Jan Vedderi naine. Amelia E. Barr

on halb naine, kellele tema mees valetama peab. Aga, oh, Jan! Jan! Mõelda vaid, et sa ühe naise pärast hakkad valetama!”

      Ning Jan, olles lobisemistujus, mis sageli viinauimaga kaasas käib, puistas Michaelile südant kodustest muredest; ent Michael ei tahtnud teda kuulata. “Hoia oma suu selle koha pealt kinni,” ütles ta vihaselt. “Ma ei taha Margaret Vedderist kuulda ei head ega halba. Niiviisi, nüüd viin ma su koju ja siis lähen Neil Borki juurde ning annan talle sinu kirja edasi.”

      Margaret kuulis meeste samme väravale lähenemas. Tema nägu muutus kahvatuks ja jääkülmaks ning Snorro häält kuuldes läks tal süda täis. Ta oli seda meest alati põlanud, ning nüüd, Michaeli sekkumise tõttu, Margaret lausa vihkas teda. Ta ei suutnud taluda, et Jan on seotud nii labase ja lihtsakoelise olevusega. See peaaegu solvas teda, kuid vaatamata sellele oli ta oma südames täiesti kindel, et Michael Snorro ei räägi Janile, kuidas oli näinud teda Ragon Torri aknast sisse piilumas. Seda alatut tegu meenutades punastas Margaret korraks, kuid hakkas end siis kohe südames ägedalt õigustama.

      Jan astus sisse, purjus inimese narrilt rumal ja heasüdamlik naeratus näol. Aga kui ta Margareti tõsist kahvatut nägu nägi, muutus ta kohe morniks ja vaikseks. “Kus sa olid, Jan?” küsis too. “Peaaegu kesköö on käes.”

      “Tegelesin oma asjadega. Ma pidin saatma Neil Borkiga sõna oma nõole Magnusele. Neil purjetab südaööl minema.”

      Margaret hakkas põlglikult naerma. “Oma nõole Magnusele. Heldeke, mida tema sinu heaks teeb? Siis peab küll olema tegu mõne uue nõoga!”

      “Kuna sinu isa hoiab sinu kaasavara minu eest, siis pean ma laenama oma sugulaselt.”

      “Mis sellesse puutub, siis minu isa on olnud sinu vastu parem, kui sa seda väärt oled. Miks sa mulle Snorro asjus valetasid? Tal polnud mingit palavikku. Mitte sinnapoolegi!”

      “Mees peab küsima oma naiselt, kas ta saab talle tõtt rääkida või mitte. Sina ei talu tõde. Nii et seepärast pean ma sulle valetama.”

      “Selles võid kindel olla, Jan Vedder, et mina räägin sulle tõtt. Sa olid Ragon Torris, laulsid koos kergemeelse naisega, ja jõid koos…”

      “Oma sugulasega. Ma soovitan sul tema kohta mitte sõnagi lausuda. Mis puutub Sunevasse, siis Lerwickis pole peale sinu ühtki inimest, kelle suust tema kohta mõnd halba sõna kuulda võiks – ta on hea tüdruk ja tal on hea süda. Aga nüüd, kes sulle rääkis, et ma olin Torris?”

      Jan esitas seda küsimust korduvalt ja selle asemel, et vastata, hakkas Margaret end õigustama. “Kas ma pole sulle hea naine olnud? Kas ma pole hoidnud hästi sinu kodu, kus sind on alati toit ees ootamas? Kas olen ma mõne asja, olgu suure või väikese, raisku lasknud minna?”

      “Sa oled olnud liiga hea. Oleks parem, kui sa poleks nii täiuslik, siis oleksin sulle rääkinud oma suurimast soovist ja sa oleksid vastanud nagu teised: “Jan, oleks imetore näha sind laevamastis või võrke merre heitmas või enne tormi sadamasse tuiskamas, kõik purjed heisatud, nagu siis, kui põgenetakse röövitud laeva ja lastiga.” Siis ei tahaks sa, et ma tingiksin vanamuttidega hanesulgede ja linnumunade üle. Ära ütle enam midagi. Ma kukun väsimusest ümber.”

      Ja mees saab magada! See oli pöörane solvang. Vahetevahel pöördus Margaret vaatama mehe ilusat õhetavat nägu, aga muidu istus ta veel terve tunni pärast seda vaikides ja peaaegu liikumatult, käed põlvede ümber, süda aimamas halba, järjekindla visadusega vaagimas muresid, mida ei olnud veel ollagi. Oh taevane arm! Õnnetud ei suuda end eales veenda selles, et “ei maksa endale enneaegu häda kaela tõmmata”.

      III peatükk

      JANI VÕIMALUS

      “Sina, vahutav ja tormav meri,

      ei keegi sinust lahuta mind saa,

      kuni rändan taeva all ma,

      sinu marulaine või su sulin rannal,

      mu jalgadesse värsket jõudu kannab,

      ikka tugev, ikka vaba,

      kui merehingus tabab

      mind kui ingli lehvik, ja ma tean;

      suur jõud end nüüd valmis seab,

      et kuulutada tundi,

      mil tõusu teel kõik lahvatama peab.”

