Jan Vedderi naine. Amelia E. Barr

oli Jani tegu andestamatu patt.

      Thora rääkis väga vähe. Ta oleks võinud Peterile meenutada, kuidas too oli kogu tema raha oma ärisse investeerinud, kuidas ta alati oli naise isikliku teenistuse oma taskusse pistnud. Aga mis mõttega? Ta ei süüdistanud eriti Jani, et see lõpuks võttis selle, mille paljud abikaasad oleksid kohe alguses võtnud, aga ta oli omajagu vihane selle peale, kui halvasti Jan Margareti üldiselt kohtles. Halba aimates jälgis Thora, kuidas Peter Margareti kodu kena mööbli tühja aita kogus ja mahajäetud maja võtme oma taskusse torkas.

      “Ma olen nii õnnetu!” ulgus armetu naine hommikul, päeval ja öösel. Tema raha ja tema abikaasa andsid talle pidevaks kaeblemiseks põhjust, üksnes oma käitumist õigustas ta iga kord isemoodi: “Minu kodu oli alati puhas ja mugav! Ühegi mehe laud pole olnud rikkalikumalt kaetud! Ma ei laiselnud kunagi! Ma ei raisanud midagi! Ja vaatamata sellele mind röövitakse paljaks, reedetakse ja jäetakse maha! Nii õnnetut naist pole ilmas olnudki – nii ülekohtuselt õnnetut!” ja nii aina edasi.

      “Heldeke, mu laps!” ütles Thora ühel päeval. “Kas sa siis tõesti loodad enne surma õnne allikalt juua? Selle kohta käib üks tark ütlus, mille me näikse unustavat: Seal – mitte siin –, seal lakkavad pahed meid kimbutamast; seal saavad kõik väsinud puhkust. Seal on lubanud jumal meie pisarad pühkida, mitte siin, Margaret, mitte siin.”

      V peatükk

      LAEVAHUKK

      “Ma olen mees, kes ebaõnne kohtab.”

      “Kuid igas halvas on ka miskit head,

      kas sina, inimene, suudad leida selle sealt?”

      Ukski inimene pole oma kahepaikse loomusega nii alasti silm silma vastu seisnud nagu Jan Vedder. Ükski mees ei ole nii palju soovinud ja nii vähe toime saatnud. Juba ammu enne oma esimeselt merereisilt naasmist oli ta hakanud kahetsema, et oma naist pettis, ning oli otsustanud talle oma viga tunnistada, kuna ta ise uskus selle vea olevat. Temale luges raha nii vähe, et ta ei suutnud mõista Margareti meelehärmi täit suurust, aga ta teadis vähemalt, et naine on sügavalt haavunud, ja oli valmis talle tõotama, et niipea, kui Solan on võlgadest prii, hakkab ta tagasi maksma raha, mida naine nii kõrgelt hindas.

      Jani esimene merereis oli väga edukas, aga nagu tavaliselt olid ta lootused arutult kõrgel, arvates üsna kindlalt, et jõuab mõlemale, nii Tullochile kui ka Margaretile, võla kahe aasta jooksul kergesti ära maksta. Muidugi oli kaks aastat väga lühike aeg, et naine 600 naela eest teda jälle usaldama võiks hakata.

      Seejärel, oma häid kavatsusi, lootusi ja rehkendusi kaaludes oli Jan juba enne Lerwicki jõudmist veendunud, et see sunnitud laen ei olnudki õieti midagi, mille pärast nii suurt tüli teha. Oleks ju loomulik asja nii võtta ning kindlasti võtabki Margaret asja samamoodi nagu ta ise.

      Solan randus Lerwickis õhtupoolikul. Jan saatis sõnumi Tullochile ja kiirustas koju. Juba kaugelt rabas paiga üksildus teda ebameeldivalt. Korstnatest ei tõusnud suitsu, aknad olid suletud. Algul ta mõtles: “Margaret on läinud päevaks kellelegi külla – kahju küll.” Aga kui ta jõudis suletud väravani, ilmnesid ka teised muutused. Tema Newfoundlandi koer, kes oli alati ta sammud juba kaugelt ära tundnud ja hüpeldes teda tervitama tõtanud, ei vastanud vilele. Kuigi ta korduvalt oma lemmikhüljest Brendat hüüdis, ei tulnud see talle vastu, kuigi loom seda alati peaaegu inimliku kiindumusega tegi. Veel enne, kui jalg lävepakku puudutas, tajus Jan, millised on asjalood: Margaret oli läinud oma isa juurde; muidu oleksid loomad ja linnud aias olnud.

