Kuritöö ja karistus. Fjodor Dostojevski

enda üles ja istus, kuid ei öelnud teenijale midagi ja vahtis põrandale.

      «Oled haige või?» küsis Nastasja ega saanud jällegi vastust.

      «Läheksid ometi väljagi,» ütles ta vähese vaikimise järel, «tuulgi pisut ehk lahutaks. Kas sööma hakkad või ei?»

      «Pärast,» lausus Raskolnikov nõrgalt. «Mine!» Ja ta lõi käega.

      Teenija seisis veel pisut, vaatas teda kaastundlikult ja lahkus toast.

      Mõne minuti pärast tõstis Raskolnikov silmad ja vahtis kaua suppi ja teed. Siis võttis ta leiba, siis lusika ja hakkas sööma.

      Ta sõi ainult pisut, lusikatäit kolm-neli, sedagi ilma isuta ja nagu masinlikult. Pea valutas vähem. Peale lõunasööki heitis ta jällegi sohvale pikali, kuid uni enam ei tulnud, vaid ta lamas muidu, kummuli, surudes nägu patja. Kõik näis talle viirastusena, mingisuguse imeliku unenäona: kõige sagedamini kerkisid esile pildid, nagu viibiks ta kuskil Aafrikas, Egiptuses, mingisuguses oaasis. Karavan puhkab, kaamelid lamavad rahulikult; ümberringi kasvavad palmid; kõik söövad lõunat. Tema aga joob vett, otseteed ojakesest, mis siinsamas kõrval vulisedes voolab. On nii jahe ja vesi on imeline-imeline sinine ja külm, ning voolab mööda kirevaid kive ja mööda puhast kollaste sädemetega liiva…Äkki kuulis ta selgesti, et kell lööb. Ta võpatas, virgus, tõstis pead, vaatas aknasse, aimas aega ja kargas täielikule meelemärkusele tulles äkki üles, nagu oleks keegi ta sohvalt maha kiskunud. Kikivarvul läks ta ukse juurde, tegi selle tasakesi praokile ja kuulatas, mida tehakse all trepil. Ta süda peksis. Kuid trepil oli kõik vaikne, nagu oleks seal magatud… Metsikuna ja imelikuna näis talle, et ta oli võinud niisuguses uimastuses eilsest saadik magada ja et ta polnud mitte midagi teinud, mitte midagi valmis pannud… Aga ometi võib-olla on kell juba kuus löönud… Ja teda valdas une ja tuimuse asemel äkki haruldane palavikuline ja nagu nõutu ärevus. Siiski, ettevalmistusi oli vähe teha. Ta pingutas kogu oma jõudu, et kõike järele kaaluda ja mitte midagi unustada; aga süda peksis ja tagus nõnda, et hingamine muutus raskeks. Kõigepealt oli vaja silmus teha ja palitu külge õmmelda – silmapilgu töö. Padja alt otsis ta sinna topitud pesu seast vana, sootuks lagunud musta särgi, rnille närude küljest käristas umbes verssokilaiuse ja kaheksa verssoki pikkuse paela. Selle pani ta kahekorra, võttis oma laia ja tugeva, mingisugusest paksust puuvillasest riidest suvepalitu seljast (tema ainuke pealmine riie) ja hakkas särgipaela otsi sissepoole vasaku kaenla alla ajama. Ta käed värisesid õmmeldes, aga ta sai endast võitu ja õmbles silmuse nõnda külge, et seda väljastpoolt sugugi polnud märgata, kui ta palitu uuesti selga ajas. Nõel ja niit olid tal juba ammugi valmis muretsetud ja seisid laual paberi sees. Mis aga silmusesse puutub, siis oli see tema oma kaval leiutis: silmus oli kirve tarvis määratud.Võimatu oli ju tänaval minnes kirvest käes kanda. Kui ta aga lihtsalt palitu alla peita, siis oleks pidanud teda ikkagi käega kinni hoidma, mida oleks võidud tähele panna. Nüüd aga, silmusega, tarvitseb temasse pista vaid kirve tera ja ta ripub rahulikult kogu tee vasemal pool kaenla all. Kätt aga palitu taskusse surudes võis ta kirvest vartpidi veel hoida, et ta käies kõlkuma ei hakkaks. Kuna aga palitu väga lai oli, päris kott kohe, siis ei võinud sugugi näha olla, et ta läbi tasku käega midagi kinni hoiab. Selle silmuse mõtles ta juba kahe nädala eest välja.

      Kui see oli valmis, pistis ta sõrmed väikesse türgi diivani ja põranda vahel olevasse praosse, kobas midagi vasemal pool nurgas ja tõmbas sealt välja juba ammugi valmistatud ja sinna pistetud pandi. See pant polnud, muuseas, sugugi pant, vaid lihtsalt siledaks hööveldatud lauatükk, suuruse ja paksuse poolest umbes hõbedase paberossitoosi taoline. Selle lauatüki leidis ta juhtumisi ühel oma jalutuskäigul kusagilt hoovist, kus tiibhoones asus mingisugune töökoda. Alles pärast lisas ta lauakesele juurde sileda ja õhukese raudplaadi – vist millegi küljest ära murtud – , mille ta samal korral oli tänavalt leidnud. Mõlemaid tükke kokku pannes – raudplaat oli lauakesest pisut väiksem – sidus ta nad ristamisi kõvasti niidiga kinni; pärast seda mässis ta nad korralikult, isegi veidi toretsevalt puhtasse valgesse paberisse ja sidus paki nõnda kinni, et seda oleks keerulisem lahti võtta. Seda oli vaja selleks, et silmapilgukski vanaeide tähelepanu kõrvale juhtida paki lahtivõtmisega ja tarvilikku aega leida. Raudplaadi pani ta lauatükile lisaks raskuse otstarbel, et eit vähemalt esimesel silmapilgulgi «asja» puuks ei peaks. Kõike seda hoidis ta tänini sohva all varjul. Ta just sai aga oma pandi välja, kui äkki kusagilt hoovist kostis kellegi hüüe:

      «Kell on juba ammugi seitsme peal!»

