Ämmaemand. Katja Kettu

oli mind nähes hea meel. Mulle kanti ette palmiksaia ja õiget kohvi kirsiõitega portselantassis.Tõmbasin kohvilõhna sõõrmeisse ja limpsisin saia pealt valguvat võisilma. Hindasin olukorda. Kellelt tasub abi küsida,Aunelt või Jounilt. Mul oli vähemalt üks trump varuks. Olin tulnud paluma midagi, millega Iso-Lamperi ealeski nõusse ei jääks. Mõlemad vihkasid Iso-Lamperit ja Untot südame põhjast. Aune katkestas vaikuse:

      „Kuda läep, Pietari türuk?”

      Olin kunagi raskelt sünnituselt tagasi sõites küsinud, kust Aune minu isa nime teab. Kas nad olid Rovaniemi aegadest tuttavad? Aga Aune suust ei saanud kunagi vastust välja pigistatud, kui ta seda ise ei tahtnud. Hakkas hoopis luust kammiga juukseid sugema ja palus mul laulda:

      „Sool on suigutaja eal. Sa oskad unne laulda nii latse ku mehe. Mä olen tund aint üht, kes oskas samal kombel laulda ja sie on mo sõtse Annikki. Annikki-vainekene, läts ühessateistkümnendamal aastal saksmanniga kaasa.”

      Annikki oli saanud hääle ja Aune võime tervendada või hävitada. Neelasin magusa saiapala alla ja lakkusin suhkrupuru suunurgast.

      „Mä pian laagrisse tööle saama.Titovkasse.”

      Nii Aunel kui Jounil jäi käsi tassiga õhku rippuma. Siis kuulsin, kuidas Aune läbi suhkrutüki pomises:

      „Ää sä Vigasilm ullu juttu aa.”

      Jouni aitas takka:

      „Messä tolle jutuga seia tuled? Eks sä mine mõne saksmanni ämmamoori juure. Mine Rovaniemisse, sial noid otsusi tehasse.”

      Aga me kõik teadsime, et ega nad mind niimoodi võta. Nad teeksid järelepärimisi ja saaksid teada. Isast ja muust.

      Siis tärkas Aune silmis äratundmine. Jouni oli Aunelegi ette kandnud, et sina pidid laagrisse minema.

      „Oh sä õnnetuke, türukunääpsuke, ikke tolle saksmanni sabas, jah? Unusta too mies. Mä tien soole soemunast mähise, siss ei tüki imud vaevama.”

      Aga Aunel oli rahulolev nägu ees. Oli Unto ja Iso-Lamperi süü, et ma enam tema seltsis mööda maakonda ringi ei sõitnud. Jouni istus pingi otsas ja urgitses pussiga küünealuseid. Pöördusin tema poole:

      „Saad pensiinitalonge.”

      „Põle vaja, me saame saksmannide pensiini.”

      „Avita.”

      „Ei saa.”

      „Saad ikke. Sä saad asju sääda.”

      „A’ ei säädi. Sie põle õige paik inimese jaoss.”

      „Küll mä toime saan.”

      „Ja küllap saadki,” sülgas Jouni ja lubas asja kaaluda.

      Teadsin, et Jouni ei aita.

      „Kas noist pommidest siin soole ei jatku?”

      Peaksin minema Alakunnase Jaakkima jutule või otse sakslaste juurde, nemad kontrolliksid taustu ja saaksid teada ja minu elu läheks endist moodi edasi. Unto oma poriste saabastega tuleks tagasi ja sigitaks mulle miski ime läbi lapse. Minust saaks üks neist laua äärde küüru vajunud hurtsikumooridest, kelle männikoorejahus pesitsevad prussakad. Üksildased õhtud, kui mehed Salmijärvi hiinalinnas ehal käivad, vaegushaiguse ja kehvveresuse käes närtsiv laps, koolikud, rinnapõletik, igavene hirm, et titt saab influentsa. Ei.

      Siis tuli meelde. Jounil on põhjust mind laagrisse sokutada. Ta oli kaua aega kurameerinud abielus naisega. Naine oli Varangerist ja kadus, kui saksmannid seal maju põletasid ja vastupanuliikumises kahtlustatavaid maha lasid.

      Operatsioon Metspart, või kuidas Jouni seda kutsuski. Jouni teadis tihtilugu asju, mida teised ei teadnud. Nagu sedagi, et naist ei tapetud, vaid viidi kuhugi laagrisse.

      „Mä suassin järgi uuri, et ega sie Heta Titovkas põle.”

      See pani Jouni korraks pead tõstma. Siis raputas vana togu pead ja lõikus küüsi edasi. Kaotasin lootuse.

