Jutud. Andrus Kivirähk

olid tühjad ja ainsatki jõge ei jäänud teele. Nüüd andis vihm kerget kosutust.

      Mehed olid lakkamatust sadulas istumisest rampväsinud, und vajavad silmad tikkusid vägisi sulguma, kogu keha kisendas vastupandamatust himust hobuse seljast maha prantsatada ja lebada liikumatult vihmasajust tekkinud mudas nagu must tõuk, magada, unustada Püha Graal ja täitmist vajav vanne. Aga veel pidas rüütlite vaim vastu ja andis lodevale lihale halastamatult kannuseid. Näljane kõht korises vihaselt vastu, kuid taltus. Rüütlid jätkasid teekonda silmapiiri poole, mille udu oli õginud juba mitu inimpõlve tagasi.

      Jänes jooksis neil otse nina eest üle tee ja vaid suure vaevaga suutsid rüütlid end tagasi hoida, et mitte söösta järele ahvatlevale lihatombule, mis maitsenuks neile sel hetkel jumalikult isegi toorelt. Aga siis meenutasid nad kõik endale oma teekonna püha eesmärki ja lasid jänesel minna.

      Kõik mattus taas uttu.

      Hobused libisesid poris ja komistasid, sest nemadki olid väsinud. Viimaks langeski sir Parcivali ratsu põlvili ja rüütel pudenes tal seljast. Ta ajas end vaevaliselt porilombis taarudes jalule.

      “Püsti, mõistmatu loom!” karjus sir Parcival hobuse peale. “Kas ma pean sinu, viletsa elaja pärast oma teekonna katkestama? Tõuse! Meil ei ole praegu aega puhata!”

      Kuid hobune ei suutnud jalgu alla võtta. Sir Parcival vandus ja hakkas jala edasi astuma.

      “Sir Parcival!” hõikas Galahad. “Oota! Nii ei kõlba rüütlil rännata!”

      “Kas või roomates, aga mina lähen edasi!” karjus Parcival. “Ma ei loobu oma eesmärgist! Mina lähen ja leian Graali! Jumala, tõe ja õiguse nimel! Põlegu ma tuhaks, kui minust peaks saama nende pühade aadete reetur!”

      Sir Galahad ja sir Bors pakkusid kaaslasele oma hobust, aga sir Parcivali oli haaranud otsekui palavik, ta langes põlvili ja peksis rauast kindaga muda. Uduaurud keerlesid ämblikuvõrguna tema ümber.

      “Terve igaviku olen ma olnud teel!” karjus sir Parcival. “Kogu oma elu olen ma pühendanud vaid ühele eesmärgile – Püha Graali leidmisele! Olen pidanud karskust, paastunud nagu munk ja hoidunud kaugele naistest. Kõik olen ma oma hinge puhtusele ohvriks toonud, ja mitte kahetsedes, vaid taevale rõõmsalt kiitust lauldes ja tänades jumalat tema lõpmata helduse eest, et ta lahkelt minu, vääritu ussikese ohvrid vastu võttis! Ja nüüd pean ma lolli looma laiskuse tõttu oma rajalt kõrvale astuma? Pigem raiun ma selle elaja tükkideks, võtan tema kareda naha enesele kuueks ja rändan edasi jala, komberdades saua najal nagu vaene erak, kuni kukun ja suren! Jumala eest, seda ma teen, sest ma tahan leida tõde ja õigust!”

      Sir Parcival haaras mõõga ja tormas oma hobuse poole. Galahad ja Bors haarasid tal kätest, kuid Parcival oli tugev ja raev lisas talle veelgi rammu. Tükk aega maadlesid nad udus, trampides poris ja veeredes veeloikudes. Ja siis korraga muutus sir Parcival kõvaks kui kivi, langes häält tegemata pikali ja jäi liikumatult lebama, otsekui oleks teda tabanud välk.

      “Sir Parcival!” sosistas ehmunud sir Bors. “Mis sinuga on?”

      Parcival ei vastanud hulk aega sõnagi, üksnes lamas ja tunnistas tardunud silmil uttu mähkunud taevast. Siis ajas ta end jalule ning sõnas:

      “Me peame kiirustama. Just praegu leidis üks võõras rüütel Püha Graali. Ma ei käinud seda pikka teed mitte selleks, et jääda ilma aust, mis õigusega mulle kuulub. Me peame temaga võitlema ja Püha Graali endale võitma. Me oleme seda väärt. Tulge, tõde on meiega ja keegi ei saa meie vastu!”

      Ta tõmbas järsu käeliigutusega püsti oma hobuse, kargas talle selga ja kappas minema kui pöörane.

      Teised rüütlid järgnesid talle, süda täis iha tapluse järele ning üle hulga aja ka lootust.

      Öösel ei tulnud Otil kaua und. Miski vaevas teda, ja ta teadis, mis see on. Kondenspiim.

