Väsimatu kurjus. Ann Granger

jumal!” pahvatas ta ja kattis näo kätega.

      „Jäta!” Hester oli kohe kohal, lohutav, kohmetu ja siiras, patsutades teda märja käega. „Võimalus, et need on tema kondid, on miljon ühe vastu. Sa ei tea – mitte keegi ei tea –, kus ta on.”

      „Ma olen kogu aeg teadnud, kus ta on,” ütles Ruth ja võttis käed näo eest. „Ta oli Stovey metsas, kogu see aeg, ja ootas, et me ta leiame, ning nüüd keegi leidiski. Küll sa näed.”

      Kontide leidmine tähendas seda, et Ruth peab midagi ette võtma. Midagi sellist, mida oleks tulnud teha juba aastaid tagasi. Ta jättis Hesteri kööki lõunaroa tarvis rabarbereid lõikuma, läks oma tuppa ja võttis riidekapi riiulilt väikese roosipuust kastikese.

      See oli väike kena asjake, Victoria-aegse reisija asendamatu kaaslane, millel oli algselt mitu vahet, kuhu mahutada mitmesugused salvid, imerohud ja muud hädavajalikud meditsiinitarbed. See oli kuulunud isale ja Ruth oletas, et isa oli eemaldanud vahed, et hoida karbis dokumente. Seal olid olnud kirikuga seotud arved ja kviitungid. Ruth pani karbi voodile ja võttis kaminasimsilt vaasi alt võtme. Ta avas luku ja kergitas laeka vaskkäepidemega kaant. Ta tundis sõõrmetes tuttavaid lõhnu, mis meenutasid laeka esialgset otstarvet: nuusksool, midagi raskemat, mis võis olla oopiumitinktuur, magus lavendliõli, terav piparmünt ja eksootiline nelk. Laekas oli ka kollaseks tõmbunud, sagedasest käes hoidmisest kulunud pabereid ja ümbrikke.

      Ruth võttis need välja ja laotas voodile. Pilk käekirjale, millega olid kirjutatud sõnad „preili Ruth Pattinson”, tekitas kõhtu kõva klombi. See polnud südamevalu, mis oli ammu surnud. See polnud ka viha, mis oli samuti ammu surnud. Vihaleegi elus hoidmine oli nõudnud liiga suurt pingutust. Kas see oli häbitunne? Või lihtsalt midagi nii tavalist kui piinlikkus? Piinlikkust emotsioonina ei tohi kunagi alahinnata, mõtles Ruth nukralt. Selle mõjul on võetud palju ette – või jäetud võtmata –, hoopis rohkem kui mõne austustvääriva ajendi mõjul.

      Ta sõrmed liikusid nagu omatahtsi, kui need võtsid lähima ümbriku ja sellest kirja. Piinav valu rinde all muutus suuremaks. Millise innukusega oli ta avanud seda ümbrikku esimest korda aastaid tagasi. Millise andumusega oli lugenud sõnu, mis tundusid rääkivat armastusest ja kiindumusest, ta uskus muuseas puistatud kinnitusi, et Ruth on ainus tütarlaps, kellest ta hoolib. Tol ajal tundus Ruthile, et need õõnsad sõnad on ajaloo kõige ilusamad armastuskirjad.

      „Loll, loll, loll!” lausus ta sosinal.

      Ei, siiski mitte loll, mitte tookord. Lihtsalt naiivne ja armunud tüdruk, kes soovis midagi nii väga, et mõtles selle enda jaoks tõeliseks. Nüüd, kaua aega hiljem, uuesti neid sõnu lugedes, mõistis ta, et tegelikult oli see kõik hormoonidest taganttõugatud hetkeline palang, mitte armastus. Need oli noore mehe sõnad, noore mehe, kes oli hingelt alles poiss, kuid tahtis saada meheks, kuid ei raatsinud jätta vabadust, mida pakub noorus ja kartis vastutust, mida meheiga kaasa toob. Lisaks sellele oli see noormees väga rikutud, isekas ja ära hellitatud.

      Elus on ühed võtjad ja teised andjad, nii oli ema kunagi öelnud. Kadunud proua Pattinson oli olnud omamoodi küüniline, võib-olla tulenes see aastatepikkustest kooselust eluvõõra abikaasaga ja selle ponnistustest näha oma tänamatus koguduses kõige paremat. Ruth teadis, et emal oli õigus. Ruth oli olnud andja, aga see noormees – jah, tema oli olnud võtja.

      Ruth pani kirja tagasi ümbrikku ja korjas ka teised kokku. Majas ei saa neid põletada, Hester võib tulla ja näha. Hester mõistaks, ent Ruth ei tahtnud talle rääkida. Ta peab need aias hävitama. Maa oli niiske, ent sellest pole lugu – paberitele aitab ühest tikust.

      Ta hiilis köögist mööda. Sealt kostis puulusika kaapimist kausis ja Hesteri üminat. Ruth väljus eesuksest, läks ümber maja nurga ja mööda aiarada vargsi edasi nagu varas omaenda valdustes. Ta võttis töö ette ligustriheki taga. See polnudki nii kerge, kui ta oli alguses arvanud. Kui ta süütas esimese ümbriku, hakkas selle nurk algul hõõguma, tõmbus selle nurk pruuniks ja kustus ära. Ta pidi kirjad ümbrikest välja võtma. Esimene leht, mille ta süütas, tõusis ta ehmatuseks õhku ja lendas leegitsedes maja poole.

