Kuritöö ja karistus. Fjodor Dostojevski

poolteist kuud tagasi tuli tal öeldud aadress meelde; tal oli kaks pantimiseks kõlblikku asja: isa vana hõbekell ja väike kolme punase kiviga kuldsõrmus, mille õde oli talle jumalagajätmisel kinkinud. Ta otsustas sõrmuse ära viia; otsis vanaeide üles ja ilma et ta temast veel midagi iseäralikku oleks teadnud, tundis ta kohe, esimesest silmapilgust peale tema vastu piiritut jälkust, võttis temalt kaks «piletikest» vastu ja astus teel sisse kuhugi halba trahteriurkasse. Ta küsis teed, istus ja langes sügavasse mõttesse. Peas otsis pääseteed imelik mõte, nagu nokiks kanapoeg munakooresse auku, ja see mõte huvitas teda väga.

      Teise laua ääres, peaaegu tema kõrval, istusid üliõpilane, keda ta polnud varem näinud, ja noor ohvitser. Nad mängisid algul piljardit ja hakkasid praegu just teed jooma. Äkki kuuleb ta, et üliõpilane räägib ohvitserile liigkasuvõtjast eidest Aljona Ivanovnast, kolleegiumi sekretäri lesest, ja teatab temale selle aadressi. Juba ainult see tundus Raskolnikovile imelikuna: ta tuli just praegu sealt, aga siin räägitakse temast. Muidugi, see on juhus, kuid ta ei saa enam kuidagi lahti ühest väga ebatavalisest muljest ja siin astub see üliõpilane talle kohe nagu appi: ta hakkab seltsimehele seletama kõiksuguseid üksikasju sellest Aljona Ivanovnast.

      «Ta on tore eit,» rääkis üliõpilane, «temalt võib alati raha saada. Rikas teine nagu mõni juut, võib korraga viis tuhat välja panna, aga ei põlga ka rublalist panti. Meid käib palju tema juures. Ainult igavene raisk on ta…»

      Ja ta jutustas, kui kuri ja tujukas see eit on, et tarvitseb ainult ühe päeva lunastamisega viibida ja asi on läinud. Annab neli korda vähem, kui asi maksab, kuid protsente võtab viis, isegi seitse kuus jne. Üliõpilane sattus lobisemishoogu ja rääkis peale selle veel, et eidel on õde Lizaveta, keda ta – nii väike ja ilge kui ta ka on – alati peksab ja täielikus orjuses hoiab, nagu oleks see mõni väike laps, samal ajal aga Lizaveta on kasvult vähemalt kaks arssinat ja kaheksa verssokit pikk.

      «Ka omasugune haruldane nähtus!» hüüdis üliõpilane ja naeris laginal.

      Nad hakkasid Lizavetast rääkima. Üliõpilane jutustas temast mingisuguse iseäraliku heameelega, naerdes ühtsoodu, kuna aga ohvitser suure huviga kuulas ja palus Lizavetat enda juurde saata pesu parandama. Raskolnikov ei pillanud ainustki sõna ja sai korraga teada: Lizaveta oli õest noorem ja eide poolõde (võõrad emad) ja juba kolmkümmend viis aastat vana.Ta töötas õe jaoks päevad ja ööd, oli majas köögitüdrukuks ja pesupesijaks ja peale selle õmbles veel müümiseks, käis raha eest isegi põrandaid küürimas ja andis kogu teenistuse õele.Ta ei tohtinud ühtegi tellimust ega tööd ilma vanaeide loata vastu võtta.Vanaeit oli juba oma testamendi teinud, mida ka Lizaveta ise teadis, ja testamendis polnud viimasele kopikatki määratud, välja arvatud liikuv varandus, toolid ja muu; kogu raha aga oli määratud kuhugi N. kubermangu kloostrile vanaeide hingepalve tasuks igaveseks ajaks. Lizaveta oli linnakodanik, aga mitte ametnikkude killast, alles neiu ja keha poolest väga nurgeline, haruldaselt pikk, jalad suured ja nagu väljapoole pööratud, kandis alati kulunud sikunahast kingi ja armastas puhtust. Peaasi, mida üliõpilane imestas ja mis teda naerma ajas, oli see, et Lizaveta oli alalõpmata rase.

      «Sa ise ju räägid, et ta on värdjas?» tähendas ohvitser.

      «Jah, tõmmu teine, nagu mõni naiserõivais soldat, kuid tead, värdjas pole ta sugugi. Tal on nii heasüdamlik nägu ja silmad. Isegi väga. Tõendus – ta meeldib paljudele. Niisugune vaikne, sõnatu, leplik, kõiges leplik. Naeratus on tal isegi väga kena.»

      «Ta meeldib ju sinulegi?» naeris ohvitser.

      «Sellepärast, et ta on imelik. Ei, tead, mis ma sulle ütlen: mina tapaksin selle neetud vanaeide ja rööviksin paljaks ja ma kinnitan sulle, et teeksin seda ilma vähimagi südametunnistuse piinata,» lisas üliõpilane tuliselt juurde.

      Ohvitser hakkas jällegi naerma, kuna aga Raskolnikov võpatas. Kui imelik!