      Ta polnud saanud mahti seda maitsta. Lõuna oli olnud vägev, pärast selle sissevitsutamist oli ta oma voodis puhanud ja jäänud viimaks magama. Pärast ärkamist oli ta kuidagi uimane ja peast soe, lonkis kööki ja avas ühe õlle. Siis oli ta raamatut lugenud ja niisama talitanud ning kondenspiim läks tal sootuks meelest. Ja lõpuks oli õhtu käes ning Ott ronis sängi. Aga seal meenus talle sinine purk ja tõusis isu.

      Ta ei teadnud, kas on ikka paslik minna öösel kööki kondenspiima sööma – ehk oleks õigem oodata hommikut? Tõsi, järgmine päev oli esmaspäev ja Ott pidi minema tööle. Jätta kondenspiim õhtuks? Nii oleks vist tõesti kõige sobivam, kuid samas tundis ta, kuidas neelud käivad.

      Ott püüdis end veenda, et öösel magusa söömine on kahjulik. Esiteks teeb see paksuks, teiseks rikub hambaid. Aga maias vanakurat temas leidis kohe vastuargumente. Ta võib ju pärast söömist hambad uuesti ära pesta! Ja mis puutub paksuks minemisse, siis kes teab, kas see üldse ongi tõsi. Nagu Pierre oli öelnud – mingit tõde pole olemas! Ja isegi kui kondenspiim teeb paksuks, siis need mõned grammid liigset rasva on ta nõus ära kannatama. Mis vahet seal on, kümme grammi raskem või kergem! Kellele ta ennast hoiab? Jumal teab, äkki saab ta homme infarkti või jääb auto alla – kellel on siis sellest kasu, kui kirstus lebab sale ja lihaseline laip, samal ajal kui külmkapis ootab avamata purk sinise sildiga Läti kondenspiima? Ei, pole mingit mõtet söömist edasi, tundmatusse ja ähvardavasse tulevikku lükata!

      Ott ronis voodist välja ja läks trussikute väel kööki. Midagi teravat jäi pimedas jala alla. Ott pani tule põlema ja vaatas – see oli see kuradi üllatusmuna orav! Niimoodi need lapsed siis hoiavad oma asju! Ott korjas orava maast üles ja asetas lauale. Jumal hoidku selle eest, kui neid väikseid vidinaid veelgi juurde sigineb, siis ei saa enam sugugi omas korteris paljajalu käia! Aga et neid sigineb, on kindel, ega lapse tahtmise vastu saa.

      Ott haigutas saatusega leppinult ja võttis sahtlist konserviavaja. Siis tõmbas ta külmkapi ukse lahti.

      Külmikust kiirgas kummalist, lausa silmipimestavat valgust, nagu oleks keegi sinna tavalise pisikese lambikese asemele vähemalt 1000-vatise pirni keeranud. Ott varjas käega silmi, püüdes samal ajal sõrmede vahelt piiludes näha, mis selle külmkapiga siis juhtunud on ja mis seal sees niiviisi särab. Oma suureks hämmastuseks sai ta aru, et mõistatuslikku valgust kiirgab kondenspiim.

      Ott võttis purgi ettevaatlikult pihku, kartes, et see on äkki tuline, aga ei, kondenspiim polnud kuum. Küll aga täitus nüüd kogu köök ereda valgusega, nagu hoiaks Ott peos tulilinnu sulge.

      Ja siis ütles keegi:

      “Ole õnnistatud, vapper rüütel! Jumal on sulle tasunud sinu ülla ja kiiduväärt elu eest! Sinul on läinud korda see, mida keegi teine pole suutnud! Sina leidsid Püha Graali!”

      Ott tundis end täiesti juhmistunult. Kõneleja polnud keegi muu kui seesama üllatusmuna orav, kellele ta just äsja oma palja jalatallaga peale oli astunud. Nüüd seisis see elukas köögilaual, käed väärikalt rinnal vaheliti ja pea uhkelt kuklas. Kondenspiim helendas üha edasi. Otile meenus, kuidas omal ajal, pärast Tšernobõli katastroofi, kõneldi radioaktiivsusest, mis pani konnad ja Gomeli margariini võikalt helendama ning tegi muudki paha. Kas see kondenspiim võis olla kiiritatud?

      “Sina oled terves maailmas kõige üllam rüütel, kes on elanud oma elu vaguralt ja issandale meelepäraselt!” rääkis orav. “Ja seepärast on jumal lubanud just sinul leida selle Püha Graali, mida teised rüütlid on otsinud aastasadu ja aastatuhandeid. Sinu voorused on saanud väärika tasu!”

      “Kes sa oled?” küsis Ott ja pani kondenspiima köögikapile, kus see edasi helendas justkui laualamp.

      “Mina olen Merlin!” vastas orav. “Tuhat aastat magasin ma selles šokolaadimunas, kuid nüüd jõudis kätte aeg, mida on ette ennustatud Tuviraamatus ja Pühade Meeste tähendamissõnades, ja ma ärkasin. Ole õnnistatud, vapper mees, sest just tänu sinule lõppes mu uni! Püha Graali valgus äratas mu, nagu oli ette ennustanud vägev nõid, kes elas enne, kui see maailm loodi!”

      “Tuhat aastat selles munas?” pomises Ott. “Mida ütlevad selle kohta šokolaadi säilimistähtaegade