Blackie

      Inimese loomuses annab paratamatult ikka see kõige nõrgem külg end tunda. Margareti nõrgimaks küljeks oli tema ülim isekus, kuigi ta seda ise ei hoomanud. Jani kärsitu igatsus vaheldusrikka ja põneva elu järele muutis mehe rahulolematuks tavapärase eluga, tegi ta laisaks ja sageli pööraseks.

      Kõige suuremad voorused muutusid tema jaoks kõige suuremateks pattudeks. Puhas, korras kodu sundis Jani tuiskama Ragon Torri eesruumi lärmakasse vabadusse. Margareti püsiv usinus, tema rahulikkus, korralikkus ja kaalutletus mõjusid mehele sama ärritavalt nagu punane rätik härjale.

      Suneva Torr oli abiellunud Paul Glummiga ja Torri eesruumis õlut juues piidles Jan teda sageli. Tõsi küll, kodus piinas Suneva Glummi tihti oma muutlike ja ärritavate tujudega, ent seejärel kohtles ta meest naeratuste ja hellitustega, mis kõik heaks tegid. Jan mõtles, et oleks suur kergendus, kui Margaret mõnikord kah vihane oleks. Teda kurnas naise pidev rahulikkus samavõrd, nagu väsitakse ka pidevast, ühegi varjuta päikesepaistest.

      Ometi Margaret kannatas. Mitte keegi, kes päevast päeva tema ilmet oleks uurinud, poleks selles kahelnud. Aga ta ei kaevanud kellelegi, isegi emale mitte. Kuid Thora aimas seda. Ta oli seda õnnetust ette näinud ja ette kuulutanud, ent ta oli liialt suursugune naine, et oma ennustuste täitumist rõhutada. Igapäevaseid toimetusi tehes kaalus ta, ja sugugi mitte õelalt, milliseid nippe tuleks kasutada, et Jani koju tagasi oma naise juurde meelitada ja eelkõige teda naise üle uhkust tundma panna.

      Thora uskus, et seda suudaks teha üksnes meri. Armastas ju Jan oma südames vaid neid inimesi, kes merd armastasid. Ta tundis, et Janile ei sobi kuidagi munade lugemine, see oleks sama, mis punast täkku adra ette rakendada. Thora vähemalt mõistis seda mässulist, õnnetut pilku Jani ilusas näos. Kui molvapüük oli algamas, ütles Thora Peterile: “Sul on üks kohustus, nimelt tuleb sul anda Jani käsutusse üks paat. Ta on kogu hingega merel ning pole hea, kui nii hea meremees perest välja läheb.”

      “Mul pole kavatsustki seda teha. Ühel päeval võib Jan küll hästi toime tulla, aga juba järgmisel keerab ta kõik tuksi. Ma ei usalda talle oma paate.”

      “Mulle tundub, et sa usaldasid tema kätte Margareti, ning võiksid siis ka talle usaldada üheksateistkümne jala pikkuse emapuu ja viiekümne sülla sügavusse ulatuva õngeliini.”

      Peter ei vastanud midagi ja Thora oli samuti vait. Aga lõpuks, kui mees oli oma piibu lõpuni tõmmanud ja õhtupalve lugemiseks piibli ette võttis, lausus ta: “Sa saad oma tahtmise, naine. Jan saab paadi, aga küll sa näed, et head nahka sellest ei tule.”

      “Sa oled alati hea olnud, Peter, ning selles asjas pean ma silmas enamat kui kala. Margareti kodune elu on õnnetu. Ema tunneb selle ära.”

      “Ära sina oma nina sellesse topi. Iga mees armastab omamoodi. Mis Jani ja Margareti vahel ka poleks, see on nende omavaheline asi. Eks ma räägin paadist hommikul.”

      Peter pidas sõna ja tegi seda ilma väikluse ja vimmata. Talle meeldis Jan endiselt. Isegi kui Jan ja Margaret tülitsesid, pidas ta seda abielu alguses üsna loomulikuks. Põhjamaa naised olid kõik tormakad ja valitsemishimulised, ning Peter oleks põlanud Jani, kui oleks kahtlustanud, et too annab Margareti jonnakale tahtele järele. Kuigi Margaret oli tema oma tütar, ei tahtnud Peter, et noorik oleks naiseliku ülemvõimu kehastus.

      Niisiis kutsuski Peter Jani meeldivalt enda juurde ja ütles: “Ma olen Kena Margareti sinu jaoks hoidnud. Kas sa ei tahaks temaga sel hooajal sõita, Jan? Nagu sa hästi tead, on see parim paat, mis mul on. Tuhat nelisada õngekonksu veab ta välja ja sa võid palgata endale kuus meest.”

      Peteri