Jutud. Andrus Kivirähk

Prim omaenese oskustest joobudes skulptuurideks.

      Lõvi oligi nüüd valmis ja uhke Prim vedas kuju keset puuri ning kargles selle ümber, et kunstipäraselt lõhki kistud raibet igast kandist uurida. Öökull Vladislav kiikas samuti oma tööposti otsast alla – ehk kateedrist, nagu ta ise pesakasti nimetas – ning ütles:

      “Väga ilus, Prim. Safranile oleks meeldinud. Sul on suur anne, mu poiss! Hoia seda!”

      Öösel ärkas Prim selle peale, et keegi ajas veekausi ümber ja vandus sisinal. Ta tegi silmad lahti ja nägi tundmatut varest mööda puuri ringi kakerdamas ja maas vedelevaid toidujäätmeid noka vahele ahmimas. Kui vares märkas, et Prim on ärganud, taganes ta puuri tagumisse nurka ja ähvardas:

      “Ära tule lähemale! Ma löön nokaga silma!”

      “Ma ei kavatsegi kuhugi tulla!” ütles Prim. “Ma lihtsalt oleksin palunud, et te ei teeks säärast lärmi! On ju ikkagi öö ja viisakad linnud tahavad magada. Palun lõpetage oma söömaaeg nii kiiresti kui võimalik ning lahkuge mu puurist!”

      Vares vaatas teda, pea viltu.

      “Õige peen oled enda arust, jah?” pilkas ta. “Viisakad linnud… Mitte viisakad, vaid lollid! Ainult loll lind laseb ennast puuris pidada nagu ketikoera! Ise oled veel kotkas! Sinu koht on kõrgel sinises taevas, tuul tiibu toetamas ja pilved janu kustutamas. Aga sina, tola, kükitad siin puuris! Heh, ma arvan, et sa ei oska vist lennatagi.”

      “Loomulikult oskan ma lennata!” ärritus Prim, kes oli ikkagi veel väga noor ning solvus alati, kui keegi temas kahtles. Ta ajas tiivad laiali ning lendaski, otse varese kõrvale. See tegi alguses liigutuse, nagu tahaks jalga lasta, kuid jäi siiski paigale.

      “Vaata siis!” ütles ta. “Lendad nagu lind muiste! Siis ei saa ma küll aru, miks sa siin urkas konutad. Einoh, lobi on ju päris suupärane, mis seda rääkida, aga elus on ka muud peale õgimise. Vennas, kas sa siis ei tea, et vabadus on üle kõige. Metsas saab teinekord ikka niisugust pulli, et anna olla. Igaüks teeb, mis tahab; lendab, kuhu tahab; nokib, mida tahab. Seal on vaheldust. Ja kuule, naisi pole sul ju siin üldse! Einoh, ma kohe imestan seda sinu elu.”

      “Mis neist naistest siis nii väga…” kohmas Prim, ise millegipärast piinlikkust tundes. Vares naeris, nokk pärani.

      “Kuule, sa ei tea ikka maailma asjadest mitte midagi!” irvitas ta. “Mis neist naistest? küsid sa. Tule metsa ja vaata! Seal on noori kotkaplikasid kõik kohad täis, üks sulisem kui teine. Tule, tule!”

      “Puurist välja?” imestas Prim. “See on ju võimatu. Puurist väljas käivad ainult teenrid. Need, kes meile toitu ja materjale toovad.”

      “Loll oled, igaüks võib puurist väljas käia, eriti kui võrgu sees on auk,” rääkis vares. “Mina ju tulin sisse ja lähen kohe jälle välja kah. Vaata!”

      Ta keksis puuri tagumisse otsa, mis külgnes lopsaka põõsastikuga. Nende suurte lehtede varjus oli tõepoolest puurivõrgu sees umbes meetrilaiune auk, kust vares lahedasti läbi mahtus. Juba oligi ta väljas ning hüples teetolmus.

      “Noh, tule ka!” ütles ta. “Mis sa ikka seal kitsas punkris passid! Tule ja ela! Sa oled kotkas, mitte mutt. Sulle on vaja avarusi, vabadust, kõrgusi! Tule nüüd, ära jama! Oled sa mees või kasekäsn?”

      Prim kõhkles. Ühelt poolt tundus plaan hüljata oma hubane töötuba ja minna kaasa tundmatu varesega üdini rumal. Teisalt aga voolas tema soontes ikkagi kunstnikuveri ja ta teadis, et looja vajab uusi elamusi, uusi impulsse. Kui aus olla, siis oli ta kõik puuris ja puuri ümber leiduva juba lihasse raiunud ning igatses oma südamepõhjas värskete modellide järele. Äkki annab see nõndanimetatud vabadus talle tõesti tuult tiibadesse, äkki on väljaspool puuri veelgi paremad võimalused kunsti teha ning oma muusat teenida? Äkki jääb ta tõepoolest millestki ilma, kui piirdub üksnes ühe puuri poolt pakutavate kogemustega? Ei tohi ju lasta annet känguda. Kuidas see vares ütleski… Avarused, vabadus, kõrgused… Peaks proovima!

