Meestest, lihtsalt. Epp Petrone

ja hakkasime mõlemad ohjeldamatult naerma…

      Kui me kahekesi sinna üles ronisime, oli pime, aga tasapisi muutus öö siniseks ja saabus karge sügisene hommik. Kui meie all hakkasid tudengid ja turutädid kõndima, ronisime alla. Selleks on vaja teise kätt hoida, et hüpata. Ja nii see käsi sinna jäi, kui me kõndisime.

      „Kuhu?”

      „Ma ei tea… Vasakule… Sina ütle järgmisena!”

      Ja siis me kõndisime, vahepeal seosetut juttu ajades ja itsitades. Läbi hommiku lõunasse.

      Danielisse ju ei armuta, teadsin ma. Dannu oli meie kõigi ühine omand! See, kellele andestati kõik, sest tema oli meie, kõigi kursaõdede talisman, poeg, vend, kutsikas, narr ja südamesõbranna.

      „Teate, ma vaatasin oma peldikust alla ja seal olid ussid!” kirjeldas ta oma Supilinna elamist. Me naersime.

      „Kes saaks anda mulle paljundamiseks Luige loengute konspekte?” Me andsime.

      „Kes tuleb tantsima?!” Me kõik hüppasime püsti. See, kuidas ta ennast väristas ja kõigutas… Temas oli vist neegriverd. Milline rütmitaju. Milline huumorimeel.

      Tegelikult, äkki ma valetan. Äkki teised kursaõed polnud Danielist kunagi sellisel arvamusel, nagu mina siin teile kirjeldan.

      Äkki peaks see lugu kõlama ikkagi nii, et kõige esimesel korral, kui ma teda nägin…

      Jah, sel kõige esimesel korral, poolteist aastat varem, kui me veel keskkoolilapsed olime. Ta seisis ülikooli kevadiste lahtiste uste päevade aegu peahoone ees ja naeris, suure suuga, pead tagasi kallutades. Ümberringi seisis palju rahvast, aga meie pilgud temaga kohtusid.

      „Ma nägin sind enne seal sees,” tuli ta minu juurde naeratades.

      „Ma nägin sind ka.”

      Ja niimoodi, lihtsalt, hakkasime suhtlema. Tuli välja, et plaanisime paberid anda samale erialale. Juba sel esimesel pärastlõunal oli Daniel mingil võluväel enda ümber kogunud kamba abituriente, kes kõik lootsid sügisel ülikoolis jätkata. Kui nüüd tagasi mõelda, siis oli just see järgnev üritus mu esimene „päris ülikooli kogemus” – midagi hilisemate kursusepidude laadset. Istusime kõigi nende võõraste noortega pargis, trotsides kevadiselt märga mätast, jõime õlut. Daniel algatas mitu seltskonnamängu… Kogu see aeg hoidsin end tema kõrvale, sest just seal paistis olevat kõige soojem ja lõbusam. Ning millegipärast ei kahelnud ma hetkekski, et ma näengi teda suvel ja sügisel jälle.

      Mul oli õigus. Sattusime ühele kursusele ja jätkasime just selle koha pealt, kus olime kevadel pooleli jäänud – lõbutsedes Pirogovi pargi nõlvadel. Aga siis juba tudengitena. Meie esimesest päevast alguse saanud kummaline ühtehoidmine jätkus. Nautisin tema seltskonda, nagu paljud teised kursakaaslased – kõik tahtsid osa saada tema naljadest ja etendustest, mida ta ei väsinud andmast. Kuid mitte kordagi ei tulnud mulle pähe, et meist võiks saada rohkem kui need, kes me olime. Muretud rebasekutsikad, just sellistena me läbi esimese aasta end naersime. Ning jõudiski kätte uus sügis ja uus pidu, see ajalooline jooming, kus viinale joodi peale viina morsiga. Kus me tantsisime koos ja lahkusime koos teistega, kui mind tänaval järsku see hullus tabas.

      „Dannu, kas sa tuled minuga?! Lähme vikerkaare peale kõndima!”

      „Iga kell!” vastas ta samasuguse lapsiku sosinaga.

      Ja nii algas meie mäng, see viinakokteili täis ajude mäng läbi öö, hommiku ja lõuna…

      Kunagi uue päeva varasel õhtutunnil ei tundunud see enam naljakas. Me olime vahepeal lonkinud igal pool mööda ülikoolilinna, söömas käinud… Pissimas käinud… Kohvi joomas käinud… Jõekaldal istunud… Mitte ühtegi tuttavat kohanud, sest suund oli vale… Jõudnud tänavatele ja linnaosadesse, mille olemasolust meil aimugi polnud…

      Tõsist juttu me rääkinud ei olnud. Ma muidugi teadsin, et ma ei ole ikka tema saja absurdikihi sisse näinud. Aga ega tema ka minu sisse polnud näinud. See oli lihtsalt mäng olnud.

