Jan Vedderi naine. Amelia E. Barr

koos temaga tunnikese veetis, polnud Shetlandil kedagi teist, kes oleks nii uhke ja õnnelik olnud kui Michael Snorro. Sageli tõi Jan sõbrale mõne raamatu ja ühel puhul oli selleks vana, unikaalne, puunikerdustega kaunistatud John Bunyani “Palveränduri teekond”. See raamat pakkus Snorrole rõõmu terveks eluks ja ta oli selle eest Janile ütlemata tänulik. “Jan toob kõike head, mis tal on. Ta on nii ilus, tark ja hea ning ikkagi armastab ta mind –

      vaest, rumalat Snorrot!” Nii arutles Snorro ja kõige selle eest armastas ta oma sõpra kogu hingest.

      Jani kodus oli palju muutusi aset leidnud. Neist peamine seisnes selles, et maja oli nüüd palju rohkem Margareti päralt. Mitte keegi ei rüvetanud selle erakordset puhtust. Maja ülalpidamiskulud olid väikesed. Margaret säästis raha igal moel. Kui Jan koju saabus, kallid kingitused käes, oli kerge nii ilusat ja heldet meest armastada, ning kui Jan lubas end armastada nii nagu naine seda soovis, valmistas see talle suurt rõõmu. Mehe ja naise vahelist sidet on raske purustada. Oleme kõik näinud ja ka imestanud, milliseid vintsutusi see peab vastu aastaid, sest päevade vahele, kui kõik laabus halvasti, mahtus palju ka neid hetki, kui oldi koos õnnelikud. Kõik sõltus suuresti Margaretist. Kui ta suutis unustada oma väikesed lootused ja pettumused ning kinkida abikaasale naeratuse ja suudluse, mida mees ikka veel üle kõige ihaldas, oli Jan uhke ja õnnelik, ning püüdis ka naisele igati meele järele olla. Aga Margaret oli sama tujukas nagu taevas tema pea kohal ning mõnikord tundus talle ka Jani kõige päikeselisem tuju iseenesest kuriteona. Küll on hull lugu mehega, kes oma naise riiaka ja tujuka iseloomu tõttu on määratud õnnetu olema.

      Pooleteiseks aastaks jäi Jan Hol Skageri juurde ning selle aja jooksul mandus tema olemus täielikult. Shetlandi kalurite seas kehtis vastastikuse austuse ja usalduse põhimõte. Seisuselt olid mehed peaaegu võrdsed, seega polnud kellelgi võimalust teiste peal oma võimu näidata. Aga Skageri meestega oli lugu teisiti. Nad olid erinevast rahvusest, hoolimatud ja äkilise meelega. Tuli rakendada kõige rangemat korda ning Jan õppis kiiresti olema türanlik ja ebaõiglane, kasutama jämedat ja jumalavallatut keelepruuki, jooma metsikult ning unustama hingamispäeva, päeva, mida ta oli kord nii pühaks pidanud.

      Kodus lõi see muutus samamoodi välja. Margaret hakkas kartma äkilisi reaktsioone, mida ta mehes esile kutsus, sest Jan hakkas pilkama pisiasju, mis teda siiani olid vaid häirinud ja ärritanud. Kunagi oli olnud nii kerge mehe meele järele olla, nüüd aga nurjusid vahel kõik Margareti lihtsad lepituskatsed. See aeg oli nende mõlema jaoks ümber saanud. Mida rohkem Margaret end alandas, seda vähem näis Jan naise allaheitlikkusest hoolivat. Olla kena liiga hilja, olla kena siis, kui selleks aeg on möödas, on pahatihti üks kõige suuremaid vigu, mida tehakse.

      Pooleteise aasta pärast olid Jan ja Skager tülli läinud. Skager oli muutunud lähedaseks Peter Faega ja Peteri süü see kahtlemata oligi. Igal juhul oli Jan selles kindel ja ta veetis oma päevad süngelt kurtes ja kasutult kättemaksu ähvardades – kasutult sellepärast, et vaese mehe raev langeb alati ta enda peale. Kui see Peteri kõrvu ulatus, vaevus ta vaid põlastama: “Kes siis seda ei teaks, et Jan Vedderil on pikk keel ja lühikesed käed,” või: “Suuga teeb ta suure linna, käega ei kärbse pesagi.”

      Mõne nädala pärast tüdines isegi Ragon Torr Jani tusatsemisest ja kuraasitamisest. Pealegi oli Jan talle võlgu ega paistnud lootustki, et ta niipea mõne töö leiaks. Üleüldse oli see Jan Vedderi jaoks üks närune talv. Ta saatis väga vähe korda. Vahetevahel tappis ta mõne hülge või tõi koju kotitäie linde, aga tema teenistus oli juhuslik ning Margaret hoolitses selle eest, et ka ta ninaesine oleks vastav. Margaretil oli raha, loomulikult oli, aga see oli tema raha, millele Janil ei olnud mingit õigust. Margaret sõi kasinat, soolatud kalast valmistatud toitu ja odraleiba ülimalt alistunud ilmel, ta loobus kaebamata oma teenijast ja pidas tõepoolest uskumatult ebaõiglaseks, et Jan tema peale veel tige on. Naisele ei tulnud pähegi, et hea toit, kui see ka oleks tulnud tema isiklikest säästudest, oleks olnud parem kui kõige õilsam alandlikkus. Palju on räägitud sellest, kuidas halvast hea võib sündida. Aga oh, jumaluke, juhtub sedagi, et heast halb võib sündida.

