Ämmaemand. Katja Kettu

minu paha verd ja patust päritolu, mille vastu ei aita miski. Ei aita seegi, et Iso-Lamperi majas elati jumalakartuses, akendel polnud eesriideid ja põrandale laotati söödikute peletamiseks pühkimise asemel kadakaoksi. Tare nurki pühitses Iso-Lamperi kord nädalas oma vaigukirbe kusega.

      Iso-Lamperi eit nägi Untos võimalust minust lahti saada.

      Lubas Untol mind pärast palvetundi koju saata ja sussutas Iso-Lamperi kaenlast:

      „Tolle türuku järele põle meitel old vaja passida.”

      Ütlesin Untole kohe esimesel käänakul, et järelkasvu minult oodata ei maksa. Unto ei hoolinud:

      „Ku sõda mööda saap, siis ehitan meitele oma tare ja plangu ümber. Küll Jumal meitele tite annap. Jääd kodu nigu muudki eided. Lõpep ää too ämmaemanda töö perast ringijoossmine.”

      Noogutasin, kuigi tundsin hiiglaslikku kämmalt oma kõri pitsitamas. Pigistas vee välja silmist ja sõõrmeist.

      „Messä nüid.”

      Unto arvas, et kurvastan seepärast, et ei või lapsi saada. Trööstis, et kuigi olen sünnilt patune ja jumalavallatu ning vanakurjast endast siginud, siis tema päästab mu. Jumala abiga võiksin minagi käima peale saada. Parkkina koguduses vannutati Jumalat minu isa patte andeks andma. Talitus oli põhjalik ja Keskimölsä eidele tuli vaim peale, hakkas koridoris kontide klobinal tantsu vihtuma ja kõneles muistseid keeli. Kõik kirikurahvas töinas ja pastor kuulutas:

      „Issanda Kristuse ja tema vere nimel, patud andeks!”

      Ei aidanud ühti.

      Unto ei saanud kunagi aru, kuidas ma vihkasin tema poriseid saapaid.

      „Palu aga Jumalat, küll siss keik äste läep.”

      Ja tsiteeris Laestadiuse jutlusi:

      „Ja kuigi meie päralt on paradiis maa peal, siis puhub siit ometi läbi hingeõhku vana Draakia kurgust.”

      Unto ei mõistnud. Keegi enne sind ei mõistnud. Et ma ei tahtnud pesa punuda. Ei tahtnud lõpetada. Mitte pärast seda, kui Aune oli mind oma tiiva alla võtnud ja õpetanud tundma karbolivee saladusi. Armastasin seda taimede ja sookailulõhnalist soosilma, kus Aune mind ujutas ja käskis vett neelata. Tänu Aunele oli mul midagi, mida teistel naistel ei olnud – teadmisi, ja koos sellega käis vabadus minna ja tulla. Pääsesin pakku Iso-Lamperi särjesoomustega saabaste eest ja olin veel midagi, mitte ainult aher punaste sohilaps, kõigile lükata-tõugata. Ma armastasin neid vanu vereseiskamise loitse ja taigu, mida Aune mulle kõrva sosistas. Sest Aune õpetas mulle palju muudki peale meditsiiniteaduse. Sama hästi, nagu ma tundsin vaktsiinide, klistiiritegemise ja vere pumpamise kunsti, teadsin ma ka, kuidas vabaneda kõhupõletikust ahjunõe ja soolveega kuristades. Haavadele õppisin tegema searasvast ja vaigust mähiseid. Õppisin korjama punet ja palderjani, salveid ja kikkaputke ning segama meest ja tõnnikesest jooki, millega leevendada kurba meelt ja armuvalu. Õppisin vaigistama itkevate sõjaleskede leina nõgesemähise ja broomiga ning segama lehmade silo hulka vöödikut, nii et nende uni olid rahulik ja nad ei ammunud enam lautades saksmannide rekvireeritud vasikate järele.

      Unto pidas Aune rohtusid Saatana tempudeks.

      „Taimesi võib ka mudu korjata,” näitas Unto mulle oma herbaariume. Surnud, siidpaberi vastu laiaks litsutud emakasuudmed. Telliskivi ja puuplaatide vahele muljutud. Unto ei mõistnud, et minu vägi on minus kobrutav tume ja võimas voolus, soontes tukslev ja sosistav Jumala hääl. Et see on Jumal, kes mulle lõppude lõpuks käske jagab, mitte mingi kurivaim.

      Ega Unto polnud paha mees. Keskpärane.Tahtis minna Iso-Lamperi jutule ja keelata mul sakslaste küüdis sõita. Vandusin, et ei sõida üksi, vaid koos Aunega, aga seepeale ütles Iso-Lamperi järsult:

      „Ei. Kuski sä ei läe.”

      Ja enam ma Aunet ei näinud.

      Anna andeks, Johannes, et ma Unto poole üldse vaatasin. Aga ma ei teadnud siis midagi sinust ja küllap läks minugi veri keema, kuigi katsusin seda hundimunadest ja kopranõrest tehtud rohuga jahutada. Ja kui jäin rattaga sõites vihma kätte, tuli vastu ait ja aidalavatsil Unto tilluke riist, ei jaksanud ma enam vastu panna.Aga ei olnud Untost minu võtjat. Unto tonkis ja kirus, pritsis lõpuks mu reitele. Seejärel nuttis ja tahtis patte andeks paluda.