      „Ma nüüd lähen,” ütles ta sellise häälega, nagu oleks tal millegi pärast häbi. Nagu oleks unenägu otsa saanud, või nagu oleks ta unes onaneerimiselt tabatud.

      Kui ma ühikas tekkide vahele pugesin, siis ma juba teadsin. Ma olen meie kursuse klouni armunud. Tol hetkel tegi see mulle isegi veel natuke nalja.

      Järgmine hetk, millest ma teile jutustada tahan, leidis aset umbes kuu aega hiljem. See oli olnud kuu, mille jooksul ma püüdsin vahel ajaviiteks meelde tuletada, mismoodi oli elu olnud enne seda maagilist ja lapselikku ööd. Selle kuu jooksul olime käinud veel mitu korda kaarsillal või öises linnas hulkumas ja alati oli meil samamoodi lõbus. Ma ei julgenud midagi küsida, aga ma alati suudlesin vastu, kui ta end minu poole küünitas. Vahepeal tundus, nagu üritaks Daniel mulle midagi päriselt ütlema hakata, aga lõpuks pööras ta ikkagi kõik naljaks.

      Tundus, et ka ilma tõsise jututa on meie vahel sõlmitud kokkulepe, vastastikune lojaalsus ja mõistmine. Sõnu polnudki vaja. Daniel näitas vaid näpuga veidra kujuga vahtralehele või naljaka mustriga jääkirmele sügisese porilombi peal.

      Sel päeval oli Danieli sünnipäev. Uus pidu.

      Ma ootasin kogu õhtu seda hetke, kuidas me temaga uuesti vikerkaare äärele istuma läheme. Nagu ikka. Aga kuigi ma enda arvates ei pööranud Danielilt hetkekski pilku, pidin ma ometi seda teinud olema. Sest kui ma ühel hetkel end vestlusest kursaõega eemale rebisin, et hakata koos Danieliga vikerkaarele kõndimist planeerima, ei leidnud ma enam tema naeruseid silmi rahva seast.

      „Daniel ja Helena läksid vist koos ära,” ühmas teine kursaõde mu pärimisele vastuseks.

      Daniel oli otsustanud sel korral hoopis Helenaga kaarsillale kõndima minna?! Ei saa öelda, et ma poleks seda üldse aimanud. Helenaga oli Daniel ju ka alati hästi läbi saanud, nagu meie kõigiga…

      Kõmpisin ühika poole. Mitte nuttes. Mitte midagi tundes. Justkui mingi tugev tuimus oli järsku mu peale vajunud. Alles järgmisel hommikul hakkasin ma jälle tundma ja teadsin, mida ma tahan. Minu miinimumprogramm: ma tahtsin ühte ööd. Ja ausat ööd. Kas või ausat tundi selles öös. Et ma koguks lõpuks julguse kokku ja ütleks talle, kui väga mulle tema mantlihõlmade vahel tuulevarjus meeldib olla. Isegi kui ta on endiselt „Meie Dannu”, või nüüd hoopis „Helena Dannu”, mitte minu oma.

      Loengutes teda sel päeval ei olnud. Kohtusime alles järgmisel õhtul, kui kuulsin ühiste sõprade käest, et „Riia mäel on väike istumine”, kellegi pooltuttava soolaleivapidu, ja läksin kohale, lootuses Danielit näha.

      Seal ta oligi, laialt naeratamas, täpselt selline, nagu varem. Kas nad olid Helenaga vikerkaarel ära käinud? Kas neil oli sama lõbus olnud, nagu meil kahel?! Pöörasin ringi. Ei, täna ma oma ausat ööd ei taha, kui üldse kunagi seda vaja on.

      Kui võõras koridoris jakki selga tõmbasin, kuulsin selja taga tuttavat häält. „Noh, kas läheme?”

      „Miks sa oma Helenaga ei lähe?!”

      Ma pole vist kunagi näinud Danieli nii kohkununa. „Sest ma tahtsin sinuga minna,” ütles ta siis surmtõsiselt ja pöördus tagasi toa poole minema.

      Sel üürikesel hetkel nägin vist esimest korda, et selles poisis peitub päris kindlasti midagi rohkemat kui lihtsalt see narr, kellena ta paistis. Ja ehk ka meis kahes peitub midagi rohkemat kui vaid minu õnnetu armumine.

      Hüppasin talle järgi ja haarasin käest. „Eee, no lähme, kui vikerkaar ootab!”

      Ja sedasi ma saingi oma esimese ja viimase öö. Hoolimata Helenast või… Äkki just tänu Helenale?

      Meie kaarsillal istumine jäi seekord lühikeseks – varasügisest oli saanud näpistavalt külm hilissügis. Kui alla ronisime, esitasin oma tavalise küsimuse: „Sina alusta, kuhu pöörata?”

      „Supilinna poole.”

      Minust käis jõnksatus läbi. Kas tõesti…?

      Mul olid jalas pikad saapad. Ta palus, et ma need jalga jätaks, kui ta