Euroopa sügis. Dave Hutchinson

ust valvavatest sõduritest. „Päevast, Piotr,” ütles ta möödudes. „Kuidas naisel läheb? Oh, see on Rocco, minu assistent. Sinu asemel ma teda läbi ei laseks. Väga kahtlane tüüp, see meie Rocco, ha-haa. Rocco, jobu, näita Piotrile oma passi.”

      Tundes endal valvuri pilku ja kuuldes selja tagant järjekorra rahulolematut pominat, võttis Ruudi passi välja ning hoidis nähtaval. Ta püüdis julgustavalt naeratada, see ei tahtnud õnnestuda, aga juba viipas Piotr, et ta edasi astuks, ning ta järgnes Fabiole piiripunkti.

      Fabio oli ukse tagant algavas kitsas koridoris juba poole peale jõudnud. Ruudi kiirustas, et väikesele šveitslasele järele jõuda ja öelda, mida ta temast arvab, aga enne pööras Fabio ringi ja ütles südamlikult: „Tule nüüd, Rocco, ma ju rääkisin sulle, et ära maha jää, eks ole? Mis sa arvad, et ma maksan sulle tunnipalka, või mis?” ning Ruudi mõistis, et kõik, mida hoones öeldakse või tehakse, salvestatakse – tõenäoliselt mingite koletislikult tundlike instrumentidega.

      „Vabandust, härra Rausching,” ütles ta alandlikult, püüdes hakata enda jaoks mingit legendi koostama.

      Koridori teises otsas oli Poola toll ja piirivalve. Üksainus Poola piirivalvur istus tüdinud ilmel laua taga, ent Fabiot lähenemas nähes ta elavnes.

      „Tere päevast, härra Rausching,” ütles ta reipalt, kui Fabio ja Ruudi tema lauani jõudsid.

      „Päevast, Przemek.” Fabio oli lahkus ja heasüdamlikkus ise, just nagu elukutseline valemängija. „Kuidas tervis?” Diplomaadikohver käes, patsutas ta taskuid, püüdes nii passi leida. „Ja pere?” Fabio toetas kohvri lauale ja otsis taskutest. „Tubli, tubli.” Tõmbas passi välja ning ulatas ametnikule. „Ma rääkisin ükspäev oma sõbrale Agata koolist, tuleval nädalal või nii peaksime mingi vastuse saama.” Ta patsutas kohvrit. „On sul vaja see läbi vaadata? Oh, muuseas, see on Rocco, minu assistent. Täiesti kriminaalne kuju, see on juba näost näha, eks ole? Ha-haa. Rocco, anna Przemekile oma pass.” Kohver põrandale.

      Ruudi andis oma passi. Przemek pistis mõlemad passid laual olevasse lugerisse, uuris monitorilt tulemusi, andis passid neile tagasi ja soovis mõlemale head päeva. Fabio võttis oma kohvri ja viipas, et Ruudi talle järgneks.

      Sellest toast koridori mööda edasi minnes pidi Ruudi võitlema kiusatusega tagasi vaadata ja kontrollida, kas ta polnud äsjast episoodi lihtsalt ette kujutanud. Korraks kaalus ta isegi, kas ei viibinud ta mitte geeniuse seltskonnas.

      Järgmises ruumis oli Liini toll ja piirivalve. Kõik muu oli täpselt samasugune kui Poola poolel, ainult siin istus laua taga väikest kasvu väga blond noormees, kes kandis rangelõikelist, kuid väga mugavana tunduvat musta mundrit.

      „Lars,” ütles Fabio. „Tere päevast.” Larsi jaoks ta muutis oma etendust. Minimaalselt loba, minimaalselt trikke diplomaadikohvriga, ei ühtegi vihjet „kriminaalsele” assistendile. Nii palju kui Ruudi aru sai, tegi Fabio Larsi jaoks kõik ära kehakeelega. Õppimise kohalt oli tõeline privileeg seda pealt näha. Kuidas britid küll Fabio kinni olid saanud? Miks polnud ta nende maalt lihtsalt minema jalutanud? „Jah, tere, Gerald? Kuidas pere elab? Tore. Ma lähen nüüd Poolasse, sobib? Suurepärane. Tubli poiss. Kohtumiseni.”

      Teisel pool hoonet jälle päikesevalgusse astudes hakkas Ruudil pea korraks ringi käima. Ilmselt oli Fabio käinud siin palju kordi varemgi, valmistanud operatsiooni ette, katsunud vett, mõjutanud pehmelt valvureid, kuid igal juhul jäi tõsiasjaks, et ta oli rääkinud nad mõlemad üle piiri valedokumentidega ja ilma, et keegi oleks kummalgi pool okastraati tema kohvrit kontrollinud. Ruudi mõtles, et Fabio oleks nad mingil moel teisele poole rääkinud ka hoopis ilma dokumentideta.

      „Ikka veel siin, Rocco?” küsis Fabio kergelt muheledes. „Tubli poiss. Ära maha jää.”

      „Jah, härra Rausching,” vastas Ruudi.

      „See ei tohiks palju aega võtta ja siis pääsed sa tagasi oma jalgpalli vaatama.”

      „Ma käisin oma pruudiga šoppamas,” ütles Ruudi automaatselt ja imestas siis, miks ta oli seda öelnud.