      «Pea, ma tahan sulle tõsise küsimuse esitada,» rääkis üliõpilane ägedamaks muutudes. «Praegu heitsin ma muidugi nalja, kuid pane tähele: ühel pool rumal, mõttetu, tühine, kuri, haige eidetudike, keda pole kellelegi vaja, vaid otse vastupidi – kes on kahjulik ja kes isegi ei tea, milleks ta elab, surres homme, tunahomme niikuinii. Mõistad? Mõistad?»

      «Noh, mõistan,» vastas ohvitser ja vahtis tähelepanelikult ägestuvat kaaslast.

      «Kuula edasi. Teisel pool noored, värsked jõud, kes hukkuvad asjatult toetuse puudusel igal pool tuhandete kaupa! Sada, tuhat asja ja kavatsust võiks korraldada ja parandada vanaeide rahaga, mis on nüüd määratud kloostrile! Võib-olla sajad ja tuhanded olendid, kes on õigele teele juhitud, kümned perekonnad, mis oleksid päästetud kerjusekepist, purunemisest, hukatusest, liiderlikkusest, suguhaigustest, – ja seda kõike tema, selle eide raha eest. Tapa ta ja võta tema raha selleks, et selle abil end pühendada inimsoole ja üldisele üritusele: mis sa arvad, kas tuhande heateoga ei hüvita üht pisitillukest kuritööd? Ühe elu eest – tuhanded elud, mis on päästetud kõdunemisest ja roiskumisest. Ühe surma tasuks tuhat elu – see on ju lihtsalt aritmeetika! Ja mis tähendab üldisel kaalul selle rinnahaige, rumala ja kurja liigkasuvõtja elu? Mitte enam kui täi või prussaka elu, isegi seda pole ta väärt, sest vanamoor on ju kahjulik. Tema pureb ju võõrast elu: alles hiljuti hammustas ta kurjuses Lizaveta sõrme; peaaegu oleks pidanud sõrme otsast ära lõikama!»

      «Muidugi, ta ei ole väärt, et ta elaks,» tähendas ohvitser, «kuid siin on ju loodus.»

      «Ah, vend, aga loodust ju parandatakse ja juhitakse, muidu peaks ju eelarvamustesse uppuma. Ilma selleta poleks ainustki suurt inimest. Öeldakse: «kohusetunne, südametunnistus» – ma ei taha midagi öelda kohusetunde ja südametunnistuse vastu – , aga kuidas me neid mõistame? Pea, esitan sulle veel ühe küsimuse. Kuula!»

      «Ei, pea! Mina esitan sinule küsimuse. Kuula!»

      «Noh!»

      «Praegu sa räägid ja targutad, aga ütle mulle: kas sa ise tapaksid selle vanaeide?»

      «Mõistagi, et ei! Ma räägin õiglusest… Minus polegi siin küsimus!..»

      «Aga minu arvates on nii, et kui sa ise ei söanda, siis pole siin ka mingit õiglust!.. Lähme teeme veel ühe partii!»

      Raskolnikov oli suures ärevuses. Muidugi, see oli kõige harilikum ja sagedasem, juba nii mitugi korda kuuldud noorte kõnelus ja mõtted, kuigi varemini teisel kujul ja teise teema näol. Aga mispärast pidi ta just niisugust kõnelust ja niisuguseid mõtteid kuulma just nüüd, kui tal ka omas peas olid tärkamas… just samasugused mõtted? Ja mispärast just nimelt nüüd, kui ta oma mõtte vanaeide juurest tulles kaasa tõi, satub ta kuulma kõnelust samast vanaeidest?.. Temale tundus see ühtelangemine alati imelikuna. Sel tühisel trahterikõnelusel oli asja edaspidisele arenemisele haruldaselt suur mõju: nagu oleks siin tõesti mingisugune ettemääramine, näpunäide…

…

      Heinaturult koju jõudes laskus ta sohvale ja istus seal terve tunni liikumatult. Vahepeal pimenes; küünalt tal ei olnud ja pealegi ei tulnud tal mõttessegi tuld põlema süüdata. Hiljem ei suutnud ta meelde tuletada, kas ta sel korral midagi mõtles või ei. Viimaks tundis ta ennistist palavikku ja külmajudinaid ja märkas heal meelel, et sohvale võib ka pikali heita. Varsti laskus talle raske, tinane uni ja justkui rusus ta maha.

      Ta magas kaua ja ilma unenägudeta. Nastasja, kes järgmisel hommikul kella kümne paiku tema juurde tuli, tonkis ta suure vaevaga unest üles ja tõi talle teed ja leiba. Tee oli jällegi pära peal keedetud ja teenija enda kannus.

      «Küll õige magab!» hüüdis ta pahaselt. «Ja ikka aina magab teine!»

      Raskolnikov ajas enda vaevaliselt üles. Ta pea valutas; ta mõtles püsti tõusta, kuid pööras end ringi ja langes jällegi sohvale.

      «Jällegi magama!» hüüdis Nastasja. «Oled sa haige või?»

      Raskolnikov ei vastanud.

      «Teed tahad?»

      «Pärast,» lausus Raskolnikov vaevaga, sulges jällegi silmad ja pööras end seina poole.

      Nastasja seisis tema juures.

      «Tõepoolest on ehk