Jutud. Andrus Kivirähk

tõusid lendu.

      “Noh, kuidas vabaduses meeldib?” küsis vares. “Lahe, mis? Sellises elus on särtsu! Tule, lähme nüüd hiiri püüdma!”

      “Alles sa ju sõid!” ütles Prim. “Oled sa siis tõesti kogu aeg näljane?”

      “Liigsöömise kätte pole veel keegi kärvanud,” kostis vares ja maandus väikesel metsalagendikul. “Mis kõhus, see kõhus, ja sealt enam välja ei saa mujalt kui sitaaugu kaudu. Pealegi on hiirte püüdmine selge lust! Varitsed, passid peale, kuidas see vennike seal sambla sees sagib ega aimagi, et talle kohe ära tehakse, ja siis kraps! on loll hiir noka vahel ja siputab jalgu. Viid ta kännule, äsad nokaga kuklasse, nii et selgroog naksub, ja kugistad alla. Ma võin päev otsa hiiri püüda, sellest lõbust ei saa kunagi villand!”

      Prim tundis end ebamugavalt. Oli päris selge, et vares pole talle õige seltsiline. Kuidagi labane tundus kõik see jutt – äsad kuklasse, kugistad alla… Või siis sitaauk! Sa taevas… Öökull Vladislav ei rääkinud kunagi nii. Kas polnud Prim teinud siiski suurt viga, lahkudes oma kenast puurist ja raisates aega siin tundmatus metsas koos ebasümpaatse linnuga?

      Prim ei jõudnud veel mõtet lõpunigi mõelda, kui korraga keegi taevast alla vuhises ja varesele pähe langes. See käätsatas jõuetult, vehkis korra tiibadega, aga jäi siis vait. Kukkus pikali ja vaatas Primile otsa, endal silmad juba klaasistunud ja noka vahelt verenire välja voolamas. Suur lind, kes oli talle turjale maandunud, kraapis oma jämedate küünistega laiba sulgi, nagu otsiks midagi. Kui sulestiku alt paljas nahk ning verine liha nähtavale ilmusid, jäi ta rahule, vaatas Primile otsa ja ütles:

      “Ma tükk aega ootasin – kas äigad talle ära või ei. Aga sa oled vist kurguni täis, ja siis ma tulin ise. Ära pahanda, vennas, aga nüüd on see vares minu saak. Teinekord ole kärmem. Ega sa siin metsas ainus kotkas ole: kui ise ei tapa, tuleb mõni teine ja teeb selle töö ära.”

      Alles nüüd sai Prim aru, et tema ees seisab suguvend – samasugune kotkas nagu ta isegi. Varese ootamatu surm oli mõjunud talle ülimalt šokeerivalt. Ehkki ta labasest varesest suuremat lugu ei pidanud, tundus talle jube see kiirus, millega elusast linnust sai verine suletomp. Ta ei kostnud sõnagi, vaatas üksnes vaikides ja imestades pealt, kuidas teine kotkas oma saaki sööma hakkas. Hallide sulgede alt ilmus nähtavale punane liha – just samasugune nagu Primile loomaaias anti ning millest ta oma skulptuure valmistas. Praegu tuletas liha talle meelde küll ainult seda, et kõht on tühi. Ta keksis surnud varesele lähemale, aga teine kotkas haaras seda nähes saagi kindlamini küünte vahele, ajas tiivad laiali ning hoiatas:

      “Ära trügi midagi! Oleksid võinud ta ise vagaseks teha ja siis õgida. Aga praegu on ta minu jagu. Hoia eemale!”

      Primile oli selline ebaviisakus ootamatu, aga ta ei hakanud vaidlema, vaid tõmbus sõnakuulelikult paar sammu tagasi, sest polnud harjunud tülitsema. Sülge neelates jälgis ta, kuidas võõras kotkas varese ära sõi. Siis söandas ta küsida:

      “Kas siin kusagil veel toitu leidub?”

      “Muidugi!” vastas võõras kotkas. “Mets on jäneseid ja muud lihakraami täis. Sa oled vist siinkandis uus? Pole meie metsast pärit? Olgu, tule minuga! Ma tutvustan sind teistele kotkastele ja näitan, kus rasvasemad jänkud liiguvad!”

      Nad tõusid lendu ja maandusid peagi ühel kõrgel puul, mille okstel kükitas kümmekond kotkast.

      “Hõissa!” ütles Primi saatja teistele tervituseks. “Näete, leidsin ühe uue. Saage tuttavaks! See on siin meie kamp – Küüs, Konks ja teised. Mind hüütakse Kukeks. Ja need on meie beibed. Noh, plikad! Öelge uuele sellile tere!”

      Kolm noort kotkaneidu ajasid pea viltu ja kehitasid edevalt oma tiibu. Kukk lendas nende juurde ja toksas ühte plikat nokaga.

      “See siin on minu oma – Suleke. Kui sa temaga jahmerdama peaksid hakkama, kisun sul soolikad välja.”

      “Loll oled, Kukk!” ütles Suleke hellalt ja nühkis oma nokka vastu Kuke sulestikku.

      “Mis me nüüd teeme?” küsis Küüs. “Kas hakkame uhama?”