      „Neetud!” kirus Ruth valjult.

      Kõik lehed tulid eraldi kokku kortsutada. Ruth seadis need hunnikusse ja lõpuks õnnestus tal need korraga põlema süüdata. Need põlesid rahuldavalt, kuigi õhku tõusvad mustad helbed reetsid Ruthi asukohta ja tegevust. Tal jäi üle loota, et Hester ei vaata köögiaknast välja.

      Hester ei vaadanud, aga vaatas keegi teine, kelle ta oli sootuks unustanud.

      „Mida sa siin teed?”

      Hääl kostis otse Ruthi selja tagant. Ruth võpatas, kiljatas ja pööras kähku ringi.

      Ta ees seisis tugevat kasvu tepitud nailonjopes ja krimpleenpükstes naine ning silmitses teda. Dilys Twelvetrees, vana Billy keskealine naissoost väljaanne. Tema lai nägu, mis tavaliselt ei väljendanud mitte midagi, põles uudishimust.

      „Põletan prahti,” vastas Ruth.

      Dilyse nägu muutus kavalaks. „Vanu kirju,” nentis ta.

      Ruth tahtis kähvata, et see pole tema asi, aga ütles: „Vanad toiduretseptid ja muu säärane.”

      Dilys ei teinud armetust seletusest välja. Ta kallutas pead ja silmitses Ruthi mõtlikult. „Sind jäeti maha, eks ole?” lausus ta.

      „Mida sa sellega öelda tahad?” küsis Ruth.

      „Sind jäeti maha,” kordas Dilys kannatlikult. „Nagu mind. Su mees jättis su samuti maha.”

      „Ära räägi lollusi,” ütles Ruth. „Sa tundsid mu abikaasat. Ta suri…”

      „Mitte tema,” ütles Dilys põlglikult. „Enne teda. See noormees.” Ta silmitses söestunud paberitükke ja halli tuhka. „Paneb imestama, et sa neid nii kaua alles hoidsid,” ütles ta.

      Otsekui teades, et vastust pole mõtet oodata, pööras ta ringi ja läks minema.

      Kust ta teab? Kuidas võib see naine teada? Kas Dilys ütles huupi või – selle mõtte juures Ruthi süda võpatas – leidis ta võtme, avastas, et see avab laeka ja luges kirju? Ruth oli olnud arvamusel, et Dilys pole kuigi uudishimulik. Aga nüüd polnud ta selles nii kindel.

      Olgu see naine neetud, mõtles Ruth. Olgu neetud terve Twelvetreeside suguvõsa!

      Dilys käis nende juures raskemaid koristustöid tegemas, nühkis köögipõranda vanu plaate, pesi aknaid, kloppis õues vaipu. Küttis talvel elutoa suurt ahju. Dilys oskas hästi kartuleid ja porgandeid koorida, jättes keeruliste kastmete valmistamise Hesteri hooleks.

      Muidugi oleksid Ruth ja Hester nende töödega ka ise kergesti hakkama saanud. Aga millist muud tööd Dilys Lower Stoveys leiaks? Dilyse palkamine oli tegu, mida Ruthi isa reverend Pattinson oleks kutsunud kristlikuks halastuseks. Peale selle ulatusid nende kahe perekonna sidemed kahe sugupõlve taha.

      Kaua aastaid tagasi oli Ruthi ema palganud Dilyse ema kirikla põrandaid küürima. Dilyse vend noor Billy oli enne külast laia ilma lahkumist niitnud kirikla muru. Kui Ruth ja tema abikaasa tulid tagasi Lower Stoveysse ja asusid elama Vanasse Sepikotta, ilmus Dilys kohe järgmisel hommikul nende uksele ja teatas: „Te tahate, et ma siin koristama hakkan, eks ole?” See polnud küsimus, vaid fakti nentimine.

      Ja nii juhtuski, et kui Ruth nägi Dilyse lahmakat keret ja tööst karedaid käsi, valdas teda süütunne, mis näis olevat talle saatusega kaasa määratud, koorem õlgadel, millest ta ei suutnud vabaneda. Sinbadil oli vana meremees kukil ja temal, Ruthil, Dilys.

      Ruth mäletas päeva, otsekui oleks see olnud eile, kui ta nägi esimest korda Dilys Twelvetreesi. Mõlemad olid viieaastased ja oli nende esimene koolipäev.

      Kool oli Lower Stovey kirikukool. Nüüd seda enam polnud, vähemalt koolina mitte. See oli suletud mitu aastat tagasi, kui majade müük ja uus kinnisvaraarendus tõid kaasa õpilaste arvu vähenemise. Küllaltki otstarbekalt muudeti endised hooned lähestikku paiknevateks väikesteks elamuteks. Inimesed, kes seal elasid, polnud külaelanikud selle tavalises mõttes. Nad käisid tööl Bamfordis või kuskil mujal. Neid võis näha mõnikord õhtuti Fitzroy