Väsimatu kurjus. Ann Granger

viimane, mida Pearce soovis. Ta võttis lõualuu vastumeelselt kätte.

      „Kas märkad midagi?” küsis politseiülem.

      Mis tähendas, et seal peab olema midagi, mida Markby oli juba näinud ja mida ka Pearce peaks kähku nägema. Ja ta nägi.

      „Mingi peen hambavärk. Ma pole säärast näinud.” Mitte et Pearce’ile oleks meeldinud seda vaadata või sellele mõelda. Lõualuusse oli paigutatud tuhmunud metallitükk, mis sarnanes üldlevinud ettekujutusega jõulupuust. Ta ohkas, kuna kadus viimnegi lootus, et jäänukid võiksid olla väga vanad. Või et hulkuril oleks suus kallid kunsthambad.

      „Seda kutsutakse implantaadiks,” informeeris Markby. „See tüüp siin on nõndanimetatud jõulukuusk-implantaat. Ma tean seda sellepärast,” selgitas ta, „et enne sinu tulekut helistasin ma oma hambaarstile ja kirjeldasin talle seda.”

      Pearce arutles endamisi, mis ajal Markby võis tööle tulla. Ilmselt väga vara. Pearce oli töötanud Markby alluvuses üle seitsme aasta. Ta teadis, et varahommikune aktiivne tegutsemine tähendab tavaliselt seda, et Markby pole millegagi rahul, sellel ei pruukinud olla alati pistmist politseitööga, niimööda tõrjus ta ühtede muredega teised välja. Võib-olla on küsimus maja otsimises, mõtles Pearce kaastundlikult. Tema ja Tessa olid enne oma maja ostmist näinud samasugust vatti. Ta lootis, et Markby ei veereta koduste murede tõttu liiga palju tema, Pearce’i kaela. Eriti, kui on tegemist hammastega.

      „Ja veel,” jätkas Markby otsustavalt just nagu nimelt hammaste teemal: „Umbes kakskümmend aastat tagasi – eeldades, et kondid on nii vanad, kuigi see on hetkel ainult oletus – oli seesugune hambaravi suhteliselt harv nähtus ja seda praktiseeriti vähestes kohtades. Nii et me peame need kohad välja uurima. Metallitükil on mingi märk.”

      „Ja-jaa…” Pearce unustas isikliku tülgastuse ja uuris implantaati. „Just nagu meistrimärk.”

      „Tõenäoliselt valmistaja firmamärk. Uuri välja, Dave.”

      No nii! Selle nahka läheb terve päev. Mis tähendab seda, et tal pole aega helistada oma hambaarstile oma hammaste pärast. Ta korjas salapärased kondid kokku. „Ma viin need ekspertide kätte.”

      Aga Markbyl oli tema jaoks muudki varuks. Ta võttis laualt toimiku. Pearce’i arvates oli see üsna vana. „Sa peaksid selle vana juhtumi läbi lugema,” ütles Markby tehtud ükskõiksusega. „Sellest võib olla abi.”

      Pearce lisas toimiku kondikompsule. „Saab tehtud,” ütles ta kiiresti ukse poole minnes, et pääseda veel mõnest ülesandest.

III

      Ka kellelgi teisel oli ebameeldiv hommik.

      „Tere taas!” ütles noor mees reipal toonil.

      Tal oli seljas valge särk ja ees kirev lips. Ta pintsak rippus toolileenil. Ta ümarat eluga rahul olevat nägu kroonis moekas geeliga turri aetud soeng. Meredith märkas kahjurõõmsalt, et kuigi mees võis olla temast oma kümme aastat noorem, hakkas tal kujunema õllekõht.

      „Tere taas,” kordas Meredith nagu kaja, vastastoolil istet võttes.

      Mees toetas küünarnukid lauale ja pani sõrmed katusekujuliselt kokku. „No nii,” ütles ta rõõmsalt. „Kas te käisite Lower Stovey kinnistut vaatamas?”

      „Jah, härra…” Meredith heitis pilgu nimesildile laual. Sellele oli kirjutatud „Gary”. Ta alustas uuesti: „Jah, me käisime. Kas te ise olete seda näinud?”

      Gary pilgutas silmi. „Ei, mina ei käinud seda hindamas. Vaatame järele.” Ta soris paberites. „Ei, seda tegi Cindy.”

      Ja kui vana see Cindy on? Üheksateist? torises sisemine Meredith.

      „Aga ma võin teile öelda,” jätkas Gary kergel toonil, „et minu kolleegile avaldas maja sügavat muljet. Väga sügavat muljet.”

      „Kolleegi all te mõtlete vist Cindyt,” lausus Meredith jäiselt ja jätkas kinnitust ootamata: „Kas tohib huvi pärast küsida, mis Lower Stovey vana kirikla juures Cindyle nii sügavat muljet avaldas?”

