Ämmaemand. Katja Kettu

laagrisse täisauna.Venkupoiss veeris Ajan Suuntast:

      „Ka ve … venelased saab oma laadilt talutavaks muuta, kui hõõruda neid seebiga, ajada higistama üle 60-kraadises soo … soojas ja mitte lasta neil oma vajadusi barakkides õiendada.”

      Mõte, et vangid õiendaksid oma vajadusi barakkides, ajas venkupoisi naerma, aga minu arvates ei olnud see sugugi naljakas.Venelane on loom.

      Loom situb sinna, kus sööb. Seda kinnitas lakkamatu ammoniaagilehk, mis pärast põhjatuule vaikimist sõõrmeisse kandus.

      Venkupoiss aitas mul puhastuskomandosse vange valida. Muidu oli ta laisk nagu venelased ikka, molutas trepil ning vestis puust ätte, hobuseid, torne ja muud sellist. Hilfswilliger’id olid puhtas õelusest sidunud ta jala külge pommitamistest hirmutatud sõjapeni. Praegu oli lita tiine ja vingus vastikult. Katsusin vanka vastu kena olla, oskas teine ju isegi soome keelt. Imelik olevus see poiss, minu arvates polnud ta mitte venelane, vaid soomesugu tšeremiss.

      Vangidel aeti juuksed maha ja räbalaid pesti hiigelsuures katlas, kuhu läks korraga oma neli liitrit vedelat seepi. Peagi märkasin, et kõike on juurde vaja. Kui ma ämmaemanda ametis midagi olen õppinud, siis seda, et haigused levivad ja poegija sureb, põngerjad saavad põletikud ja hambaaugud, kui mustusega ei võitle.

      Andsin nimekirja Montjale, serblasest Hilfswilliger’ile, keda Hermann Gödel paistis usaldavat. Seepi, vedelat seepi, leelist, sulfat, petrooli, äädikat, puhast piiritust.Viimase barakirivi taha löödi püsti vineerist putka ja kõik nood sõjavangideks nimetatud inimolevused kamandati sinna. Nad on kole kõhnad, aga Hermann Gödel ütleb selle tulevat sellest, et nad ei viitsi toidu eest tööd teha. Seda ma usun. Alguses tegid valvurid nägusid ja krimpsutasid vangide pesumaja peale nina ning viskasid nalja Finnenlümmel’i õrna hinge üle, aga tegelikult olid nad rahul.Tüüfuseepideemiat kardetakse taolises laagris rohkem kui venelase rünnakut, kuigi suurtükid kõmisevad siinsamas Litsas päevad läbi ja mõnikord tunnen ma õhtuses tuules püssirohu haisu, mis seguneb Hermann Gödeli Ukraina sirelilõhnaga.

      Kulus kaheksateist päeva, kolm minutit ja veel natuke, enne kui sa tagasi tulid. Ja sa ei tulnud üksi. Näkkälä Jouni ja Lispet tilpnesid sul sabas, Lispetil punane prouakübar peas ja kretongkleit seljas.

      „Finnenlümmel’eid ei tohi vangide juurde lasta!” karjus Hermann Gödel parasjagu, kui ma lutikaplekilises sitskleidis õue astusin. Oli saabunud sats uusi vange. Mulle oli tehtud ülesandeks nende kopse kuulata ja anda teada tuberkuloosist või kopsumädanikust. Lisaks pidin üles märkima külmakahjustused ning kontrollima türade ja munnide seisukorda, ära mõõtma ja üles märkima võimalikud tripperid ja süüfilised ning eraldi tähele panna, kas teiste hulgas on eesnahata mehi. Nendest pidi kohe teada andma. Surnuistärataja oli kaks tükki leidnud ja Montja vedas nad kohe porgandpaljana õue lõdisema. Kui ma siis kaebasin, et saunatamine jäi pooleli, vastas Hermann Gödel:

      „Ära muretse, Fräulein Schwester. Need verjüdelten Russen viidi teise laagrisse.”

      Kuhu? Hermann Gödel kehitas oma ilusaid õlgu.Andis mõista, et ei maksa tühja pärida. Ilmaasjata õhku raisata. Siin polnud korralikke Schutzhäfen’eid nagu mujal Euroopas.

      „Sellega tegeleb Einsatzgruppe.”

      Oli ka vange, kelle kuulihaavad ravi vajasid, osa jäsemeid tuli luusaega maha saagida, ja seda ilma tuimastuseta. Just keset seda tohuvabohu sa saabusidki, ja Näkkäläd koos sinuga. Jouni oli täis kui tarakan ja oleks tahtnud laagris ringi kolada. Jõudsin veel vahele.Teadsin, mis Jounil mõttes on.Tema silkas tolle norra pajulille sabas. Pajulille mees olevat sattunud Sydpisseni vanglasse Tromsøs ja jutud käisid, et saksmannid pistsid eide kuskile itta laagrisse.

      „Põle so õhvakest siin. Siin põle naisi.”

