Väsimatu kurjus. Ann Granger

viinud välja kaheksateistkümnenda sajandi loožistmed ja pannud asemele tammepingid, kus oli lahedalt ruumi praegusele kogudusele, kelle arv ulatus parematel pühapäevadel heal juhul viieteistkümneni. Külarahvas – nii päriselanikud kui ka uustulnukad – ei olnud usklik ja nädalalõpukülalised veetsid pühapäevahommikud külapubis maameeleolu nautides, õhtupoolikud kulusid Londonisse tagasisõiduks valmistumiseks.

      Neid asjaolusid arvestades polnud Lower Stoveys enam oma preestrit ja isegi mitte jumalateenistusi. Kord kuus käis keegi ümbruskonna kirikutest jutlust pidamas, kuigi kirik ise oli Bamfordis asuva isa Hollandi hoole all.

      Ent kirikus leidus üht-teist huvitavat ja Ruth, kes oli võtnud endale ülesandeks nendelt aeg-ajalt tolmu pühkida, oli sellega üksikasjaliselt kursis.

      Fitzroy mälestusmärk kujutas endast lahkunu marmorisse raiutud profiili, parukas peas, kaks keerubit pea kohal. Skulptor oli valinud profiili ilmselt selleks, et rõhutada mehe iseloomulikke näojooni. Fitzroy oli olnud tolle aja mõistes ilus mees: kõhn nägu, sügaval asetsevad silmad ja kullinina. Skulptuuri all oli raidkiri, mis ülistas mehe väärtusi, mida oli palju: märkimisväärsed saavutused, laiaulatuslik õpetatus, ja kohustuslik järelhüüe vennapojalt, kes oli pärinud tema varanduse. Raidkirjast vasakul seisis Vikatimees, osaliselt keebiga varjatud. Ta toetus vikatile, vasak jalg sirge, parem krõnksus, ükskõikselt luistele varvastele toetumas. Jäi mulje, just nagu mõtiskleks ta järjekordse kordaläinud töö üle. Raidkirjast paremal oli klassikalises riietuses leinav naisfiguur, loor näol, näpp suunatud üles portree poole, otsekui kartes, et vaatajatele võiks isegi peale kõike eelnenut jääda kahe silma vahele sõnum, mida mälestusmärgiga on tahetud öelda.

      Ruthile Fitzroy mälestusmärk ei meeldinud. Tema arvates oli kuju ilme õel ja üleolev. Samuti kahtles ta, kas söör Rufus oli olnud ikka täiuslikkuse kehastus, nagu teda kirjeldati, ja tal olid ka omad kahtlused vennapoja suhtes, kes oli lasknud selle värgi püstitada.

      Ruth ise oli nöbinina ja teineteisest kaugel asetsevate roheliste silmadega habras naine. Tema juustes oli juba halli, ent kuna need olid algselt tuhkblondid, ei paistnud hall silma. Ruth oli olnud ilus laps, ilus neiu, ja nüüd, viiekümne seitsmesena, oli ta ikka veel võluv naine. Hetkel olid tal jalas teksapüksid ja madalad kingad ning seljas viledaks pestud meeste jalgpallisärk, mis oli kuulunud ta kadunud abikaasale. Kuna särk oli suur, olid selle varrukad üles keeratud ja ülejäänud osa laperdas ta saleda keha ümber, jättes liigutamiseks kenasti ruumi. See oli Ruthi kirikukoristamisriietus.

      Ta oli kirikus üksi ja talle meeldis nii. Aga nüüd avanes krääksatades ta selja taga kiriku põhjapoolne uks, kust kostis kirikuaia puude otsas pesitsevate lindude laulu ja kepi toksimist. Ruth teadis, kes tuli. Tal ei pruukinud vaadata. Mees oli näinud ta autot, mis oli pargitud ta maja lähedale tänavale. Ta ei jätnud kunagi kasutamata juhust, et natuke juttu rääkida. Vestlus kiskus alati ühte suunda. Ruthil polnud põhjust arvata, et täna läheks teistmoodi. Ta surus ohke alla ja ootas vältimatut avaküsimust.

      „Kas see redel on ikka ohutu, proua Aston?”

      „Tänan, härra Twelvetrees, on küll,” kõlas Ruthi automaatne vastus. Tema pilku oli püüdnud hall plekk krohvitud seinal Rufus Fitzroy pea kohal. See ei saanud olla laetala või kronsteini vari. Ega ometi niiskuselaik? Sellest probleemist olid nad siiani pääsenud. Kui nii, siis peab sellest teatama isa Hollandile.

      „See redel pole kindel. Sa peaksid laskma kirikul uue osta.” Külaline toksis kepiga redelit.

      Mis seal siis on? mõtles Ruth. Seda halli laiku ei tohiks niisama jätta. Seda peaks lähemalt uurima, aga Ruth ei ulatanud treppredelilt selleni ja tal polnud ka tahtmist nii kõrgel turnida. Peaks paluma Kevin Jonesi, et ta tooks farmist pika redeli, roniks üles ja vaataks, mis seal on. Kevin on väga abivalmis mees.

      „Vihm jäi järele. Sadas päris kõvasti, eks ole?” pidas külaline üleval ühepoolset vestlust.

