Džentelmenid. Paavo Kivine

Ja siis hakkas nutma?

      MAX: Vaat see ongi minu meelest kõige alatum. Muudkui nutma. Mina olen mees, mina ei saa nutma hakata!

      ALEX: No kus sa! See oleks lõpp. Seda nad ainult ootavadki.

      MAX: Siis oled sa nende meelest viimane pastel…

      ALEX: … siis korjavadki oma seitse asja ja kaovad…

      MAX: … mõne teise juurde…

      ALEX: … kes on nende meelest mees…

      MAX: … mõne sõiduõpetaja juurde…

      ALEX: … kes ei tee vahet käigukangi nupul ja praktikandi põlvel…

      MAX: … mis neile just meeldibki.

      (Paus.)

      ALEX: Mis edasi sai?

      MAX: Auto suri välja.

      ALEX: Tohoh! Mis tal’s?..

      MAX: No sa tead seda kuradi elektroonikat! Pagan, kuskilt otsast ei anna näppida ka. Seisa nagu loll.

      ALEX: Naine?

      MAX: Naine läheb muidugi jumalast närvi. Õpetab, mis kole. Tee see esimene luuk lahti! – mõtles muidugi kapotti –, tee see tagumine luuk lahti! – mõtles pagasnikut. Küsin: kas keeran rattad ka alt ära?.. Inimesed juba kogunevad ümber, eks näevad, et hakkab kõvemini nalja saama. See ajab naise veel rohkem närvi. Missugune naine kannatab, kui naerdakse ja paistab kangesti sedamoodi, et tema on asjas osaline? Noh, vaikib, vaikib, ja kus siis järsku röögatab: Anna vänta!

      ALEX: Misasja?!

      MAX: Sa pühadevahe! Hüüab kõigest kõrist üle kahe kvartali: Anna vänta!.. On sul kujutlusvõimet? Küsin: kas jälle sõiduõpetaja? Ei, aga mu endine mees andis alati vänta! Ja ise nutab larinal… Kõik kuulavad, naeravad, mõni karjub juba: „Anna aga vänta, on sul kahju või!”… Ma ütlen sulle – niisugust häppeningi ei olnud selle linnaosa rahvas veel näinud.

      ALEX: Mis sa’s lõpuks tegid?

      MAX: Noh, sain raipe kuidagi käima. Aga eks häbi tahtis ära tappa… Mis mul seal enam muud üle jäi kui äärmuslikud vahendid. Vaata, see polnud enam roolikeeramise küsimus, see oli juba põhimõtte küsimus. Ütlesin: hea küll, minugipoolest – eks lähme siis lahku.

      ALEX: Ajasid teise autost välja?

      MAX: Ei, mispärast? Ega ma’s metsaline ka ole! Ikka päriselt lahku. Abielulahutus!

      ALEX: Ja tema? Ehmatas ära? Mõistis, milleni on sind viinud? Sai aru, et käes on meesterahva kannatuse viimne piir?

      MAX: Ma ei tea. Mina igatahes mõistsin küll. Ei kujuta ettegi, mis oleks saanud, kui ta olekski mu juurest ära läinud.

      ALEX: No ja siis?..

      MAX: Siis sõitsin edasi. Oma marsruuti pidi loomulikult.

      ALEX: Ja tema? Kogu tee vait? Enne kojujõudmist mitte poolt sõnagi?

      MAX: Me ei jõudnudki koju. Ta oli mu endast nii välja viinud, et… Üks idioot põrutas mulle sisse.

      ALEX: No muidugi!.. Mis naine ütles?

      MAX: Ütles sellele idioodile, kes sealt välja ronis: Oo, tere, sõiduõpetaja!.. Ja tutvustas siis mind ka: Oi, vabandust! Näete, see siin, kes punase alt läbi põrutas, see tola on minu abikaasa.

      (Paus.)

      ALEX: Eks ta ole. Aga kui ise rooli võtavad, siis vaata, kuhu nad sind juhivad…

      MAX: Kuhu?.. Surmasuhu juhivad!

      ALEX: Ei, ma mõtlesin praegu reaalelu. Et kuhu sind seal juhitakse.

      MAX: No ma ei tea, kas seal on suurt vahet? Nad võtavad vastu ikka väga riskantseid otsuseid. Kohe algusest peale. Ütlevad näiteks sulle juba pulmavoodis: Meie tahame vähemalt viit last!