      „See on unikaalne,” vastas Gary pidulikult. „Kvaliteetresidents igas mõttes.”

      „See on tohutu suur. Viis magamistuba, rääkimata teenijatubadest pööningul.”

      „Pööningu võib otstarbekalt ümber ehitada. Piljard, ping-pong, jõusaal…” Ta lausa säras. „Cindy arvates saaksite selle võluva koha kerge vaevaga ümber sättida. Seal on piisavalt ruumi ka keegliraja jaoks.”

      „Mulle pole vaja kodus piljardit või keeglit mängida. Ja mis puutub jõusaali, siis seda asendab suurepäraselt jalgratas, mis võtab väga vähe ruumi. Mul pole vaja majalahmakat, pealegi säärases seisukorras. Kas te teate, et küttesüsteem on ajast ja arust ning korrast ära? Ja elektrijuhtmetele ei taha ma üldse mõeldagi!”

      „Jah, maja vajab pisut kaasajastamist,” tunnistas Gary vastumeelselt. „Aga seetõttu on ka hind vastav, preili Mitchell.”

      „Köök on Dickensi-aegne.”

      „Aga avar.”

      „Aknad ei käi kinni ega lahti.”

      „Ajutine häda.”

      „Aed on täiesti umbekasvanud.”

      Garyl oli vastus valmis. Ta vaatas Meredithile säravalt naeratades otsa. „Nagu ma aru sain, armastab härra Markby aiatööd. Selleks avanevad seal suurepärased võimalused. Te saate kogu aedvilja ise kasvatada,” lisas ta innukalt: „Looduslikult puhast, maitsvat.”

      „Ja Lower Stovey on maailmast ära lõigatud, isegi tee lõpeb metsa ääres otsa.”

      Gary osutas talle sõrmega. „Seda parem. Täiesti eraldatud ja…” Ta hääl muutus võidurõõmsaks. „Ja pole mingit ohtu edasiseks kinnisvaraarenduseks. Vana karjatee jookseb küla tagant läbi metsa. See koht on kaitstud. Ajalooline. Keegi ei hakka magistraalteed läbi küla ehitama, ega ju? Või paarisadat uut maja. Uskuge, niisugust kohta ei pakuta iga päev.”

      Meredith toetas selja toolileenile ja ohkas. „Kas teil pole midagi muud pakkuda?”

      „Suur hulk,” nõustus Gary. „Aga mitte ühtegi sellist, mida teie otsite. Kolme magamistoaga? Pole probleemi. Juurde ehitatud garaažiga ja ruumi lisaautole? Ma võin teile kahte või kolme näidata. Aga kena väike bangalo?” Gary raputas pead. „Aga te ei soovi neist ühtegi. Teie ja härra Markby, teie tahate midagi iselaadi. Ajastule vastavat.” Ta nõjatus üle laua ja lisas kähedal sosinal: „Teie nõudmine ületab pakkumise.” See kõlas, nagu oleks tegemist äärmise mandumisega.

      „Aga natuke suuremad majad?” küsis Meredith meeleheitlikult.

      Gary laiutas käsi. „Hetkel mitte midagi. Mitte et ma ei tahaks teile neid pakkuda. Muigugi tahan. Aga need on nagu soojad saiad. Neid pole vaja isegi reklaamida. Kui kuuldakse, et mõni selline on müüa, tunglevad ostjad ukse taga, et esimesena sisse pääseda.”

      „Aga vana kirikla pärast nad ei tungle ukse taga?”

      Gary asetas käed vaheliti. „Ma olen kindel,” ütles ta usaldavalt, „et selle omanik proua Scott võtaks vastu igasuguse vähegi mõistliku pakkumise.”

      Kuigi Meredith teadis, et teeb vea, küsis ta: „Kui mõistliku?”

      Gary patsutas oma nina. „Jätke see minu hooleks. Ma tingin alla.”

      „Oodake!” Meredith tundis, et hakkab alla jääma. „Las see kirikla olla esialgu tagavaraks. Me jätame selle meelde.” Ta tõusis püsti. „Vahepeal me jätkame otsimist.”

      Gary tõlgendas seda nii, et kunded pöörduvad konkureeriva firma poole.

      „Ärge kiirustage. Ma räägin proua Scottiga.” Gary muutus pisut rõõmsamaks. „Kuna te juba siin olete, siis võiksite heita pilgu Hill House’ile. Sealt avaneb ilus vaade rikkumata loodusele. See on seisnud kaks aastat tühjana ja umbes aasta eest oli seal pahandusi, kui hipid murdsid sisse ja elasid seal paar kuud. Sellest ajast on see