      “Ma tulen!” ütles ta, litsus end läbi puuriaugu ning lendas varese juurde.

      Too kraaksus kiitvalt.

      “Tubli!” ütles ta. “Ja nüüd anna minna! Ma juhatan sulle teed! Ainult luba mulle, et kui mõni teine kotkas tahab mulle nokaga äsada, siis ära lase. Ütle talle, et ma olen sinu kamraad.”

      “Miks peaks keegi sulle nokaga äsama?” imestas Prim.

      “Noh, et mind vagaseks teha ja sisse õgida!” seletas vares. “Davai! Lendame!”

      Nad tõusid õhku ja kaugenesid loomaaiast, kusjuures Primil pidi esimesel hetkel süda kurku kinni jääma, kui ta nägi maad nii kaugel enda all. Iialgi varem polnud ta ju lennanud rohkem kui puuris ühelt pesapuult teisele. Nüüd oli ta aga korraga mitmekümne meetri kõrgusel õhus! See oli imelik tunne, mingis mõttes hea ja kõditav, kuid teistpidi jällegi õudne. Igatahes väga kaua ta sel kombel taevas hõljuda ei tahtnud, kes teab, mis juhtuda võib – tiib läheb näiteks krampi või… Primil polnud küll kunagi tiivaga midagi säärast juhtunud, aga iial ei tea, millal on esimene kord, ja oleks väga tobe, kui see esimene kord saabuks just kõrgel õhus. Ei, targem ja turvalisem oleks maanduda ning jala edasi minna.

      “Aitab ehk lendamisest?” küsis ta vareselt.

      “Juba väsinud või?” pilkas see. “Ole ikka mees! Sa pole ju enam mingi tibupoeg, vaid vana murdja ise. Küta aga edasi! Ma tean, siin lähedal on üks pasknääri pesa, seal võime keelekasteks mune õgida. Tule aga tule!”

      Nad jätkasid lendu. Oli pehme suveöö, tumerohelised puuladvad nende all õõtsusid ja kohisesid vaevukuuldavalt, kerge tuul sasis lendajate tiibu ning kauguses andsid roosatama hakkavad pilved märku lähenevast päikesetõusust. Olles juba piisavalt kaua lennanud, tundis Prim selle järsku mõnusa olevat. Mingi iseäralik roidumus valdas kogu keha, tuul oleks kui pea kõigist mõtetest tühjaks puhunud, tiivad liikusid nagu iseenesest ja noorele kotkale tundus, et ta võiks õhus uinuda. Näis, nagu ei lendakski ta ise, vaid laseks ennast kanda kellelgi nähtamatul. Ootamatul kombel tundis ta säärasest unelevast kulgemisest suurt mõnu. Lend oleks võinud Primi meelest kesta igavesti, aga sealsamas hõikas teda vares, käskides hoogu maha võtta.

      “Aitab nüüd küll, kuhu sa uhad!” karjus ta. “Tule siia! Siin need munakesed on.”

      “Need pole sinu munakesed, värdjas!” karjus talle vastu mingi lind, kelle pessa vares maandunud oli. “Jäta rahule! Mina munesin nad! Kao minema, muidu tõmban sulle nokaga!”

      “Ma tõmban sulle endale!” lärmas vares. “Keri eemale, tohman, ja ole õnnelik, et me sõbraga sul endal sulgi välja ei kitku! Vaata ikka, kellega sa mölised! See on ju kotkas!”

      Prim maandus samuti pesa äärele. Ta tundis piinlikkust, trügides sedasi võõrale territooriumile ja tülitades tundmatut lindu. Pesaomanik oli kotkast nähes ennast kägarasse kiskunud ja kattis tiibadega pead, olles otsekui löögi ootel. Prim köhatas häbelikult.

      “Ma väga vabandan…” alustas ta. “Lendasime siit lihtsalt kaaslasega korraks mööda ja… Teil on hubane pesake!”

      “Ära seleta!” sekkus vares. “Tule, lase hea maitsta! Need on juba kenakesti ära hautud munad, mitte enam mingi paljas rebu, vaid juba liha maitset on kah tunda. Puljong! Kondikesed krõmpsuvad hamba all!”

      “Ei, aitäh!” pomises Prim ja vaatas vastikustundega, kuidas vares nokaga mune purustab ja neist hallikat, lögast vedelikku suhu imeb. Süda pidi pahaks minema. Vedeliku sees oli selgelt näha väikseid tompusid, vares nätsutas neid nagu klimpe.

      “Noh, kui ei soovi, siis ei soovi!” kõneles ta täis suuga. “Sakste asi! Eks teiesugustele maitse muidugi paremini üks rasvane jänes või paks tedrekana. Aga minusugused… väikesed vennad… meie peame pasknääri munadega rahul olema… Mm! Mõnus!”

      “Vahest lendame edasi!” pakkus Prim. Ta soovis nii kiiresti kui võimalik sellest õnnetust pesast lahkuda, valus oli vaadata hirmukrampides tõmblevat perenaist. Ta üritas linnule selgeks teha, et tema isiklikult pole milleski süüdi ega vastuta varese