      „Oledsä kindel? Punased kiharad otsaies ja vitt nigu mära mokad.”

      „Ole nüid vakka või sind pandakse seina ääre,” veensin.

      Aga Jouni hõikus:

      „Heta! Oledsä siin?”Talutasin Jouni ruttu barakki magama.

      „Mool oless nii palju reakimist,” hõikas Lissu autokastist, kui ma Jahihoovi tagasi tulin. Tema suu oli leekivpunane ja jalas olid tal need Löfsku poolsaapad, mis Aune Stockholmist tellis.Varrukateta kleidi kaelusest avanes vaade nagu põrgu väravast. Sina haarasid tal pihast ja vibutasid Hävittaja-Fordi kastist maha. Lissu lendas minu juurde ning lõhnas tulles maikellukeste ja seemnevedeliku järele.

      „Oh sä meite väike Vigasilm,” nurrus Lissu ja põimis käsivarred ümber mu kaela. „Oi õeke, sie uutmoodu tukk tieb so silmad na kelmiss.”

      Panin käed Lissu siidisele kuklale ja tundsin läbi ihu tema õrnu selgroolülisid. Nii õrnad ja haprad.

      „A’ sool on töö pooleli. Me läeme puhkame.”

      „Eks mä ole jo valmiss kah.”

      Lissu pööritas silmi ja võttis sul käe alt kinni. Palusin Jumalat:

      „Anna Johannesele jõudu ää öelda. Lase tal mind kaasa kutsuda.”

      Aga Jumal ei näidanud mulle oma palet.

      „Kas lähme Kabinetti? Mä jutustan soole Hillerist, ku mä talle vanni tein.”

      „Miks ka mitte.”

      Ja sa võtsid sel lehtsabal puusade ümbert kinni, sel vaevu sünnitusest toibunud risul, puha seenetanud türast saastatud pisikupesal. Minu Johannes, ära ometi. Lissu vaatas tagasi ja lehvitas. See võidurõõmus pilk. Ma olen tugev naine. Oskan poropulli millal tahes sohu tõmmata. Lissu taolisel käänaksin kaela silmapilguga kahekorra. Läksin tagasi hospidalibarakki, sääskede pinin kõrvus. Lõin luusae jõuga järgmisse patsienti.

      „Meditzinitsa. Vot, sjoole on kjulaline.” Montja hääl laulis ukseavas. Lissu lipsas sealt vaatama, millega ma õieti tegelen:

      „Võeh, kus aiseb katku järgi!”

      Ma ei vastanud. Lõikasin huulde hammustades gangreenis jalga vuntsidega valgevenelaselt, kes nuttis ja tahtis aina näidata fotosid oma naisest ja kahest lapsest. Naise oimukohale oli kinnitatud nagu mõne datša aiast korjatud kimbuke.Tüdrukul oli pitskrae ja rinnas pärlmuttersõlg, poisil prilliklaasid nagu pudelipõhjad ja viltuse ristipuuga piibel vastu rinda surutud. Olid koos nagu üks kena perekond. Ümisesin trööstivalt ja katsusin saada jala nii steriilseks kui võimalik. See ei olnud kerge. Olin suurema osa desinfitseerimislahusest saunaputkat küürides ära kulutanud. Surnuistärataja sussutas, et too patsient on ilmselt rahvakomissar ja soovitas sääreluu ilma tuimastuseta pooleks saagida. Kamandasin Lissu vangi asjadest nimekirja tegema, et pärast sõda oleks võimalik kõik tagastada. Lissu ei kuulanud, veeris huuli liigutades kogu talituse ajal seinale kleebitud ravimite tabelit.Tal pani veri südame pööritama.

      „Tiadsä, mä mõtsin välla, kuda mä sõja üle elan,” lausus Lissu, kui ma emailkausis käsi nühkisin.

      „Mä tien tollele Johannesele lapse.Ta tahass küll.”

      „Ei sä niipia käima piale saa.”

      „Võin saada. Johannes ütles, et mä lõhnan viljakalt.”

      Mõtlesin, et küll need laetalad on ikka peenikesed.

      „Sä ei ususs ilma pialgi, mes eila pommitamiste aal oli. Ta põle miski poolemunaga. Peris metsaline. Tungis pimedas mo sisse, kuigi vend oli peris sialsamas kõrval.”

      Edasi-tagasi, edasi-tagasi, sinu riist võõras vitus, ohvitseride klubi pommivarjendi mullalõhnalises varjus.Valelota avanevad reied ja hingeldamine, Jouni hõõguv piibutuli seal samas kõrval.Venelase pomm oli kõvasti metsa läinud.

      „Selle mä võtan,” oli Lissu öelnud.

      Kusagil tundras raksatas.Venkupoisi jala külge seotud koeralita vingatas ja püüdis lavatsi alla pugeda. Lissu kortsutas otsaesist. Nii mõnigi oli otsustanud pommitamiste eest lõunasse pakku minna.

      „Ei vist too Hilleri võida ühti. Aint pool muna alless. Passib kodu ja närip