Euroopa sügis. Dave Hutchinson

et laulvaks roideks

      Mu unistavas küljes ikka jääd

ALUN LEWIS, „GWENOLE”

      ESIMENE OSA

      EUROOPA SÜGIS

      MAXI NÕBU

1

      Ungarlased tulid restorani umbes üheksa paiku õhtul, kaheksa suurt meest uhketes rätsepaülikondades, itaalia käsitsi valmistatud kingades, sajazlotiste juukselõikustega. Ülemkelner Michał püüdis neile öelda, et kui nad pole kohti reserveerinud, siis vabu laudu ei ole, aga nad läksid ühe suure laua juurde ja istusid. Üks neist noppis laudlina keskelt kaardi „Reserveeritud” ning saatis selle kerge randmeliigutusega ja karunaeratuse saatel saali kaugemasse otsa, mis pani teised õhtustajad küüru tõmbuma.

      Omanik Maxil oli katuseleping Wesoły Ptakiga, kuid neile või politseile helistamise asemel – kumbki võimalus oleks tõenäoliselt lõppenud veresaunaga – võttis ta märkmiku ja läks läbi restorani ungarlaste tellimust kirja panema. See enesekindluse demonstratsioon ei takistanud paljusid kliente ägedasti vehkides arvet nõudmast.

      Ungarlased olid juba lõbusas meeleolus, nad karjusid ja naersid Maxi üle, kui too püüdis nende soove üles kirjutada, mõtlesid alatasa ümber ja lasid Maxil jälle otsast alustada. Lõpuks kõndis Max laua juurest baari, kus seisis hirmust tardunud Gosia.

      „Kuus pudelit Zubrowkat, maja arvel,” pomises ta tüdrukule rahulikult ning suundus köögi poole. „Ja ära jää kohmitsema.”

      Ruudi, kes oli toimuvat köögi ukseavast huviga jälginud, ütles nüüd: „Midagi hirmsat on juhtumas, Max.”

      „Kokka,” vastas Max ja ulatas talle tellimuse. „Kokka kiiresti.”

      Kella kümneks olid ungarlased lipsud lõdvaks lasknud ja pintsakud maha võtnud; nad laulsid, hüüdsid üksteisele midagi ja naersid arusaamatute naljade peale. Nad olid lõpetanud kolm käiku oma viiekäigulisest tellimusest. Nad olid restoranis ainsad külastajad. Kuna suurem osa toidust oli valmis, saatis Ruudi köögimeeskonna koju.

      Mingil hetkel hakkas üks ungarlastest, hiiglasekasvu mees barszcz’ivärvi1 näoga, teiste peale karjuma. Ta tõusis kergelt tuikudes püsti ja röökis oma kaasmaalaste peale, kes röökisid heatahtlikult vastu, et istugu jälle maha. Higi näol voolamas, pööras mees ringi, haaras kõrvallauast tooli, keerutas seda ja lennutas läbi saali. Tool prantsatas vastu seina, lõi seinalühtri puruks ja kukutas peegli alla.

      Hetkeks tekkis vaikus. Ungarlane vaatas kulmu kortsutades rebenenud tapeeti. Siis istus ta tagasi, üks sõpradest valas ta klaasi täis ja patsutas seljale ning Max serveeris järgmise käigu.

      Aeg jäi hilisemaks ja ungarlased muutusid härdameelseks. Nad toetasid käed üksteise õlgadele ja hakkasid laulma laule, mis läksid kesköö lähenedes ikka kurvemaks.

      Ruudi, kes oli selleks õhtuks kokkamise lõpetanud, köögi puhastanud ja korda seadnud, seisis ukseavas ning kuulas nende laule. Ungarlastel olid kaunid laulud. Sõnadest ei saanud ta aru, aga meloodiad olid südamesse minevalt üksildased.

      Üks neist nägi teda seal seismas ja hakkas ägedasti viipama. Teised pöördusid vaatama, mis toimub, ning hakkasid samuti kutsuvalt vehkima.

      „Mine sinna,” ütles Max oma postilt baarileti juures.

      „Nalja teed,” ütles Ruudi.

      „Ei tee. Mine vaata, mida nad tahavad.”

      „Ja kui nad tahavad mu läbi peksta?”

      „Küll nad varsti tüdinevad.”

      „Suur tänu, Max,” ütles Ruudi ja hakkas läbi restorani minema.

      Ungarlaste laud nägi välja nii, nagu oleks viiekäiguline õhtusöök sellele lae kõrguselt alla pillatud. Põrand selle ümber krudises klaasi- ja taldrikukildudest, vaip kleepus kastmetest ja laialitrambitud toidujääkidest.

      „Sina kokk?” küsis üks neist kehvas poola keeles, kui Ruudi lähemale jõudis.

      „Jah,” vastas Ruudi ja hoidis juhuks, kui peaks olema vaja kiiresti liikuda, keharaskust päkkadel.

      Poola keele oskaja nägi välja nii, nagu oleks härjakülje ümber õmmeldud Armani Taassünni ülikond. Ta nägu oli kahvatu ja higine ning ta kandis õlakabuuri, millest ulatus välja tohutu püstoli käepide. Ta kõverdas vorstisuurust nimetissõrme. Ruudi kummardus lähemale, kuni nende nägusid eraldas veel ainult mõni sentimeeter.

      „Lugupidamist!” lõugas ungarlane. Tema hingeõhuga välja paiskuv liha, vürtsi, alkoholi ja tubaka tormituul pani Ruudi võpatama. „Igal pool, kuhu me selles fuck linnas läheme, ei mingit lugupidamist!”

      See väide näis vastust nõudvat, nii et Ruudi tegi: „Oh?”

      „Ei ole lugupidamist,” ütles ungarlane ja raputas nukralt pead. Järsku ta näoilme kirgastus. „Siin, Restaurant Maxis, peeti meist lugu!”

      „Me peame alati oma klientidest lugu,” pomises hääletult Ruudi kõrvale astunud Max.

      „Fuck tõsi!” ütles ungarlane valjusti. „Fuck tõsi. Restaurant Maxis rohkem lugupidamist.”

      „Ja kuidas toit oli?” uuris Max naeratades.

      „Hea fuck toit,” ütles ungarlane. Ta kaaslased laua ümber noogutasid päid. Ta vaatas Ruudile otsa ja röhatas. „Hea fuck kokk. Poola toit fuck sigade jaoks, aga hea fuck kokk.”

      Ruudi naeratas. „Tänan,” ütles ta.

      Ungarlase pilk keskendus järsku. „Hea,” ütles ta. „Meie läksime.” Ta ütles paar järsku sõna ja teised tõusid laua äärest püsti – kõik peale selle ühe, kes oli tooliga visanud ja norises nüüd vaikselt, põsk laudlinal. Kaks sõpra haarasid tal õlgadest ja küünarnukkidest ning tõstsid ta püsti. Mehe näole olid kleepunud toidupalad.

      „Hea toit,” ütles poola keele oskaja Ruudile. Ta võttis toolileenilt pintsaku ja raputas selle endale selga. Ta pistis käe rinnataskusse ja võttis sealt kahe sõrmega välja visiitkaardi. „Sina tööd vajad, sina helistad.”

      Ruudi võttis kaardi. „Tänan,” ütles ta jälle.

      „Hästi.” Mees tõstis mõlemad käed näole ja pühkis pihkudega ülesalla, see liigutus seadis nagu võluväel korda ta soengu ja näis ta samas ka kaineks tegevat. „Meie läksime.” Ta vaatas Maxi poole. „Kaval fuck poolakas.” Ta pistis käe põuetaskusse ning tõmbas välja tellise suuruse ja kujuga rahakoti. „Palju on?”

      „Maja maksab,” ütles Max. „Kingitus.”

      Ruudi vaatas oma bossi ja kaalus, mis võib tolle kiilaks aetud peanaha all toimuda.

      Ungarlane vaatas restoranis ringi. „Me lõhkusime palju.”

      Max kehitas hooletult õlgu.

      „Hästi.” Ungarlane võttis rahakotist sentimeetripaksuse zlotipatsaka ja sirutas käe. „Sina võta,” ütles ta. Max naeratas, tegi kerge kummarduse ja võttis raha, siis liikusid ungarlased juba väljapääsu poole. Veel viimane räme laulusalm, veel viimane baaripukk läbi restorani lendamas, pahvakas külma õhku avatud uksest ja nad olid läinud. Ruudi kuulis, kuidas Max nende järel ukse lukustas.

      „Noh,” ütles Max trepist alla tulles. „See oli huvitav õhtu.”

      Ruudi võttis mahakukkunud puki, tõstis kohale ja istus baarileti äärde. Ta märkas, et on oma valged kokariided läbimärjaks higistanud. „Ma mõtlen,” ütles ta, „et sa peaksid oma Wesoły Ptakiga tehtud lepingu tingimused üle vaatama.”

      Max läks baarileti taha. Ta kummardus ja otsis midagi riiulitelt. „Kui Wesoły Ptak oleks täna siia ilmunud, oleksid pooled meist juba surnukuuris.” Ta tõusis püsti, hoides käes poolikut starkapudelit ja kahte klaasi.

      Ruudi võttis taskust tulemasina ja plekk-karbi väikeste sigaritega. Ta süütas ühe ja vaatas ringi. Objektiivselt võttes oli kahjustusi tegelikult väga vähe. Koristajate jaoks oli tööd küll palju, aga neil oli olnud hullemate tagajärgedega pulmapidusid.

      Max täitis klaasid ja tõstis ühe toostiks. „Hea fuck toit,” ütles ta.

      Ruudi vaatas talle hetke otsa. Võttis siis teise klaasi, kordas toosti

1

Barszcz – borš (poola k). Tlk.