      ALEX: No mis sul selle vastu? Las lapsed tulevad!

      MAX: Hea, et oli parajasti pime ja ta ei näinud, kuidas ma näost ära langesin. Las tulevad… Aga kes neid toidab? Kui olin just talle valetanud, et teenin ministri palga.

      ALEX: No-noo, noor sõber. Sa pidanuks ikka teadma, et pulmavoodis on peale teie kahe veel kolmaski riist – abielu rooliratas. Kes selle enne enda kätte jõuab rabada, sellest saabki tüürmann.

      MAX: Kes jõuab… Kuule, mul olid sel hetkel hoopis muud mõtted peas!

      ALEX: Aga temal – ehee! Ja mis see hetkeline laokilolek sulle tähendab? Tähendab eluaegset range režiimiga kinnipidamisasutust, kust viib välja ainult kaks teed – ükskord jalad ees või hulljulge põgenemine.

      MAX: No juhtigu minugipärast, mõnes mõttes ongi endal kergem. Aga juhiks siis vähemasti õrnal käel!

      (Ilmub Näitsik.)

      MAX: … Oleks ta, jah, hästi õrn. Kas siis mina ei oleks õrn! Kas mina ei oskaks siis…

      ALEX: Meestel on õrnus veres. Aga sa pead nägema, et seda vajatakse, et seda hinnatakse…

      MAX: Ma võiks kohe pikemalt rääkida, kui õrn üks meesterahvas võib olla…

      ALEX: Kuidas ta naisterahvast mõistab, kõik tema soovid silmist loeb…

      MAX: Ma võiks isegi näidata, kui õrn võib üks meesterahvas olla…

      ALEX: Kuidas ta on valmis lubama kokku maad ja taevad, et ainult saaks…

      (Näitsik lahkub.)

      MAX: Aga mis teevad naised? Igas asjas rops viies käik sisse ja sajaga paigalt! Ole siis õrn.

      ALEX: Juhivad nii, et ribad taga. No kaua sa sedasi juhid? Varsti vunk väljas, siis nutavad: Tule nüüd ja juhi sina…

      MAX: Jah, ole lahke, nüüd juhtigu mina! Kui ma olen vahepeal kogu kvalifikatsiooni kaotanud! Kui juhtimistase on nii alla viidud, et ükski geenius kah ei tõsta sihukest firmat enam jalule.

      (Paus.)

      MAX: Kuule, miks nad üldse meiesugustega abielluvad?

      ALEX: Hea küsimus. Ma arvan, et sõiduõpetajaid lihtsalt kõigile ei jätku.

      MAX: Meesterahva puhul on asi arusaadav. Mehel on armastus. On kirg. On… Mehele on naisterahvas ikkagi midagi… midagi… on no, ütleme, koguni üht-teist väärt. Mis sa muidu tal järel jooksed?

      ALEX: End alandad. Viid teatrisse, ostad lilli, teed igasugu muid lollusi.

      MAX: Kusjuures su kavatsused on täiesti siirad. Sul ei ole ju abiellumise mõtetki!

      ALEX: Kuni äkki on ta su naine.

      MAX: Jah, kuni äkki on täiesti ootamatu asjade seis. Muidugi ei oska siis esimese ehmatusega enam midagi öelda.

      ALEX: Sellepärast lõpevadki kõik raamatud ja filmid abiellumise koha peal ära. Meeskangelasel saavad sõnad otsa.

      MAX: Tegelikult siis alles romaan algab.

      ALEX: Draama.

      MAX: Nojah, draama.

      ALEX: Tolstoi kirjutas sellest.

      MAX: Noo?

      ALEX: Jah. Tubli mees. Neli paksu köidet. „Kannatuste rada”. Sai selle eest Nobeli ka.

      MAX: Õige! Keegi pidi ükskord kirjutama.

      ALEX: Lasta saja-aastaselt kodunt jalga –

      MAX: Tõeline mehe iseloom!

      ALEX: Ise surmani haige. Alles India – Hiina piiril sai naine teise kätte. Võttis seal vaese mehe lõplikult maha.

      MAX: Tõega või?

      ALEX: Haigus, ma mõtlen. Surigi sinna.

      MAX: Ja naine? Suri sinnasamasse?

      ALEX: Jah, oota sa! Kirjutas, va madu, tagantjärele kaksteist sentimeetrit paksu „Kuritöö ja karistuse” ja andis vale nime all välja.

      MAX: