Jutud. Andrus Kivirähk

talle au ja kinnitas:

      “Ära karda, isand, sinu varandus on minu sees kindlas kohas! Pigem suren, aga vaenlasele ma neid härjaliharibakesi välja ei anna! Olen sind alati ustavalt teeninud ja minu au keelab mul sind reeta!”

      “Nüüd oled sa kuninglikult varustatud!” lausus Merlin. “Suudle Püha Graali karikat! Siis oled sa valmis!”

      Ning Ott tõstiski sõnakuulelikult sinise sildiga kondenspiimapurgi oma suule, sulgedes silmad liiga ereda kiirguse eest, ja suudles purki, tundes huultel pleki maitset. Ja mõistis, et samal hetkel sai temast Graali-rüütel, kes asub võitlema tõe ja õiguse eest.

      Ta tõstis kõrgele oma Excaliburi, nii et rasvane pann läikis Püha Graali säras ja hüüdis:

      “Minu järel, mu sõbrad! Edasi! Püha Graali eest!”

      Mis sellele järgnes, polnud kuigi selgesti tajutav. Ott nägi küll, et ta on endiselt köögis, kuid uks ja aknad paiskusid valla ja hall udu voolas sisse, ning Ott teadis korraga, et see polegi õige udu, vaid draakoni hingeõhk, ja et selle auru sees ratsutavad tema vaenlased, kellega ta peab Püha Graali nimel lahingut lööma. Valgus muutus otsekui roheliseks; pudrunui veeres õõnsa kõminaga mööda lauda; marineeritud kurgitükid tõusid linnuparvena oma purgist ja kihutasid üle Oti pea nagu uppunud laste ammuli suudega hinged. Ott istus selga ühele vanale ning ustavale Lutheri vabriku toolile ja tundis, et tõuseb otsekui lendu. Ta hoidis peos panni ja jagas sellega hoope, tõrjudes samal ajal teise käega teadmata kust tema pihta sadavaid mõõgahoope ja piigitorkeid. Ja talle tundus, et ta on haavamatu, sest Püha Graal oli tema ees, tooli laudjal. Ta nägi ähmaselt, et tema hoobid teevad palju kahju, ning märkas vilksamisi enda ees raudseid kiivreid, mille visiiride vahelt nirises verd, ja kuulis summutatud karjeid. Enda kõrval nägi ta võitlemas šokolaadivõid, mis oli oma kaitsvast purgist väljunud ja võtnud ähvardava pruuni rusika kuju, mis jagas võimsaid hoope; tema teisel käel võitlesid köögikäterätid, millest paljudes küll juba haigutasid narmendavate servadega augud nagu hiiglaslikud haavad, kuid mis siiski veel vaprasti lehvisid. Ja seal olid ka kastrul ja kahvlid ja viinerid, pingul kui vibud, ja Suur Viilutatud Leib, keda ümbritsev kilekott läikis kui soomus, ja veel palju teisi ustavaid toiduaineid ja esemeid – ning korraks näis, et lahing on lõppenud ja Ott võitnud.

      Aga siis võtsid vaenlased end taas kokku ja ründasid viimase alles jäänud jõuga. Ühel hetkel, ise hoogsalt panniga vehkides ja teise käega Püha Graali kaitstes nägi Ott hiiglaslikku kirvest, mis langes justkui taevast otse tema poole, ja ta teadis, et seda lööki pole võimalik tõrjuda. Kuid siis seisis tema silme ees korraga vaarikamoosipurk ja kirves tabas seda, klaasikillud lendasid laiali ning punane keedis pritsis talle näkku ja see oli soe ning kummaliselt soolane. Ott hakkas veelgi raevukamalt Excaliburiga raiuma, korraks silmas ta ka Merlinit, kes seisis ikka veel laual, otsekui sügavaisse mõtteisse vajununa, ja taas kostis oigeid ja raua kõlinat, samal ajal kui udu läks aina paksemaks ning üksnes Püha Graali helendus suutis veel sellest loorist oma kirkusega läbi tungida.

      Seejärel andis Ott viimase hoobi, pannes sellesse kogu oma osavuse, ning pärast seda jäi kõik korraga vaikseks ja Ott tundis, kuidas ratsu – või oli see siiski Lutheri vabriku restaureeritud tool? – jäi vagusi ega perutanud enam. Ta laskis pannil kukkuda ja pühkis moosist nägu.

      Ta oli jälle oma köögis, istus laua taga, kaksiratsa toolil, jalge vahel kondenspiima purk, mis enam ei helendanud. Tema kõrval põrandal lebas mõlkis pann ja kogu linoleum oli määritud vaarikamoosiga, mille keskel helkisid üksikud klaasikillud.

      Merlin seisis laual, aga ta sarnanes nüüd siiski rohkem oravale ja oli täiesti vait. See võis tulla sellest, et ta mõtles millegi üle järele, kuid samahästi ka sellest, et ta oli lihtsalt üks üllatusmunast välja koorunud kann.

      Ott tõusis püsti ja läks kraani juurde nägu pesema, võttis siis kaltsu ja hakkas põrandat moosist puhastama. Läbi köögiukse oli näha pimedat esikut, seal olid saapad ja peegel ja kõik mis vaja.

      Kui põrand puhas ja killud kühvlisse pühitud, avas Ott kondenspiima purgi. Lusikas vedeles laual pudrunuia kõrval – nad olid otsekui kaks laipa lahingutandril. Ott hakkas kondenspiima sööma. Laelambi kumas läikis see lusikalt maha nõrgudes kuldse niidina.

      Kui Ott oli purgi tühjaks söönud, pesi ta hambad, kõndis läbi tühja ning unise korteri ja ronis tagasi oma sooja voodisse. Naine keeras külge ja pomises: “Sa lõhnad magusa järele!”

      “See oli Püha Graal!” vastas Ott ja uinus.

      Tuul oli tõusnud ja puhus udu laiali. Mitu päeva sadanud vihmast nätskel maapinnal lebas kõhuli sir Galahad, mäludes valu vaigistamiseks niiskeid heinu. Excaliburi hoop oli rebinud tal küljest parema käe ja pühkinud näost põse. Siiski oli ta veel elus: tema kõrvad kuulsid, silmad nägid, vermeis ihu tajus õhu jahedust.

      Sir Borsi ja sir Parcivali tema juures polnud – puruks raiutuna ja verest tühjaks jooksnuna vedelesid nad siit kaugel eemal, võõrastel radadel, ilma elust ja Graalist.

      Ega Galahadilgi millegagi kiidelda olnud. Lõputuna tundunud retk oli siiski viimaks lõpule jõudnud, kuid eesmärk jäänud täitmata. See muutis kõik kannatused mõttetuks ja tõi seni lämmatatud ihad eriti teravalt esile. Isegi pooleldi kärvanuna piinas teda nüüd terve igaviku jooksul alla surutud näljatunne. Aga enam polnud lootustki seda leevendada, sest surm oli ligi. Sir Galahad teadis küll, et tema lõpp on õilis, aga see trööstis teda sel hetkel vähe.

      Kohutavad valud! Sir Galahad ahmas suhu uue heinatuti ning ühes sellega sinise mardika. Sitikas krõmpsus tema hammaste all ja sundis surijat oma jälgi maitse tõttu puristama ning verd sülgama. See pingutus oligi Galahadile liiast. Hing lahkus rüütli kehast ning ühines – otsekui kiirustades, et mitte tühjale nurmele üksinda maha jääda – tuule mõjul haihtuva uduga.

      Ja tal oligi kiire, sest jumal soovis totralt elanud inimeste jäljed maa pealt kiiresti kaotada.

      Paar nädalat hiljem kohtas Ott Stockmanni kaubamajas Pierre Blacki. Kunstnik luusis ringi, pakk keefiri korvis, ja tuli Otilt küsima, kus siin kuradi laudas purgisuppe müüakse. Ott juhatas ning Pierre valis endale välja ühe borši.

      “Kuule, kas sa käisid mu näitusel?” uuris ta ühtlasi.

      “Ei,” vastas Ott.

      “No miks sa siis ei käinud!” pahandas Pierre. “Nüüd on see ammu maha võetud. Küll oli koristamist, kõik see pahn tuli ju kokku kühveldada ja prügikottidesse toppida. Kakskümmend musta prügikotti sain kokku! Kõik tõde täis!”

      Pierre naeris.

      “See polnud mingi õige tõde,” ütles Ott.

      “Einoh, seda muidugi. Seda ma ju tahtsingi tõestada! Mis kuradi tõde! See on kõik ainult üks inkvisitsioon, surutakse inimesele peale mingit…”

      “Tõde – see peitub hoopis muus,” katkestas teda Ott. “Tõde on asjades.”

      “Mida?”

      Ott sirutas käe ning silitas letil lebavat ohtrate rosinatega täidetud ja šokolaadivaabaga üle valatud stritslit.

      “Aus ja õiglane kõhutäis!” ütles ta, hellus hääles. “Võta, pane korvi ja sa saad endale hüva roa, mu sõber!”

      “Millest sa räägid!” õiendas Pierre. “Lolliks oled läinud või? Stritsel – mida ma sellega teen, ega mul sünnipäev ole! Mulle aitab purgisupist küll.”

      Ott võttis borši ja silmitses seda tähelepanelikult.

      “Ka see on tubli toit!” lausus ta. “Ole talle hea isand ning sulle tasutakse kord selle eest!”

      “Sa räägid jumala lolli juttu – purjus oled või?” küsis Pierre. “Või mõjub see Stockmann sulle sedasi? Eks see ole võigas koht tõesti, kuradi tarbimistempel!”

      Ott viipas ta lähemale.

      “See on Püha Graali loss ja Tõe elupaik!” ütles ta sosinal. “Just siit leidsin ma karika lunastaja verega. See oli magusaim kondenspiim, mida ma elus