Название | Meestest, lihtsalt |
---|---|
Автор произведения | Epp Petrone |
Жанр | Современная зарубежная литература |
Серия | |
Издательство | Современная зарубежная литература |
Год выпуска | 2011 |
isbn | 9789949479467 |
Järsku tuli mul kange pissihäda.
Ma arvan, et sel hetkel läkski kõik nihu. Oleks ma Dannu üles ajanud, või oleks ma välja mõelnud, kuidas see Supilinna sada aastat vana riiv töötab, et toast välja koridori kemmergusse saada…
Võib-olla oleksin ma praegu Dannuga õnnelikus abielus, ah?
Aga mul ei õnnestunud teda üles ajada, ta vaid norskas mu katsete peale ja virutas läbi une käega. Ilmselgelt oli meie Dannu üks neid tegelasi, keda ei saa sügavast unest äratada.
Olukord muutus üha kriitilisemaks. Kolkisin jalaga vana ust, mis koridori pidi viima, ise pisaraid neelates. Hüplesin tagasi kööki ja nägin nurgas mingit lappi. Põrandapesulapp? Kükitasin selle kohale ja tühjendasin põie.
Kükitasin natuke aega veel. Mida ma nüüd peaks tegema?
Toppisin märja lapi prügikasti, mis seal lähedal ootas.
Kobisin tagasi diivanile, pigistasin end sinna kitsale ruumile mehe ja seina vahele, vaatasin teda.
Ja tundsin, et kogu romantika on läinud. Isegi, kui tema seda pissihaisu ei märka, mina ju tean.
Nii lõppeski minu armumine.
EGON
Minu lapsmees… ja tema ema
Egon oli kõige lapsikum mees, keda ma eales näinud olin.
Kui me tookord pärast loengut juttu ajama jäime, ajas ta nina kirtsu ja silmad kissi, nii et ma teda vaadates naerma hakkasin. Tegelikult ei üritanudki ta nalja teha.
„Kas sa oled ajaloo-osakonnast?” küsis ta. „Kas sa tahad minuga kohvi jooma tulla?”
Ja kissitas jälle silmi. Siis sain aru, et ta on tugevalt lühinägelik. Läksid mõned nädalad, enne kui talt selle kohta küsisin. Ja sain ka teada, et ta on tugevalt edev. „Ma näen ilusam välja ilma prillideta,” teatas ta. „Aga läätsesid ma ei taha! Endale näppu silma panna, huh!”
Ahjaa, konnasid, hiiri ja ämblikke kartis ta ka, ning väga veendunult, ilma valehäbita. Sellised mehed on siis tõepoolest olemas? Kui teda tasapisi tundma õppisin, ootas mind üllatusi igal sammul.
Samamoodi üllatas mind tol esimesel korral see, kuidas ta mind nii vanamoodsa-ultramoodsa otsekohesusega kohvikusse kutsus, ja siis eeldas, et ma ise oma kohvi eest maksaksin.
Ma ei teadnud siis veel, kui kalliks mulle see kohv ja kõik järgnev maksma läheb.
„Ma ei taha suhet,” ütlesin ma. Tegelikult vist karjusin. See oli kaks kuud hiljem. Varasel pärastlõunal, pärast pudelit veini.
Ta elas katusekorteris ühes toas, kust paistis ülikooli peahoone katusesiil. Tookord jätsime loengusse minemata, sest kui ma hommikul ta ukse taga kella lasksin, tõmbas ta mu tuppa, et oma uut ideed arutada. See puudutas Kolmanda Reichi järgset Saksamaad ja see lõppes voodis. Ammu pesemata linade vahel.
Loengusse me ei läinud, aga aknast paistev katusesiil helkis nii, et ma hakkasin heldimusest peaaegu nutma. Ma olen tudeng, ma olen noor, ja minu päralt on maailma kõige lapselikum mees!
„Aga ma ei taha suhet,” ütlesin veel kord.
„Väga hea!” vastas ta. „Siis ma hakkan Helinaga suhet arendama ja sina hakkad mu armukeseks.”
Vaatasin tema kohevat tukka, pruntis suud ja lapselikke vasikasilmi. Oleksin tahtnud naerda ja oma suu tema juustesse suruda. Temas oli mingi relvituks tegev sarm. Teate ju küll neid nõudlikke ja enesekeskseid tüüpe, kes tulevad nagu loomakutsikad ja lükkavad sind oma ninaga, nõudes oma osa, nii et sa tahes tahtmata naerma hakkad ja neile pai teed.
Aga ma pidin olema tige. Sest see oli veel üks järjekordne kord, kui ma tema pärast kooli minemata jätsin!
Tundsin end tema seltsis alalõpmata nagu mees. Ta oli nii naiselikult õrn, kaitsetu ja kohmakas. Ja ma tundsin end nagu lapsevanem, seda muidugi ka.
