Kapten Granti lapsed. Jules Verne

aja pärast,» ütles ta, «pole meil enam ei tina, ei püssirohtu ega tuld. Kuid ei tohi nii kaua oodata, vaid peab mingi otsuse tegema.»

      Ta pöördus Thalcave’i poole, tuletas meelde need vähesed hispaaniakeelsed sõnad, mis ta teadis, ja alustas vestlust, mida püssipaugud sageli katkestasid.

      Meestel oli teineteise mõistmisega raskusi. Õnneks tundis Glenarvan punase hundi harjumusi. Ilma selle asjaoluta poleks ta suutnud patagoonlase sõnadest ega žestidest aru saada.

      Siiski möödus veerand tundi, enne kui ta sai Robertile Thalcave’i vastuse edasi anda. Glenarvan oli indiaanlast nende peaaegu meeleheitliku seisukorra osas küsitlenud.

      «Ja mis ta vastas?» küsis Robert Grant.

      «Ta ütles, et tuleb maksku mis maksab päikesetõusuni vastu panna. Aaguar väljub oma koopast ainult öösiti, hommikul läheb ta urgu tagasi. See on pimeduse hunt, arg loom, kes valgust kardab – neljajalgne öökull!»

      «Siis püsime päevavalgeni kaitses!»

      «Jah, mu poiss, seda me teemegi. Nugade varal, kui me seda enam püssipaukudega teha ei saa.»

      Thalcave andiski juba eeskuju: kui üks hunt tuleasemele lähenes, sähvas patagoonlase pikk, nuga hoidev käsi läbi leekide ja tuli tagasi verest punetades.

      Kaitsevahendite tagavara aina vähenes. Kella kahe paiku hommikul viskas Thalcave viimase sületäie põletusainet tulle, ja tulistada võisid sissepiiratud veel ainult viis korda.

      Glenarvan heitis valulise pilgu enda ümber. Ta mõtles poisile enda kõrval, oma kaaslastele ja kõigile, keda ta armastas. Robert ei lausunud midagi. Võib-olla ei osanud see usaldav laps hädaohu ähvardavat ligiolekut kujutleda. Kuid seda enam mõtles Glenarvan ja kujutles kohutavat, paratamatut väljavaadet: nad pistetakse elusalt nahka! Ta ei suutnud meeleliigutust ohjeldada, tõmbas poisikese enda ligi, surus ta vastu rinda ja suudles laubale; tema silmist veeresid tahtmatult pisarad.

      Robert vaatas teda naeratades.

      «Ma ei karda!» ütles ta.

      «Ei, mu poiss, ei!» vastas Glenarvan. «Ja nii on õige. Kahe tunni pärast tõuseb päike ja me oleme päästetud. Tubli, Thalcave, tubli, mu vahva patagoonlane!» hüüdis ta, kui indiaanlane tappis püssipäraga kaks määratu suurt looma, kes kippusid üle hõõguva tõkke.

      Siis nägi ta kustuva tule valgel aaguaride hulka, mis tihedates ridades lähenes, et tarandikku vallutada.

      Verise draama lõpp ligines. Tuli kustus põletusmaterjali puudusel vähehaaval. Seni valgustatud lagendik vajus jälle pimedusse ja pimedusest hakkasid taas paistma punaste huntide fosforselt helkivad silmad. Veel mõni minut ja kogu kari tormab tarandikku!

      Thalcave laskis oma püssist viimase paugu, paiskas veel ühe looma maha, ja siis oli tema laskemoon otsas. Ta pani käed risti rinnale ja jäi langetatud päi seisma. Ta näis vaikides mõtisklevat. Kas ta otsis mõnd hulljulget, võimatut, meeletut võimalust, mille varal too metsik kari eemaldada? Glenarvan ei julgenud küsida.

      Sel hetkel pealetungivate huntide käitumine muutus. Nad näisid kaugenevat, ja nende ulgumine, seni nii kõrvulukustav, katkes järsku. Sünge vaikus laotus üle lagendiku.

      «Nad lähevad ära!» ütles Robert.

      «Võib-olla,» vastas Glenarvan teraselt kuulatades. Kuid Thalcave mõistis tema mõtet ja raputas pead. Ta teadis, et need loomad ei loovuta oma kindlat saaki, kui mitte päevavalgus neid nende pimedaisse koopaisse ei peleta.

      Igatahes oli loomade taktika ilmselt muutunud.

      Nad ei kippunud enam vägisi tarandiku avausest sisse, vaid ähvardasid uue manöövri näol veel kardetavama ohuga. Loobudes katseist sisse tungida sellest avausest, mida raud ja tuli kangekaelselt kaitsesid, püüdsid loomad üksmeelselt vastupidisest küljest üle tarandiku pääseda.