      „Ma olin siin,” pomises Ruth ebamääraselt.

      Härra Twelvetrees muutis taktikat. „Kena marmoritükk.”

      Ruth andis alla. Ta katkestas töö ja laskus pool redelit allapoole, kus sai pöörata pead, ilma et oleks tasakaalu ohtu seadnud.

      Seal ta seisis, William Twelvetrees, vana Billy Twelvetrees, sest oli olemas ka noor Billy – tema poeg –, kuigi noor Billy ei elanud enam külas. Vana Billy oli pikk ja turske nagu see vana kirik. Kaheksakümnest eluaastast hoolimata olid ta hallid juuksed paksud. Ta nägu oli eluaegsest põldudel töötamisest ja Fitzroy Armsis veedetud õhtutest punane. Vana Billy ainus häda oli haige puus, mille tõttu ta käis kepiga, ja aeg-ajalt esinevad valuhood südames, mis andsid hea ettekäände mitte midagi pingutavat ette võtta, mis iganes see ei oleks. Ta osutas kepiga monumendile.

      „Mulle ei meeldi,” ütles Ruth. „Liiga veider ja surmahõnguline.”

      „Tol ajal osati korralikke monumente püstitada,” ütles Billy etteheitvalt.

      „Kuidas tervis täna on, härra Twelvetrees?” küsis Ruth, kes ei viitsinud vaielda George’i ajastu hauakunsti teemadel.

      „Endiselt pigistab.” Billy koputas rinnale. Aga Ruth pääses edasistest meditsiinilistest üksikasjadest, sest ilmnes, et Billyl kipitas südamel hoopis muu asi. „Kas sa politseiautot nägid?”

      Ruth vaatas talle imestunult otsa. „Mis politseiautot?”

      Kuigi Billy oli rahul, et on esimene uudistetooja, kostis ta häälest kerget pahameelt, otsekui oleks ootamatu arusaamatu sündmus ta päevaplaani segi löönud. „See ilmus ei tea kust, kihutas umbes tund aega tagasi külast läbi ning pole siiani tagasi tulnud. Külavahel on kiiruspiirang – olgu politsei või ei. Ei tea, mida nad siit otsivad? Ma läksin vaatama, kas sa oled kodus. Aga ma ei näinud maja ees su autot ja siis ma arvasin, et sa ei teagi sellest midagi.” Ta puudutas pahkliku sõrmega nina.

      Ruth, kes oli pensionil inglise keele õpetaja, mõtles pahuralt, et muidugi ei saa näha asja, mida ei ole.

      Vana Billy jätkas torisemist.

      „Nende peale peaks kaebama. Nad kihutasid nagu oleks vanakuri kannul. Ja miks nad pole tagasi tulnud?”

      Ruth heitis altari poole kartliku pilgu. „Võib-olla sa ei peaks pühakojas sääraseid sõnu kasutama, härra Twelvetrees.”

      Billy ei teinud märkusest väljagi. „Nad sõitsid metsa poole. Ei tea, mis neil sinna asja on?”

      „Kas sa oled kindel?” küsis Ruth teravalt. Ta püüdis tõrjuda eemale ebamugavat tunnet, just nagu oleks midagi halba juhtunud.

      „Seal on ainult üks tee,” torises Billy. „See lõpeb enne metsa ära. Ma ootasin oma ukse juures ja vaatasin, kas nad tulevad tagasi sama kiirusega, ja kui oleksid, oleksin ma teatanud. Ei tea, mis neid seal nii kaua kinni hoiab?” Billy seiras Ruthi. Tema ümmarguses punases näos, valgetes vuntsides ja tömbis ninas oli midagi groteskset, otsekui oleks keerubipea ellu ärganud.

      Ruth haaras keerubist kinni, et mitte tasakaalu kaotada.

      „Kas sul hakkas halb, proua Aston? Sa oled näost kahvatu.” Billy astus lähemale ja uuris teda oma valgete puhmaskulmude alt väikeste silmade terava pilguga.

      „Ei, kõik on korras!” Ruthi hääl oli kriiskav isegi ta enda kõrvadele. „Ma olen kindel, et seal pole midagi tõsist.” Ta otsis selgitust. „Võib-olla tegi keegi metsas lõket. Inimesed teevad mõnikord niisuguseid rumalaid tempe.”

      „Siis oleks see olnud tuletõrjeauto, eks ju? Mitte politsei.”

      „Kui sa lähed välja,” ütles Ruth vaikselt, aga otsustavalt, „näed sa, kui politsei tagasi tuleb. Neil pole teist teed. Võib-olla peavad nad auto kinni ja räägivad sulle midagi või esitavad mõne küsimuse.”

      Ruth lootis hetkeks, et kavalus toimib. Billy seadis minekule ja Ruth arvas, et saab temast lahti. Aga põhjapoolne uks kriiksus uuesti ja kivipõrandale langes triip hädist päikesevalgust. Gooti stiilis ukseavast eraldus tume siluett ja laskus kahest kulunud trepiastmest kirikusse. Siis uks sulgus.

      Ruthi süda võpatas ootuses, et uus tulija