      «Juba ammugi! Mu jumal!»

      Ta tormas ukse juurde, kuulatas, võttis kübara ja hakkas mööda oma kolmeteistkümmend astet alla minema – ettevaatlikult, vaikselt, nagu kass. Kõige tähtsam töö seisis ees – köögist kirve varastamine. Et asja pidi kirvega toimetama, seda oli ta juba ammugi otsustanud. Tal oli veel liigenditega aednikunuga, kuid noa, eriti aga enda jõu peale ta ei lootnud, seepärast jäigi ta lõplikult kirvele peatuma. Juhime tähelepanu veel ühele iseärasusele nende lõplikkude otsuste suhtes, mis ta selles asjas oli teinud. Neil oli üks imelik omadus: mida lõplikumaks nad said, seda näotumaks ja mõttetumaks muutusid nad tema enda silmis. Hoolimata kõigest oma piinavast sisemisest võitlusest, ei suutnud ta ometi kogu see aeg mitte silmapilgukski uskuda oma mõtete teostumist.

      Ja kuigi oleks millalgi nõnda juhtunud, et juba kõik oleks olnud viimase peensuseni läbi mõeldud ja lõplikult otsustatud, ja kui poleks olnud enam milleski mingit kahtlust, just siis oleks ta ehk sel silmapilgul kõigest lahti öelnud, pidades seda meeletuks, võimatuks ja loomuvastaseks. Kuid lahendamata punkte ja kahtlusi oli veel lõpmata palju. Mis aga sellesse puutus, kust kirvest saada, siis ei rikkunud see pisitilluke asi tema rahu põrmugi, sest miski polnud kergem kui see. Asi oli selles, et Nastasja käis sageli kodust ära, eriti õhtuti: jookseb teine naabrite juurde või poodi, kuna ta ukse alati pärani lahti jätab. Seepärast perenaine temaga riidleski. Nõnda siis, tarvitses ainult vajalikul silmapilgul tasakesi kööki astuda ja sealt kirves võtta ning tunni aja pärast (kui kõik on juba lõpetatud) sinnasamasse tagasi panna. Kuid kujutluses esinesid ka kahtlused. Ütleme, ta tuleb tunni aja pärast, et kirvest tagasi panna, aga Nastasja on siin, on tulnud. Muidugi peab niisugusel korral mööda minema ja ootama, kuni ta uuesti köögist ära läheb. Aga mis siis, kui ta vahepeal kirvest otsima hakkab, selle puudu leiab olevat, karjuma pistab – kahtlus ongi käes, vähemalt juhus kahtluseks.

      Kuid need olid peensused, millest ta mõtlema ei hakanud, pealegi polnud tal selleks aega. Tema mõtles peaasja üle, peensused lükkas sinnamaale edasi, kui ta ise kõiges veendub. Kuid viimane tundus sootuks teostamatuna. Vähemalt näis talle endale nõnda. Näiteks ei suutnud ta kuidagi kujutleda, et tuleb silmapilk, kus ta jätab mõtlemise, tõuseb üles – ja lihtsalt läheb sinna… Isegi oma hiljutist proovi (s.o. külaskäiku eesmärgiga kohta lõplikult tundma õppida) ta ainult proovis teha, mitte aga ei talitanud tõsiselt, vaid muidu niisama: «lähen õige ja proovin, mis siin ikka unistada!» – ja samas ei kannatanud ta välja, sülitas ja jooksis ära, tundes pöörast viha iseenda vastu. Aga nagu näis, oli analüüs küsimuse kõlbla otsustamise mõttes juba tehtud: kasuistika oli habemenoana terav ja enam ei leidnud ta endas mitte mingisuguseid teadlikke vastuväiteid. Kuid selles viimases ta lihtsalt ei uskunud iseennast ja otsis kangekaelselt ning orjalikult käsikaudu ja kõrvalt vastuväiteid, nagu oleks keegi teda selleks sundinud ja teda selle juurde talutanud. Viimane päev aga, mis nii õnnetult saabus ja korraga kõik otsustas, mõjus temasse peaaegu mehaaniliselt: nagu oleks keegi tal käest kinni võtnud ja enese järel vedanud – pimesi, ebaloomulikul jõul, ilma et võimalik oleks olnud vastu panna või vastu vaielda. Nagu oleks ta riietpidi kuhugi masinarataste vahele sattunud ja nagu oleks teda sinna masina vahele tõmmatud.

      Alguses – siiski, juba ammugi enne – huvitas teda üks küsimus: mispärast leitakse ja antakse üles peaaegu kõik kuritööd nii kergesti ja miks on peaaegu kõigi kurjategijate jäljed nii selgesti märgitud? Vähehaaval jõudis ta selles asjas mitmesugustele huvitavatele järeldustele ja nagu ta arvas, pole peapõhjus kuritööde ilmsikstulekul mitte selles, et võimatu on kuritöö jälgi varjata, vaid kurjategija isikus endas; kurjategija ise, peaaegu igaüks neist, allub kuritöö silmapilgul mingisugusele tahte ja aru langusele, mis vaheldub oma vastandiga – lapseliku, haruldase kergemeelsusega, ja seda nimelt sel silmapilgul,