      Varsti oli kuulda, kuidas nende küüned mööda poolpehkinud puud krabisesid. Vabisevate postide vahele ilmusid tugevad käpad ja verevad lõuad. Kohkunud hobused rebisid päitsed puruks ja jooksid hirmust hulludes tarandikus ringi. Glenarvan haaras Roberti oma käte vahele, et teda viimse võimaluseni kaitsta. Võib-olla oleks ta lootusetu põgenemiskatse teinud ja välja sööstnud, kui tema pilk poleks peatunud indiaanlasel.

      Thalcave oli nagu metsloom mööda tarandikku tiirelnud ja siis äkki oma hobuse juurde läinud, kes kärsitusest värises. Indiaanlane hakkas teda hoolikalt saduldama. Ta ei unustanud ei rihma ega vastalt. Uuesti kõvenev ulgumine ei paistnud teda enam rahutuks tegevat. Glenarvan vaatas tema toimingut õudse heitumusega.

      «Ta jätab meid maha!» karjatas ta, nähes, et Thalcave võttis ratsmed kätte, nagu valmistudes sadulasse istuma.

      «Tema! Ei iialgi!» ütles Robert.

      Ja tõepoolest: indiaanlane ei kavatsenud oma sõpru maha jätta, vaid kavatses nad päästa, ohverdades nende eest iseennast.

      Thauka oli valmis; ta pures suuraudu, ta hüples, tema välkuvad silmad olid täis uhket tuld – ta oli oma isandast aru saanud.

      Kui indiaanlane hobuse lakast kinni haaras, võttis Glenarvan tõmbleva käega tema käsivarre.

      «Sa lähed ära?» küsis ta, näidates lagendikule, mis nüüd oli tühi.

      «Jah,» ütles indiaanlane kaaslase käeliigutust mõistes. Siis lisas ta mõned hispaaniakeelsed sõnad, mis tähendasid:

      «Thauka hea hobune! Kärmas. Kisub hundid oma kannule.»

      «Ah! Thalcave!» hüüatas Glenarvan.

      «Ruttu, ruttu!» vastas indiaanlane, kuna Glenarvan ütles Robertile meeleliigutusest murduva häälega:

      «Robert! Mu laps! Kas kuuled? Ta tahab end meie eest ohverdada! Ta tahab rohtlaande kihutada ja märatsevad hundid enda kallale meelitada!»

      «Sõber Thalcave,» vastas Robert ja viskus patagoonlase jalge ette. «Sõber Thalcave, ära lahku meie juurest!»

      «Ei,» ütles Glenarvan, «ta ei lahku meist.» Ta pöördus indiaanlase poole: «Läheme koos.» Ja ta näitas hirmunud ning postide ligi hoiduvatele hobustele.

      «Ei,» ütles indiaanlane, tema sõnade mõtet mõistes. «Viletsad hobused. Kartlikud. Thauka hea hobune.»

      «Olgu siis!» ütles Glenarvan. «Thalcave ei lahku sinust, Robert. Ta näitas mulle, mis ma pean tegema. Minu kohus on minna. Tema jääb sinu juurde.»

      Siis haaras ta Thauka ratsmetest kinni.

      «Mina lähen!» ütles ta.

      «Ei,» vastas patagoonlane rahulikult.

      «Ütlen sulle, mina lähen!» hüüdis Glenarvan ja tõmbas ohjad ta käest. «Mina lähen! Päästa poiss! Usaldan ta sinu kätte, Thalcave!»

      Glenarvan rääkis ülimas erutuses hispaania ja inglise keelt segamini. Kuid mida tähendas keel! Säärastes kohutavates olukordades piisab žestidest, et kõik ära öelda, ja inimesed saavad üksteisest kiiresti aru. Thalcave siiski ei nõustunud. Vaidlus venis pikale ja hädaoht suurenes iga sekundiga. Juba murdusid puretud vaiad huntide hammaste ja küünte all. Ei Glenarvan ega Thalcave tahtnud järele anda. Indiaanlane oli Glenarvani tarandikusuu juurde tõmmanud; ta näitas lagendikku, mis oli nüüd huntidest tühi. Vilkalt kõneldes püüdis ta selgeks teha, et ei tohtinud ühtki hetke kaotada: kui ettevõtmine ei õnnestu, on paigalejääjad veelgi suuremas hädaohus. Lõpuks ütles ta, ainult tema tundvat Thaukat küllaldaselt, et tema imelist kergust ja kiirust kõigi päästmiseks kasutada.

      Glenarvan, lausa pimestatud, vaidles vastu ja tahtis, mis ka ei oleks, ennast ohverdada. Äkki tõugati ta vägisi kõrvale. Thauka tegi hüppe, ajas enese tagumistele jalgadele ja lendas korraga üle tuletõkke ja korjustevalli, kuna hele lapsehääl hüüdis:

      «Jumal kaitsku teid, milord!»

      Kõik toimus nii kiiresti, et Glenarvan ja Thalcave jõudsid vaevalt märgata Robertit, kes Thauka lakast kinni hoides pimedusse