Jan Vedderi naine. Amelia E. Barr

lõi kõhklema, aga ta ei hakanud oma lahkust kahetsema ning vastas ausalt: “Siis tuleb sul Snorro võtta – kuigi mulle see eriti meele järele ei ole, et sa teda tahad.”

      “Aga koos temaga läheb meil merel hästi, isa.”

      “Mis sellesse puutub, siis sellega on täpselt nii, nagu jumal tahab. Tee, mis mehe kohus, ainult seda saan ma sinult nõuda. Margaret rõõmustab, kui sind õnnelikuna näeb.” Peter lõi Margaretist rääkides pilgu maha. Ta ei tahtnud, et jääks mulje, nagu ta Jani piidleks, kuigi ta tegelikult seda tegi.

      “Naise mõtteid ei oska keegi lugeda, isa. Kes oskaks öelda, kas see teeb ta õnnelikuks või vihaseks.”

      “See on rumal jutt, Jan. Naine peab rõõmustama selle üle, mille üle mees rõõmustab. Aga nüüd on sul küllalt vähe aega, et paati proovida, kõik õngekonksud ja õngeliinid üle vaadata ning meeskond palgata. Jätan kõik sinu hooleks.”

      See meeldis Janile üle kõige. Ainult linnuke, kes oma esimest pesa ehitab, võinuks olla sama õnnelik nagu tema. Kui ta õhtul koduukse avas ja rõõmsal naeratusel sisse astus, oli see nagu Kristuse ülestõusmine. Kahvaturoosa värv Margareti palgel lõi särama ja muutus sügavpunaseks, kui mees ta oma käte vahele võttis ning teda vanal õnnelikul moel suudles. Margaret naeratas tahtmatult ja Jan mõtles: “Kui ilus ta on!” Ta rääkis naisele kõik, mida Peter oli öelnud ja teinud. Jani valdasid tänutunne ja tegutsemiskihk. Ta ei märganud neid harvu hetki, mil Margaret vaikis või jahedalt reageerimata jättis. Jan oli üllatunud, kui taipas, et kogu lugu ei meeldigi naisele.

      “Niisiis olen ma abiellunud lihtsa kaluriga,” lausus naine kibestunult. “Suneva Torri abikaasal on igatahes suurem paat kui sinul.”

      See oli ebaõnnestunud märkus ja puudutas Jan väga õrna kohta. Ta ei suutnud end takistada vastamast. “Tal on rohkem õnne kui minul. Ragon Torr andis Glummile Suneva kaasavara ja koos sellega ka oma paadi.”

      “Ja miks ka mitte? Kõik teavad, et Glumm on mõistlik mees. Nii-sama tühja ta ei karga.”

      Jan oli ennekuulmatult haavunud ja pettunud. Hetkeks tundis ta, kuidas teda haarab must masendus. Paat lebas tema südames nagu vrakk. Ta jõi süngelt teed ning kergelt pruunistatud kala, uteliha ja kuum nisukook maitsesid nagu tallanahk. Võib-olla läks selle peale Margareti süda pehmemaks, sest ta hakkas rääkima ja käis peale, et Jan võtaks liharooga, mis tolle jaoks oli oma maitse kaotanud. Jan vestles naisega väga üldistel teemadel. Ta ei tahtnud rääkida paadist, sest selle suhtes nad ühist keelt ei leidnud, ent ükski muu teema Jani ei huvitanud. Ja nagu kõik väga isekad inimesed, kujutas ka Margaret ette, et see, mis huvitab teda, pakub ülimat huvi ka teisele. Oma rahulikul tasakaalukal häälel rääkis ta kevadisest suurpuhastusest, kannikeste ja tulbisibulate kasvamisest, ega teadnud, et kogu selle aja mõtleb Jan oma paadist, selle ankru hiivamisest tõusu ajal või siis raske kalalaadungiga sadamasse toomisest nii, et paat – Shetlandi kõnepruugis – vees vahtu välja lööb.

      Kõigest hoolimata oli ettevalmistuste nädal Janile ja Snorrole väga edukas ning kuueteistkümnendal mail oli nende paat üks esimesi kuuekümne aluse seas, mis Lerwickist molvapüügi vetesse purjetasid. Kaile oli neid saatma tulnud suur rahvahulk – emad ja naised, kallimad, kurblikult igatsevate ja kadedate nägudega poisid ning vanad mehed, nägudes peegeldumas nende endi kuulsusrikas minevikuhiilgus. Nende seas oli ka eresinises kleidis Suneva, sinised lindid lehvimas kuldsetes juustes. Ta seisis kai tipus ja kui laevad temast möödusid, kallas ta merre tassi õlut, mis pidi laevastikule head õnne tooma. Jan oleks nii väga tahtnud teiste kailseisjate hulgas oma naise ilusat nägu näha, kui ta ise Peterile mütsi lehvitades peamastis seisis. Margareti aga seal ei olnud.

      Margaret oli end Jani positsiooni pärast väga alandatuna tundnud. Ta oli alati Lerwicki naistest pisut eemale hoidnud. Ta oli käinud Edinburghis kooli, oli neist palju rohkem haritud ja teadis väga hästi, et pärib suure varanduse. Margaret oli lootnud, et Jan leiab endale koha Lerwicki kaupmeeste ja linnanõunike hulgas. Ta unistas kenast mõisast, mille nad ehitavad, ja kaunist mööblist, mis Edinburghist kohale saabub. Margaret oli üks neid naisi, kelle jaoks maja võib muutuda kuningriigiks ja koduse majapidamise eest hoolitsemine tähtsamaks kui suure rahva juhtimine. Kui ta Jani valis ja mehe tagasihoidlikust seisusest üles tõstis, ei olnud tal aimugi, et too tagasi kalavõrkude juurde triivib.