      Ühel varakevadisel õhtupoolikul nägi Jan metsluigeparve tugevatel tiibadel majesteetlikult liuglemas järve poole, mis oli nende armastatud puhkepaik. Ta võttis püssi ja järgnes parvele. Linnud kogunesid lausa järve keskele; tema koer ei suutnud nii kaugele ujuda, ega jõudnud ka ta lask nendeni. Tundus, nagu narriks seegi lootus teda. Sünge ja pettununa kõndis ta parasjagu kodu poole, kui kohtas Udaller Tullochit. Too ratsutas oma väikesel tugeval ponil, jalad vastu maad lohisemas, eelajalooline kübar tugevasti kuklasse seotud.

      Kuid lihtsakoelisest välimusest hoolimata oli Udaller jõukas ja mõjukas mees, saare pankur, keda armastasid ja austasid kõik mehed – välja arvatud Peter Fae. Peteriga oli ta sageli konflikti sattunud; ta oli Peteri kõrvale tõrjunud riigiasutusest, ta oli rääkinud põlastavalt Peteri spekulatsioonidest ja kõigi solvangute tipuks oli ta hiljutistel kirikukogu valimistel saanud Peteri asemel diakoniks. Need kaks Lerwicki kõige rikkamat meest olid teineteise peale kadedad ning kahtlustasid teineteist.

      “Jan Vedder,” ütles Tulloch rõõmsalt. “Ma tahaksin sinuga rääkida, tule tunni aja pärast minu kontorisse.”

      Tema maja polnud nii kena kui Peteril, aga Janile meeldis selle õhustik. Väikesed klaasist brändianumad seisid kapi peal, korstnanurgas oli vaat džinni, esmaklassiline tubakas, suitsuheeringas ja tursamari olid meeldivalt lauale asetatud. Turba hele tuli hõõgus suursuguses koldes ning Udaller istus süües ja juues selle ees. Ta sundis Jani endaga ühinema ning viivitamata asuski too söögi kallale.

      “Ma tahan oma Solani maha müüa. Rannalaevana on see väärt tuhat naela, aga kui sa soovid, võiksid temaga Skageri reisid nurjata. Ta on pool korda sama lai kui pikk, kõrge laevapõhja ja terava põhjaga, siinsete merede jaoks lausa loodud – kas sa ei tahaks teda ära osta?”

      “Kui mul oleks raha, teeksin seda suurima heameelega.”

      “Aga su naine tõi mulle eile 50 naela; mis teeb sinu arveks veidi üle 600 naela. Ma teen sulle konkreetse pakkumise ja usaldan sind. Kahju on näha, kuidas sinusugune hea poiss raisku läheb. Selles on asi.”

      “Kui ma sulle võlgu jääksin, kuuluksin ma ju osaliselt sulle. Mulle meeldib ise oma peremees olla.”

      “Kipper merel teeb seda, mida tahab, ja kõik teavad, et Jan Vedder ei ole teenijaks loodud. Ära unusta, sina ise oleksid kipper – omaenda paadis!”

      Jani silmad lõid rõõmust särama, aga ta ütles: “Minu naisele ei pruugi meeldida, et ma raha sellel eesmärgil kasutan.”

      “See on nüüd küll uus asi, kui mees peab oma naiselt küsima, kas ta võib kulutada seda või teist, nii- või naapidi. Ja mille hea pärast? Margaret Vedder räägiks oma isale ja sa tead ju isegi, kui hästi või halvasti Peter sinusse suhtub.”

      Need sõnad äratasid Jani loomuse halvima külje. Talle meenus hetkega kogu kadedus ja imetlus, mille ta esile kutsuks, kui sadamast omaenda paadi kipperina välja sõidaks. See oli kiusatus, millele ta ei suutnud vastu panna. Ta läks Tullochi plaaniga südamest kaasa ja enne, kui Jan tema juurest lahkus, oli ta juba niiviisi meelestatud, et õigustas iga tegu, mis tema soovi talle lähemale võiks tuua.

      “Ära ainult oma mõtteid sõnadesse pane, Jan,” ütles Tulloch lahkumisel, “ja eelkõige ära oma plaane mõnele naisele kuuluta. Millal sa mulle ütled, kuidas asi jääb?”

      “Homme.”

      Aga Jan polnud mees, kes oma hingega nõu peaks. Ta tahtis inimlikku nõuannet ja kaastunnet ning tundis, et võib Snorrole kindel olla. Ta läks otsejoones sõbra juurde, ent pood oli veel avatud ja Peter Fae seisis kolme naabriga ukse peal. Ta vaatas Jani põlglikult ja küsis: “Kui palju sa ka luiki kätte said?”

      “Ma tulin üht ostu tegema, Peter Fae.”

      “Hüva. Kuidas sa selle eest siis maksad?”

      “Võtan oma rahast, et maksta.”

      Peter naeris ja vastas temalt pilku pöörates: “Miks ma sinuga üldse räägin? Ainult jumal suudab lolle mõista.”

      See vestlus ärritas Jani palju rohkem kui mis tahes ülekohus, mis