      Jani esimeseks mõtteks oli naisele järele minna ja koju tuua; ning ta katsus taskus kuldketti ja medaljoni, mille oli tülilepituseks naisele toonud. Aga seejärel turgatas talle pähe, et selleks ajaks, kui ta Peteri maja juurde jõuab, on just teejoomise aeg, ning ta ei kavatsenud Peteri juuresolekul arutada Margaretiga nende erimeelsusi. Thora heale mõjule võis ta loota: aga ta teadis, kui kasutu oleks Peteriga asja arutada või lepitust otsida. Tervelt viis minutit seisis Jan riivis ukse taga, mõeldes, mida teha. Ta tundis, et tema seisukord on täbar, ta oli äsja edukalt reisilt saabunud ning polnud kedagi talle lahket sõna ütlemas. Jah, ta võiks minna Torri poole, seal võetaks ta rõõmuga vastu. Aga mõte lärmakast ruumist ja uudishimulikest meestest oli talle vastukarva. Snorro poole võiks ka paariks tunniks minna. Lõpuks otsustas Jan, et mahajäetud kodu vaikus on parim koht, kus kaaluda asjade uut seisu tema ja naise vahel, ja seda tehes võiks ta teha tassi teed ning jutuajamiseks end pesta ja värskendada.

      Jan tegi köögi aknaluugi lahti ja hüppas sisse. Täielik mahajäetuse tunne rabas teda. Justkui automaatselt jalutas ta läbi üksildaste, tolmuste ja nukrate tubade. Polnud jäetud mitte ühtegi tooli, kuhu saaks istuda. Jan naeris valjusti – seda õnnetut, tortslikku kurba naeru, mis on palju haledam kui nutt. Seejärel läks ta Torri juurde. Inimesed olid näinud teda kodu poole minemas ja mitte keegi polnud olnud nii kena, et takistada teda seda mõttetut, armetut teekonda ette võtmast. Ta tundis end sügavalt solvatu ja pahasena. Lerwickis polnud pooltki tosinat meest ega naist, kelle olukord Jani omaga võrreldes oleks nende osavõtmatust õigustanud. Kuid ta ei mõelnud sellele. Kõik mehed ja naised teadsid tema häbist ja viletsusest. Mõni oleks võinud teda hoiatada. Torr raputas Jani kurtmise peale kaastundlikult pead ning andis talle ohtralt alkoholi, ja tunniga oligi ta poolteadvusel joobeseisundis oma mure unustanud.

      Järgmisel hommikul läks Jan Peteri majja oma naist vaatama. Peter teadis tema saabumisest ja oli teadlik ka kõigest sellest, mis oli juhtunud Torri pool. Loomulikult oli Jan kohe kirglikult kõigest rääkinud ning palju joonud. Ja mitte ühtki tema pahedest polnud Peter Margareti eest varjanud. Naine oli lootnud, et mees kohe tema juurde tuleb, et on küll äge ja ütleb mõned rängad sõnad, aga ta oli olnud kindel, et mees ütleb need talle, mitte võõrastele inimestele. Tund tunni järel oli ta oodanud, igatsusest, hirmust ja vihast haige, kuni tuli sisse Peter, morn ja karm, ning ütles:

      “Mine voodisse, Margaret. Jan Vedder lausus sinu kohta täna õhtul selliseid sõnu, mida ei saa andestada, ja nüüd on ta Torri juures silmini täis. Vaata, et sa temaga ei räägi – ei musta ega valget.” Peter oli löönud vihaselt vastu lauda, nii et mõlemad naised ehmusid sõnatuks, mida Peter ise nõustumise märgiks pidas.

      Nii et kui Jan palus oma naist näha, seisis Thora ukse peal ja tema kurb vaikne olemine ütles Janile, et Peter oli andnud tema majja laskmise kohta karmid käsud.

      “Aga sina, ema, kas sa ei paluks Margaretil välja tulla, et ma saaksin temaga rääkida? Jah, kas sa teeksid seda,” ning innukalt surus ta Thora kätte väikese kingituse, mille oli toonud. “Anna see talle ja ütle, et ma ootan teda siin.”

      Pärast kümneminutilist viivitust tuli Thora tagasi ja andis mehele kingituse tagasi. Margaret tahtis oma 600 naela, mitte kuldmedaljoni, ning Jan polnud talle vaevunud rahast isegi kirjutama. Mehe tagasitulek oli kutsunud esile mälestuse esmasest kaotusvalust. Margaretil oli olnud õrn lootus, et Jan toob talle raha tagasi, et ta oli võtnud raha üksnes tema hirmutamiseks, aga selle lootuse luhtumine tõi tagasi esialgse terava valu, kaotusvalu. Sellises meeleolus oli tal kergem öelda, et ta ei kohtu temaga, ei räägi temaga, ega võta vastu tema kingitust, andku aga tagasi 600 naela – see oli kogu ta vastus.