„Sa pead selle essee homseks ära kirjutama!” kauplesin ma ta kallal. Ise vihast keedes, sest tundsin, kuidas ma oma aega raiskan. Kuidas ma tast liigselt sõltuvusse satun ja lasen tal oma elu üle võtta… Ei, ei, ma ei armastanud teda, ma ei tahtnud temaga suhet! Jah, ma tahtsin edasi minna! Olin ühte ajaloo-osakonna kõige huvitavamat tüüpi tundma õppinud, hea küll, aga nüüd on aeg edasi minna.
Ausalt öeldes oli ta üle osakonna tuntud oma natsivaimustuse poolest.
„Hitler oli ohver,” sööstis ta korduvalt mõne vanema tudengiga vaidlusse. „Kas te aru ei saa, et Hitler võttis enda peale selle löögi, et Euroopat päästa! Maailma silmis oli ta mõrtsukas! Aga vähemalt paarisajaks aastaks päästis ta Euroopa juutide tõelise ülevoolu eest!”
Niisuguste teooriatega esines ta meeleldi seltskonna ees, igasugustel pidudel ja kõrtsiüritustel, kuhu ta peaaegu iga päev sattus, kuigi tegelikult oleks pidanud õppima. Aga ei. Jälle olime sattunud mingisse erakasse kellegi sünnipäevale. Ja jälle olime oma jutuga jõudnud…
„Kas te olete kunagi mõelnud, mis oleks Euroopast saanud ilma Hitlerita!” Kõigi silmad pöördusid tema ja eriti ta jonnaka tuka poole. Kui mitte enne, siis nüüd märkasid vist küll kõik, kelle nägu ta on…
Ta heitis oma tukka – mina teadsin, et ta on spetsiaalselt Hitleri tukaheitmist kodus peegli ees harjutanud. „Mis oleks juhtunud?! Kogu Euroopa oleks niimoodi ülerahvastatud nagu Hiina, iga ruutmeetri peal elaks inimene. Ja see inimene oleks tunduvalt tumedanahalisem ja kongusninalisem kui praegu! Kui meile praegune valge Euroopa meeldib, siis – siis peame Hitlerile tänulikud olema.”
Ta võis juutide ülemvõimust tundide kaupa rääkida.
Olin tema loogika ees relvitu. Kui ta rääkima hakkas, kaotasid kõik argumendid ja vastuargumendid tähtsuse. Lihtsalt ta suu liikus ja sealt tuli sooja õhku ja ma lootsin, et need hetked jääks kestma igavesena. Imelik. Mitte ükski mees ei enne ega pärast teda pole minus suutnud sellist halvavat hüpnoositunnet tekitada.
Sama relvitu olin tema liikuva tumeda näo ees. Vahel põrandal vedeledes ja tema vehkivate kätega kuju vaadates hakkas mulle tunduma, et tema ongi Hitler. Ta oli tegelikult ka parasjagu aseksuaalne – kujutan ette, et umbes samamoodi nagu päris Adolf oli – ja selline teema nagu seks lihtsalt ei huvitanud teda eriti. Selle asemel rääkis ta midagi Versailles` rahuleppest või spekuleeris, et mis oleks juhtunud, kui Saksamaa teadlased oleks saanud tummapommi valmis või kui pikalt oleks kestnud sõda ilma Hiroshima ja Nagasakita…
See üles-alla hüplev jutt erutas mind lõpuks nii, et ma pidin ta käed enda pihku väänama ja teda suudlema hakkama, kuni ta täiesti põrandale enda alla surusin.
„Sa oled imelik tüdruk,” ütles ta mulle, kui ma lõpuks ta ahistamise lõpetasin. „Miks sa minuga suhet ei taha?”
Ma hingeldasin ja vaatasin lakke. Isegi sõnu formuleerida ei tahtnud.
„Kas sa teiste poistega ka nii teed?!”
Meie suhe oli enamasti nii, et tema rääkis ja mina vaikisin. Mitte ainult Kolmanda Reichi teemadel. Niisamuti ei näinud ma vajadust rääkida sellest, kuidas mul teiste poistega oli olnud. See-eest teadsin ma täpselt, kuidas temal teiste tüdrukutega oli olnud.
Ilmselgelt polnud ta päris normaalne. Kõik ta naissuhted olid temast vähemalt neli aastat vanemad, nii et meie viieaastane vanusevahe oli tema jaoks täiesti tavaline.
„Mu kõige esimene armastus oli mu ema sõbranna, viisteist aastat minust vanem,” jutustas ta. „Ta õpetas mulle elu kohta palju… Ka ema ütles, et mul on vedanud, sest esimese armuakti energia jääb sind saatma kogu eluks.”
Nii et ema siis teadis?! Jah.
Emaga olid tal kummalised suhted. Vallaline naine, kes oli oma ainsa lapse saanud 42aastaselt. Egoni isa ei tahtnud abielluda ja suri peagi pärast poja surma. Vähemasti nii rääkis mulle Egon ja tundus ise seda uskuvat,