      Esimest korda läks Margaret koju kaebama. Aga selles küsimuses ei tundnud Thora tütrele vähimalgi määral kaasa. “Meri on tema ema,” ütles ta, “Jan armastas merd enne sind ja kui see teda kutsub, läheb ta alati tema juurde tagasi.”

      “Ühelgi mehel Shetlandis ei ole paremat äri, kuidas saab talle meeldida paadis elamine, kui tal on olemas nii vaikne, nii puhas ja mugav kodu?”

      Thora ohkas. “Kas sa siis aru ei saa, et häll kiigutab ja labidas matab. Meri rääkis Janiga veel enne, kui ta oma ema rinnal lebas. Meri on tema isa haud. Ei kuld ega naise armastus saa neid iial lahutada, pea seda alati meeles.”

      See võis küll tõsi olla, aga ikkagi tundis Margaret end alandatuna. Pealegi kujutas ta juba ette, kuidas kõik Lerwicki naised räägivad: “Ei suuda Margaret Vedder oma meest kinni pidada. Ta on jälle merel ning veel esimese välja mineva paadi peal.” Mehe edu oleks võinud teda lepitada, sest Janil läks kõik suurepäraselt. Tihtilugu tõi Kena Margaret välja mitmekümnekordse nooda ja kõik rääkisid mehe suurest vedamisest.

      Neil päevil muutusid Jan ja Snorro eriti lähedasteks. Kui söödad olid välja pandud ja enamik mehi kolmeks tunniks magama heitnud, jäi Snorro alati ärkvele ning väga sageli istus Jan koos temaga üleval. Oh seda suveööde suurt ja pühalikku vaikust ning rahu, milles paadid triivisid, neid võluvaid saari ümberringi, mis nagu imeväel kogu kahvatulillaka silmapiiri täitsid. Nii ehe tundus see puudeta maa, nii kaugel kõik elumured ja hädad. Mehed lebasid koos tekil, võrguhunnik või käed padjaks pea all, ning küllap samasuguse taeva all nagu vana hea Jakob, unistasid ka nemad inglitest.

      Kahekesi salapärases valguses istudes vestlesid Snorro ja Jan omavahel, rahulikult ja tahtmatult häält madaldades, pidades lausete vahel mõtlikke pause. Kui nad ei rääkinud, luges Snorro alati üht ja sama raamatut, Uut Testamenti. Jan jälgis teda sageli, kui sõber arvas, et ta magab. Nende lummavate keskööde kumas, mis olid tihti nelja valguse – kuuvalguse, ehavalguse, aovalguse ja koidikukuma – sulam, äratas see hiigelsuur, kahvatu näoga kuju, mis kummardus väikese raamatu kohale, enneolematut, peaaegu ebaloomulikku huvi. Neil hetkil oli sel vaesel, inetul ja põlatud mehel nii võrratu suursugususe aura, et see köitis Jani.

      Ühel õhtul ütles ta Snorrole: “Kas sa kunagi ühe ja sama raamatu lugemisest ei tüdine, Snorro?”

      ”Kas ma kunagi sinust tüdinen, mu Jan? Need on ju Tema sõnad, Tema, kes ta mind esimesena armastas. Tänu sellele tunnengi ma Tema häält nii hästi.” Seejärel rääkis Snorro harda kiindumusega Janile oma kallist jumalast – Kristusest, “kes oli ristil käed välja sirutanud, et maailma emmata”. Kui ta rääkis, ajasid mehed end üksteise järel küünarnukkidele ja kuulasid: see teema muutis kogu Snorro väljanägemist, ta seisis püsti, nägu ülespoole pööratud, ning tundus hoolimata kalamehe riietusest nii kuninglik, et Jan end tema juuresolekul alandlikuna tundis. Ja kui Snorro, kes oli sageli rassinud keskööl koos teiste kaluritega Põhjamerel ning ka Shetlandi vetes, oli lihtsal ja vägeval moel oma loo rääkimise lõpetanud, tekkis suur vaikus, kuni Jan lausus häälel, mis kõlas peaaegu võõrana: “Noh, mehed, vaatame nüüd õige õngesid.”

      Kogu suve, kuni oktoobri keskpaigani, töötas Jan merel; ja kogu suve, olgu siis molvat, turska või heeringat püüdes, saatis Kena Margareti haruldane õnn. Palju oli meremehi, kes vara ärkasid, öösel valvasid või kaladega rassisid, kuid kellelgi polnud pooltki sellist saaki nagu Janil ja Snorrol. “See on puha Jani vedamine,” ütles Glumm, “sest kõik ju teavad, et ta heidab võrgud vette ja magab seni, kuni need täituvad.”

      Kuid edust hoolimata polnud Jan õnnelik. Ühe abielumehe õnn on tema naise kätes, aga Margaret tundis end liiga solvatuna, et suuremeelne olla. Tema oli õnnetu ning ta mõtles, et ka Jani peab olema õnnetu. Mees oli petnud kõiki ta lootusi ja ootusi: Margaret ei olnud piisavalt suuremeelne,