Euroopa sügis. Dave Hutchinson

käega: „Oh, näe, ja järv.”

      Fabio heitis talle kõrvalpilgu ja kergitas kulmu. „Mida sa näed?” küsis ta uuesti.

      Peale vaadates oli seda küll võimatu kindlalt väita, aga Ruudil oli tugev kahtlus, et Fabiot vaevab pohmelus. Õhtusöögi juurde pakutud vein oli talle sedavõrd meeldinud, et ta oli mitu pudelit juurde tellinud ja viimane, mida Ruudi temast õhtul oli näinud, oligi see, kuidas ta, veinipudel kummaski käes, lifti poole vaarus. Hommikusöögile polnud ta tulnud ja diskreetne päring valvelauas andis teada, et härrasmees toast number 302 oli jätnud õhtul uksele sildi, millega nõudis hommikusööki oma tuppa. Ning see hommikusöök oli jäänud peaaegu puutumata.

      Ruudi einestas parajasti, kui Fabio lõpuks pinnale tõusis, astus pikkade sammudega söögisaali, nägu äsjasest habemeajamisest punetamas, juuksed kammitud, särk ja ülikond ja lips värske välimusega, kingad viksitud. Sööma ta siiski ei istunud. Selle asemel jäi ta laua juurde seisma ja teatas Ruudile, et nad lähevad nüüd jalutama.

      Tegelikult jalutasid nad lähima peatuseni ja istusid trammile. Astusid umbes tosina peatuse järel maha, kõndisid taksopeatusse ja võtsid takso. Takso sõidutas neid umbes kilomeetri, siis maksis Fabio arve, nad väljusid ja läksid bussi peale. Selleks ajaks, kui nad bussist pargi väravas maha astusid, oli Ruudi juba täiesti eksinud. Nad hulkusid pool tundi pargis ja siis hakkas Fabio Ruudilt küsima, mida too näeb.

      Ruudil hakkas sellest kõrini saama. „Muuseas, ma sõin parajasti,” ütles ta.

      „Mida sa näed?” küsis Fabio kolmandat korda.

      Ruudi ohkas ja vaatas uuesti ringi. Puud, jah. Järv, jah. Inimesed jalutasid. Ta kallutas pea küljele. Väikese pargi teises küljes läikis puude vahel tihe matthall metallvõrk.

      „Piirdetara,” ütles ta.

      Fabio mühatas ja hakkas tara poole minema. „Tule kaasa.”

      Umbes kümne meetri kõrgune tara oli ühtlasi pargi piiriks. Ühel pool kaardus see nähtavusest välja, teisel pool jätkus ideaalselt sirgena ja paistis ulatuvat lõpmatuseni. Tara taga oli ehk saja meetri laiune tühi tsoon ja siis teine samasugune tara. Läbi kahe võre oli raske midagi näha, aga teise tara kohal nägi Ruudi peenejalgsete kraanade siluette. Kaubahoov.

      „Liin läheb Poznan´ist kümme kilomeetrit lõuna poolt,” ütles Fabio vaikselt, kui nad tara poole kõndisid. „Läbi linna poleks saanud seda ehitada. Selleks oleks tulnud kõik maha lammutada. Isegi selle praeguse harutee tegemiseks tuli palju maju ära lõhkuda. Hargnemine on kohe pärast seda, kui Liin ületab Warta, ja haru lõpp on seal…” Ta noogutas nagu möödaminnes sinnapoole, kus tara kaarega linna poole pööras. „Keskel on võrktarade vahel kaks rööpapaari, neist kummalgi pool on lage tsoon, kus liiguvad pidevalt patrullid ja mida kogu aeg valvatakse. See on täis sensoreid, ja kui jutte uskuda, siis ka maamiine. Ja siis välimised tarad…” Ta laksas lahtise pihuga vastu tara, mille ääres nad kõndisid. „Puutetundlik traat. Passiivjärelevalve seadmed. Ühest välimisest tarast teiseni on veidi üle viiesaja meetri.” Ta hõõrus käsi, nagu puhastaks pihkusid tara küljest tulnud mustusest, ja pööras siis tarast eemale, Ruudi kiiluvees järgnemas. „Kuidas sa sinna siseneksid?”

      Ruudi mõtles sellele. Välimine tara, mis annab häiret, kui keegi püüab sellest üle ronida või seda läbi lõigata. Siis sajameetrine sööst läbi surmatsooni, kus pole vähimatki varju, ja ainult selleks, et jõuda järgmise tarani. „Ei sisenekski,” ütles ta. „Vähemalt seni mitte, kui ma ei saa tara ja kaameraid välja lülitada ja mul pole kaarti teisel pool asuvatest kaitsemeetmetest. Ja kui ka oleks, siis ikkagi ei siseneks.”

      Fabio noogutas nõusolevalt.

      Ruudi vaatas talle otsa.

      Fabio vaatas sinna, kus tara hakkas kõrvale kaarduma. „Siit umbes kilomeetri kaugusel tarad kaugenevad teineteisest ning käänduvad siis tagasi ja moodustavad kokku saades pisarakujulise maa-ala, mille läbimõõt on kõige laiemas kohas kaks kilomeetrit. Seal asub raudtee sortimisjaam ja diplomaatiline tsoon. Seal on Liini ametlik piir Poolaga.” Ta pistis käe pintsakutaskusse ja võttis jälle välja, hoides sõrmede vahel plastikkaarti. „Ja seepärast on su passis Liini tööviisa.”

      Ruudi võttis kaardi. Selle esiküljel oli tema foto, aga kellegi teise nimi. „Ma ei mäleta, et minust oleks selline pilt tehtud,” ütles ta.

      „Hmm,” ütles Fabio.

      „Oled sa mind pildistanud, seda mulle mainimata?” küsis Ruudi vihaselt.

      „Sul ei tarvitse teha muud kui valvata,” ütles Fabio. „Sellega saad sa ju ometi hakkama?”

      Ruudi vaatas veel kord kaarti. „Ma näen välja nagu jobu.”

      „Pilt on hästi õnnestunud, see on tõsi,” pomises Fabio.

      Ruudi pistis kaardi oma teksajaki rinnataskusse. „Niisiis. Millal me sisse läheme?” küsis ta. Ja märkas siis, et Fabiol on käes tema raske diplomaadikohver. Tal polnud seda, kui nad hotellist lahkusid ja tal polnud seda alles mõne hetke eest, kui ta tara puudutas. Ruudi vaatas ringi, püüdes ära arvata, kes pargis jalutavatest inimestest oli selle Fabiole andnud. Ta polnud näinud, et keegi oleks seda teinud, polnud isegi märganud, et keegi oleks tulnud neile lähemale kui viis meetrit. See oli toimunud kui võluväel. „Oh, ei,” oigas ta.

      „Mu nimi on Rausching,” ütles Fabio ja vibutas õnnelikult oma diplomaadikohvrit, kui nad piirile lähenesid. „Sa ütled mulle „härra Rausching”. Sa oled mu assistent.”

      „Ma ei ole just sedamoodi riides,” torises Ruudi pahuralt.

      Fabio kehitas õlgu. „Täna on laupäev. Sa olid minemas jalgpalli vaatama, kui ma sulle helistasin. Sa olid oma pruudiga šoppamas. Sa käisid oma võib-olla koeraga jalutamas. Kui keegi peaks küsima, siis mõtle midagi välja, mul ükskõik.”

      „See toimiks pisut paremini, kui meil oleks olnud aega harjutada,” ütles Ruudi.

      „Elus sul ju harjutamiseks aega ei ole, või mis?”

      „Kas meil legendid on?”

      „Noh, minul kahtlemata on.”

      Ruudi võitles sooviga kõigest kõrist karjuma hakata, mille kõik ümber Liini piirijaama paigutatud kaamerad oleksid muidugi jäädvustanud. „Oled sa hulluks läinud?” küsis ta vaikselt.

      Fabio ohkas. „Kui röövlid sulle kallale tulevad ja kogu raha ära võtavad, kas sul on siis võimalus harjutada?” küsis ta. „Kui su armastatu jääb rongi alla, kas sul on siis võimalus harjutada? Ei ole. Kui sa oled mingis jumalast äraneetud taskuriigikeses ja olukord läheb kosmoloogiliselt käest ära, kas sul on võimalus harjutada? Ei ole.”

      „Aga ma olen vähemalt võimalused eelnevalt läbi mõelnud.”

      Fabio sisises põlglikult. „Sa ei jõua kunagi kõiki võimalusi läbi mõelda. Lihtsalt neid on liiga palju. Sa lähed hulluks, kui püüad neiks kõigiks valmis olla. Vahel on improviseerimine ainus, mida sa teha saad.”

      Ruudi kortsutas kulmu. „Kas see on mingi eksam?”

      Fabio kehitas õlgu. „Muidugi. Miks mitte?” Ta kallutas pead ja vaatas Ruudit kriitilise pilguga. „Ma olen sulle rääkinud kõigest, mida ma sellest ärist tean. Kas ma sulle ka midagi õpetanud olen, seda ma ei tea. Tõenäoliselt mitte. Aga ma lähen nüüd teisele poole okastraati, mul on vaja, et sa minuga kaasa tuleksid, ja mul on vaja, et sa oleksid oma parimas vormis, nii küündimatu kui see ka on. Kas sa tuled koos minuga või pöörad ringi ja lähed tagasi kokaks, mina nüüd igatahes lähen.”

      Ruudi vaatas väikest šveitslast ja püüdis meelde tuletada, millisel hetkel oli ta elu täiesti arusaamatuks muutunud.

      „Ma ütlesin sulle,” pomises ta lõpuks. „Ma olen peakokk.”

      Piiripunkt oli ilmetu, tara traatvõrku põimunud telliskivikuup. See oli lihtne, seda ei kaunistanud mingid riiklikud sümbolid, aga selle katusel oli pesakond kaameraid ja antenne. Majja viis üks uks, mille mõlemal