      “Ei, uuel semul on kere hele. Korraldame kõigepealt väikese verelaskmise. Nõus, mehed?” küsis Kukk, kes paistis olevat kamba juht. “Mina pistsin küll juba ühe varese kinni, aga ega minagi jänesekintsust ära ütleks. Nii et mingem!”

      Kotkad tõusid lendu. Prim mõtles kohutava sõna – verelaskmine – peale ja oletas endamisi, et just sedasama oligi teinud Kukk varesele taevast pähe langedes. Kui see on ainus võimalus toidupoolise muretsemiseks, siis jääb tema küll nälga. Kuidas on võimalik elavale olendile nokaga pähe virutada, nii et teisel kõrvust verd lendab? Prim armastas küll väga liha, aga et selle hankimiseks tuleb rakendada sedavõrd barbaarseid meetodeid, see talle pähe ei mahtunud. Loomaaias oli kõik lihtsam ja ilusam – lihatükk lihtsalt visati puuri ja see polnud põrmugi mõne elusa looma moodi. Lihtsalt punane käntsakas, noki või tee temaga, mis tahad. Aga nüüd kavatseti rünnata jänest!

      Prim teadis, et ka loomaaias elab jänes. Nad polnud küll omavahel kohtunud, sest nende puurid asetsesid teineteisest liialt kaugel, aga kuuldused targast loomast olid ometi ka kotkamajani jõudnud. Loomaaia jänes uuris nimelt, kui palju mahub talle makku võilillelehti, ja oli purustanud juba mitmed senikehtinud arusaamad, tõestades, et jänese magu võib vajaduse korral olla nagu kummist. Ja säärase geniaalse teadusemehe suguvendi peaks Prim nüüd tapma hakkama! Kui võigas perspektiiv! Issand, saaks koju!

      Aga juba nägigi Kukk jäneseid ning kamandas jõugu rünnakule. Nagu taevast alla langevad kivid vihisesid nad alla maa poole, Prim teiste seas, ja ta nägi, et otse tema all kükitab üks jänes. Prim hakkas tiibadega vehkima, et mitte loomale pähe sadada, kuid viimasel hetkel tegi jänes ootamatu hüppe ja Prim maandus talle otse pähe. See ehmatas teda meeletult, nii et ta surus küüned sügavale jänese kolpa. Loom tema all vingus ja põtkis käppadega, püüdes kotkast enda näo pealt minema tõugata, nii et Prim pidi tasakaalu hoidmiseks küüned veelgi sügavamale jänesesse suruma. Ta nägi, kuidas küüniste alt nirises murule verd ja veel mingit sogast vedelikku, sest üks tema küünistest oli tunginud otse jänese silmamunasse, ja keeras vastikustundega pilgu mujale, aga ei osanud ka midagi ette võtta, vaid kükitas endiselt jänese silmnäol, samal ajal kui õnnetu loom tõmbles ja kisendas.

      “Aitab küll, tapa ta juba ära!” käratas keegi. See oli Konks. Ta kargles lähemale, silmad vihast kissis. Kukk naeris.

      “Ei tee viga, Konks! Mulle meeldib ka teinekord neid värdjaid piinata. See on nii naljakas, ta tõmbleb nii, nagu ujuks. Ja ujubki – omaenda vere sees! Hei, jänes, vaata et sa põhja ei vaju! Sõua veel!”

      “Aga mulle see ei meeldi!” vastas Konks. Ta hüples veelgi lähemale ning virutas Primi jänesele nokaga, nii et loom vagusi jäi. Prim tahtis Konksu tänada, aga Kukk jõudis ette.

      “Sa ära ülbitse midagi, Konks!” sisistas ta ähvardavalt. “Mina olen pealik! Sa tahad vist väita, et ma olen mingi pervert, kui mulle meeldib vaadata jäneste krampe. Ma nokin sul silmad välja, kui sa veel julged öelda, et sulle ei meeldi see, mida ma teen.”

      “Vabandust, Kukk!” pomises nüüd Konks ehmunult. “Ma lihtsalt… ma ei või seda tõesti vaadata! Süda läheb pahaks.”

      “Kus tuli õrnahingeline välja!” pilkas ka Suleke. “Kukk, ole kallis, ma tahan saada jänese südant! Rebi see minu jaoks välja, sa oled ju nii tugev, sinu käes käib see kiiresti!”

      “Maiasmokk!” ühmas Kukk oma plikale, haaras oma jänese tugevamini küünte vahele, lõi noka loomale rindu ja kiskus südame välja, nii et purskav veri tema näo üleni punaseks värvis.

      “Säh, beibe!” ütles ta ja heitis lihatüki hooletult Sulekese jalge ette. Suleke käätsatas tänulikult ja ajas tiivad armunult laiali.

      Prim julges nüüd jänese oma küünte vahelt lahti lasta. Ta uuris vargsi teisi kotkaid ja püüdis nende liigutusi jäljendades jänese karvade alt liha kätte saada. Aga see ei läinud tal kuigi libedalt, kuidagi ebameeldiv oli surnud jänest oma nokaga surkida – see oli lausa võrreldamatu