      Ent Fabio noogutas vaevumärgatavalt, just nagu heakskiitvalt. „Vabanda minu poolt… Kuidas ta nimi oligi?”

      Ruudi ütles esimese pähetuleva nime: „Danuta,” ja mõtles siis murelikult, kas tal seisab nimi meeles, kui sellest veel kord juttu peaks tulema.

      „Danuta,” kordas Fabio. „Kavatsed sa temast kunagi ka ausa naise teha, Rocco?”

      „Tõenäoliselt küll, härra Rausching.”

      „Ja kutsud mind pulma? Ainult mitte isameheks, ma ei kannata kõike seda värki. Ma seisaksin kusagil tagareas ja sooviksin sulle kõike head.”

      „Jah, härra Rausching.” Sel hetkel oleks Ruudi järgnenud Fabiole ka põrgu väravasse. Kus Fabio oleks kahtlemata rääkinud ennast ka Saatanast endast mööda ja siis jälle välja, ilma et oleks kordagi kõrvetada saanud.

      Selle asemel järgnes ta Fabiole aga mööda laia kruusaga kaetud platsi tagasihoidliku kolmekordse krohvitud, oranži kivikatusega hoone poole. Hoone taga olid järgmised tarad ja läbi nende nägi Ruudi rööbaste ja pöörangute rägastikku, kahte hiiglaslikku platvormi vedurite ümberpööramiseks ja ühte Liini rongi – läikivat, sini-rohelist, kolmekümne või neljakümne vaguniga –, millele kuulujuttude kohaselt andsid jõudu kaks tokamak-tüüpi reaktorit, kuigi tuumasüntees oli ikka veel lapsekingades ja üsna plahvatusohtlik teadus.

      Valge hoone peaukse kõrval oli tagasihoidlik messingplaat kirjaga „Sõltumatu Trans-Euroopa Vabariigi Konsulaat”. Fabio seisis ukse ees, vaatas piida kohale kinnitatud kaamerasse ja saatis sellele õhusuudlusi. Uks klõpsatas vaikselt, Fabio andis kaamerale au ja tõukas ukse lahti.

      Ukse taga oli väike tagasihoidlik vastuvõturuum: sinine vaip, valged seinad, anonüümsed savipottides taimed seinte ääres. Ümber madala suitsuklaasist kohvilaua olid kandiline valge diivan ja selle vastas kaks kandilist valget tugitooli. Seinas oli heledast puust vastuvõtulett, mõlemalt poolt letti viis trepp järgmisele korrusele. Kuni Ruudi lasi vedrudel ukse kinni tõmmata ja kuulis, kuidas elektrooniline lukk kinni klõpsatas, oli Fabio juba leti juures ja moosis selle taga istuvat noort kuldpruunide juustega naist.

      „Hazel, mu armas,” ütles ta tugeva aktsendiga inglise keeles, palju tugevama aktsendiga kui tavaliselt, „sa ju tead, et sinu nägemine teeb mu vanale südamele head.”

      „Härra Rausching,” vastas neiu. Ruudi arvates oli inglise keel tema emakeel. Neiu oli kõhn ja kitsa näoga ning kandis kena süsimusta kostüümi, mille all oli säravvalge pluus. „Töötate laupäeval?”

      „Midagi, mis oleks võinud vabalt esmaspäevani oodata, aga Milanos arvas keegi, et tal on seda juba täna vaja,” ütles Fabio nukralt. Ta surus käe südamele. „Nüüd kõik tormavad. Oh, muuseas, see on Rocco, minu assistent. Võimalik, et ta saadab mind vahel ka tulevikus, nii et ta tuleks süsteemi sisse kirjutada.” Ta võttis taskust väikese plastikust karbi, milles oli postmargisuurune plastikkaart. „Kõik ta andmed on seal peal, nii ei pea sa nende tüütu sissetippimisega vaeva nägema.”

      Hazel piidles kahtlevalt plastikkarbis mälukaarti. „See ei ole päris reeglipärane, härra Rausching,” ütles ta.

      „Ma tean, ma tean.” Fabio esitas suurejoonelise prantslasliku õlakehituse. „Aga mida me teha saame? Ma ootan varsti juba kuu aega, et julgeolekuteenistus ta paberid tagasi saadaks, nii et me saaksime talle alalise loa teha, aga sa ju tead, kuidas neil asjad käivad. Igale i-le tuleb punkt panna, igale t-le kriipsuke tõmmata, ja kui kusagilt on üks punktike puudu, peab kõik paberid uuesti täitma. Mina aga vajan tema abi, Hazel.” Ta lõi rusikaga kergelt vastu rinda. „Hazel. Ainult see üks kord, ah? Järgmisel nädalal, võib-olla ülejärgmisel nädalal jõuavad ta paberid julgeolekust tagasi ja siis on ta täiesti legaalne. Praegu me ainult läheme asjade käigust natukene ette, muud ei midagi. Ja üldse – läheb sada aastat mööda, ning kes sellest siis enam hoolib?”

      Hazel vaatas uuesti karpi. Vaatas siis Ruudit. Ruudi naeratas talle. Ta vaatas Fabiot. Fabio naeratas talle.

      Lõpuks