      Ma tean, mu Johannes, et see, mis ma järgmiseks tegi, on alatu. Ootasin, kuni Aune läks aeda oma taimedele kohvipaksu viskama.Võtsin Jounil käsivarrest ja sisistasin:

      „Mä tian, mes te Lissu titega teite.”

      Jouni ehmatas nii, et puss libises peost.

      „Messä, tolle veivad kotkad.”

      Kotkas oli mullu Inari kandis ühe lapse ära viinud. Pärast seda oli kotkas muutunud levinud seletuseks, mispärast aeg-ajalt ikka mõni laps kaotsi läks.

      „Mä tian, kus te ta matsite.”

      See polnud tõsi, aga läks täppi.

      „Pia suu,Vigasilm,” käratas Jouni. Sõnas natukese aja pärast: „Kassä oled tõeste piast nõnna segi, et senna tahad?”

      „Olen jah.”

      Jouni sülgas pihku:

      „Mä oolitsen selle iest. Nüid mä läen nuka taade. Ja kae, et sind enamb siin põle, ku mä tagassi tulen.”

      Jouni kadus uste paukudes õue. Aune tuli tagasi, pani ukse riivi. Vaatas korra tühja kätki poole ja siis mind.Aune pole rumal naine.Astus vaikselt ligi ja sosistas nii, et haistsin ta hingeõhus ussiviina:

      „Vahi ette, messä soovid. Sä võid seda viel saadagi. So isa oli tubli mies, pia seda mieles.”

      Ma ei kuulanud. Hakkasin salaja pakkima. Ei hoolinud õhuhäiresireenide üürgamisest ega kuulanud, kui paljud ütlesid, et lähevad enne sügist Rootsi või Pohjanmaale, kes kuhu. Teised läksid sõja jalust varju, mina tahtsin järgneda sulle sinna, kus lõhnas püssirohi ja maa oli Stalini orelite tule all söeks põlenud.Tundsin endiselt koerapöörirohu lõhna ja sääsed sigisid maast elava pilvena. Enne kui kuu vahetus ja Aune tõnnike aknalaual õide puhkes, olin mina end Titovka laagrisse tööle munsterdanud.

Johann AngelhurstPetsamo, 12.06.1944

      Ma peaksin lõpetama Lapplands Kurieri viimase esilehe koostamise. Selle asemel istun akna all ja vaatan Hangeldaja majas tehtud pilti. Raske on keskenduda. Peaksin.

      Mind viiakse üle. Uus koht on Titovka Zweiglager 322. See on endine transiitlaager, kus nüüd inimesed pikemalt sees. Muud ma ei tea, kui et midagi on teoksil.

      Kriegsgefangenen-Bezirkskommandant Lappland ise, Polaarrebane Eduard Dietl kutsus Kursunkijärvi staapi. Katsusin Hangeldajat Rovaniemi alevisse kaasa meelitada, aga ta polnud nõus. Ehmus juba küsimusestki. Küsisin, kas ta ei taha siis rongi näha ja lennukiga lennata (tavaliselt äratab see kohalikes huvi, eriti naistes).Vastas, et ronge ja ammugi veel pommituslennukeid on juba nähtud piisavalt ja et metropolielu kaotas tema jaoks mõtte, kui ta nägi ühel aastal laadal korraga nii krokodilli kui neegrit.

      „Ku rokodill ja nieger on Alakunnase niidu pial, siss vähemaste rokodill on vales kohas.”

      Naersin ja küsisin, miks nii tark mees sõjas ei ole.

      „Põrutsin tüki tina jalga.”

      Mõtlesin sellele, kui sõime Dietliga kreeka moodi valmistatud tallekooti, mille nimi kõlas nagu lapsemõrv. Kuidas mõned hoiavad kõrvale oma kohustustest isamaa ees ega tunne isegi häbi. Kuidas on selline asi võimalik? Minu eeskuju Horst Wessel ei oleks kunagi kõhelnud. „Ustavus on minu au.” Nii seisab sidestaap Roi ülema Oiva Willamo ukse kohal.

      „Meine Ehre heißt Treue,” tõlkisin nalja pärast. Polaarrebane naeris. Dietl pani käe mu õlale:

      „Te olete hea fotograaf ja dokumetalist. Aga need Finnenlümmel’id sihivad samamoodi käsu peale kaameraga.”

      Teadsin seda. Kui meil lavastatakse lahingustseene, siis soomlastel käivad teavitusüksused eesliinil, ilma tankiväe toetuseta ja palja peaga.

      „Te olete eelkõige SS-ohvitser Reichssicherheitshauptamt’i, Julgeolekuameti teenistuses. Mitte soomlaste. ”

      Rõhutasin, et minu ülesanne ei ole ainult pildistamine, vaid rahva meeleolude jälgimine, tean väga hästi, et olen Julgeolekuameti teenistuses. Mulle oli antud selge käsk