin ahnelt jääkülma kraanivett.

      Sel ööl läksin esimest korda Egoni juurest salaja minema, jättes ta magama. Ta oli kerra tõmbunud ja meenutas last emaüsas, näol õnnis naeratus, võluv oma süütus süüdimatuses. Mina aga tundsin tugevat instinkti: kohe, kohe siit minema liikuda! Jalutasin varajasel hommikutunnil läbi magava linna oma kodu poole…

      Aga korteriukse ees avastasin, et olen oma võtmed kusagile unustanud.