      „Sä teid mu mielega ää. Sä oled Saatana mõrsja.”

      Pühkisin higiste heintega oma määrdunud kleiti ja vaatasin Unto poriseid saapaid.

      Untole sai hukatuseks see, et ta kippus norrakate ja saksmannidega liiga suurt sõprust sobitama. Mõnikord katsus ta seda mulle seletada. Et Petsamo polnud Saksa seisukohast mitte Soome, vaid kuulus Norra luureteenistuse alla. Tahtis Kolmanda Reich’i suurte poistega mängida, aga ei osanud. Ja kui ta Altas hakkas oma nina igale poole toppima, siis läks nagu läks. Mingi suur lahingulaev sai viga ja Unto-vaeseke oli läinud pumaagat spioonidele pakkuma. Seisis tekil ja lehvitas, kui need mõõtmisi tegid ja torpeedovõrke kontrollisid ja karjus hurraa, kui sakslaste käsilane tegi nagu vinnaks lõhet paati, lobises sellest, mida poleks pidanud.

      Selline oli Unto. Minust hakkas tal lihtsalt hale.

      „Nüid on keik minu kraes.”

      Unto oli politseiametist maha võetud, Gestapo tahtis tema tausta uurida. Otsekui oleks tal olnud muud varjata kui need õietolmu järele lõhnavad nahkmapid. Siis tuli kõne sidestaap Roist4 ja teatati, et Unto võetakse rangis jalgadest hoolimata sõjaväkke.

      Ma ei läinud teda Rovaniemi alevisse saatma, ei, kuigi oleksin saanud rongi näha.

JUUNI: Parkkina, 1944

      Sel päeval olid Alakunta rannaniidul Parkkina ja Liinahamari kaitseväe poiste laskeõppused ja pandi kirja vabatahtlikke. Mul oli palju tegemist platsi serva püsti pandud Punase Risti telgis. Meeleolu oli ärev. Rindelt polnud midagi kuulda ja puhkusele ei lastud ka kedagi. Hiiukirnud kuivasid põhjamudani läbi ja igal pool lõhnas maaema raske tolmune üsk ja aitades saksmannide soonilised türad.Venelane pommitas pea iga öö ja rindele lasti juba viieteistaastasi vabatahtlikke.Vaktsineerimised, kaalumised, alusetute piimaportsusoovituste koostamine. Keskimölsä taat tuikus purjuspäi platsil ringi ja undas, et saksa Blutsbruder on hakanud lehkama nagu mädane haav lonkava lehma vitus. Oma plikapõnnid oli ta saatnud Oulu vabrikusse molotovi kokteile vorpima.

      „Õite pia läep neid saksmanni vasta tarvis. Nood panevad Sallas ja Kilipisjärvis kindlustusi püsti, mä olen isi nännu!”

      „Messä isi arvad?” küsis Lissu.

      See oli sättinud enese lauanurgale sääri vibutama. Peas oli teisel titeihu värvi uhkeldav kübar ja seljas kretongkleit. Last tal kaasas polnud. Sain viimase kaitsesüsti laplase luisesse ihusse torgatud ning hakkasin süstlanõelu ja kolbe kotti korjama.

      „Mes asjast?”

      „Noist kindlustustest noh.”

      „Tühi lora. Obusemeeste telegrahvi lorajutt.”

      Piilusin vargsi platsile. Poolemunalised poisinirud tammusid edasi-tagasi, puutoikad ja jahipüssid õieli. Enamikul polnud õiget mundritki. Alakunnase Jaakkimal vähemalt surnud venna SS-Wikingi tunnused varrukal ja pealuuga kiiver. Juhtis teiste marsilaulu.

      „Sak-sak-saksa venkut vihub, So-so-soome pära pühib. Jätku tühi lootus!”

      Aeg-ajalt läks mööda mõni sakslaste kompanii ja siis tõstis Jaakkima käe püsti:

      „He-he-heil Hiller!”

      Teised poisinagad tundsid end ilmselgelt ebamugavalt. Ja sihukesed peaksime rindele saatma? Vadakut ja lehmalihast sültvorsti oleks neile hitlerihailitamise asemel vaja olnud. Kusagilt kaugelt kostis suurtükikõminat.

      Lissu rüüpas sahhariiniga magusaks tehtud sidrunijooki, mida ta ise nimetas limonaadiks. Iga lonksuga vilksas silmis vaevane pilk. Hammas valutas ja Aune ei tahtnud aidata. Mossitas ikka veel lapse pärast. Lissu ohkas:

      „Mõtleda, mo titt ja nieger.”

      See oli tõsi.Tite nahk oli hakanud tumedaks tõmbama ega

4

Jätkusõja ajal Soome peastaabile allunud staap, mis pidas ühendust Põhja-Soomes resideeruvate Saksa vägedega.