Väsimatu kurjus. Ann Granger

et sinna sõitis politseiauto. Loodetavasti ei tähenda see veel mõnda õnnetust.”

      Ruth oli äratanud külastajas huvi ja talle tundus, et too tahab küsida, mis sorti õnnetust. Ta hammustas keelde ja kahetses, et oli olnud nii jutukas. Mis oli teda sundinud metsast rääkima? Eks vist see, et kuskil alateadvuses oli mets tal alati meeles. Allasurutud mälestused, mis kerkisid pinnale nagu veealused koletised just siis, kui neid kõige vähem oodati. Aga Ruthil vedas. Kardetud küsimuse esitamise asemel osutas vestluskaaslane hoopis metsa poole viivale teele.

      „Politseiauto tuleb tagasi,” ütles Meredith. „Ja selle taga Alani auto.”

      Kaks naist hakkasid värava poole minema, Ruth püüdis näida muretu, ta ei kiirustanud uudiseid kuulama. Ma ei taha kuulda halbu uudiseid, ma ei kannataks seda välja, mõtles ta meeleheitlikult. Mida ma teeksin, kui…

      Politseiauto sõitis peatust tegemata mööda. Selle tagaistmel istus kolmekümnendates aastates noorem mees. Mida ta on teinud? Aga järgmine auto võttis kiiruse maha ja jäi seisma. Sellest astus välja pikk heledapäine, pulloveris ja avarates pükstes mees. Ta tuli naeratades naiste poole.

      Meredith ütles: „Ruth, see on Alan Markby. Alan, see on proua Aston. Ta on kirikuvalvur ja tema isa oli selle kiriku viimane vikaar. Ruth kasvas üles kiriklas.”

      Ruth lõi näost õhetama. „Ma näitasin Meredithile meie kirikut. Kahjuks pole siinne kogudus eriti aktiivne.” Ta hingas sügavalt. Markby tundus olevat meeldiv mees. Kas ta ütleks mulle? „Mis juhtus?” küsis ta. „Seal metsas?”

      Markby kehitas õlgu ja hele juukstukk langes laubale. Ruth leidis, et mehe kõhn nägu ja aristokraatlik hoiak tuletab natuke meelde söör Rufust.

      „Ei midagi erilist,” ütles Markby. Ta hääl kõlas lahkelt ja kindlalt, nagu inimesel, kellele on autoriteet kaasa sündinud. Ruth tundis kergendust, ent samas ei lootnud ta midagi. See mees on politseinik. Nagu arstid ja preestrid, oskavad ka nemad saladusi hoida. Nad ei levita infot. Seda peaksin ma teadma. Ruthil oli küsimise pärast piinlik.

      Aga Meredithil polnud sugugi piinlik. „Ära tõrgu, Alan! Me sureme uudishimust.”

      „Seda ma usun, vastas Markby heatahtlikult. „Aga pidage see enda teada. Matkaja läks vihma eest metsa varjule ja leidis vanad kondid.”

      Ruth ahmis tahtmatult õhku. „Kondid? Mis kondid?”

      „Mitte skeleti. Mõned üksikud luud ja nüüd tuleb oodata, mida eksperdid ütlevad.”

      „Kohutav! Kas need ei ole looma omad?” Asjad lähevad aina hullemaks. Ruth kartis, et ta nägu reedab hirmu, mis on seesugust ebamäärast uudist kuuldes natuke kahtlustäratav.

      „Ei ole,” vastas Markby. „Need on inimese omad. Aga nagu ma ütlesin, väga vanad ja mõned üksikud. Ma kahtlen, kas neid suudetakse tuvastada. Muidugi me üritame.” Tundus, et ta märkas lõpuks Ruthi kahvatut nägu ja avali suud. „See võib olla arheoloogiline leid,” jätkas ta. „Taolisi asju tuleb aegajalt maa seest päevavalgele.”

      Ruth kogus ennast. „Jah, ilmselt see nii ongi. Väga… väga huvitav.”

      „Ruth rääkis mulle metsast,” ütles Meredith. „Ja kui iidne see on.”

      Ruth ei teadnud, kas see Alani-nimeline mees teda kuulis. Tema mõtted näisid rändavat kuskil mujal. Ta silmitses naisi üpris tühja pilguga, pilgutas seejärel silmi ja ütles kärsitult: „Kui sa oled siin lõpetanud, Meredith, siis võiksime minema hakata.”

      „Jah, muidugi,” ütles Meredith natuke üllatunult. „Tänan ekskursiooni eest, Ruth. See oli paeluv.”

      „Pole tänu väärt.” Kui nad minema hakkasid, hüüdis ta neile mingi hetkelise aje sunnil järele: „Kui ta juhtute uuesti Lower Stoveysse, et veel kord kiriklat vaadata, palun astuge läbi tassi teed jooma! Minu maja on kirikutee lõpus. Seda kutsutakse Vanaks Sepikojaks, sest kunagi oli seal sepikoda ja praegu on see minu ja mu vana sõbranna käsutuses. Tulge, palun, minul ja Hesteril käib vähe külalisi.”

      Nad lubasid tulla. Ruth vaatas, kuidas nad istusid autosse ja minema sõitsid. Õudus! Kuidas see sai juhtuda pärast nii pikki aastaid? Miks ta oli neid külla kutsunud? Uurida, mida politsei teab? See mees ei räägiks midagi, tema mitte, see politseiametnik. Aga naine, Meredith, tema võib-olla räägiks. Ja Hester? Mida ütleks Hester uudist kuuldes? Nad olid palunud suu kinni hoida, aga Hesterile peab ta ometi rääkima.

      Paremal, noore jugapuupõõsa juures liikus miski. Selle kitsaste tumeroheliste lehtedega oksad värisesid. Nende vahelt ilmus nähtavale töntsi nina ja väikeste torkivate silmadega kortsus nägu. Ruth kiljatas nõrgalt.

      Nägu kadus. Põõsas värises taas ja peidupaigast astus välja vana Billy Twelvetrees. Ruth oli vanamehe unustanud, ent ta oleks pidanud teadma, et too luurab kuskil ringi.

      „Ma kuulsin,” ütles Billy. Ta limpsis närtsinud huuli ja ta näoilme oli muutunud mõtlikuks. „Luud, jah? Inimese omad.” Ta hingas raginal sisse ja langetas pilgu rohuribale kahe haua vahel, kus seisid ta rasketes saabastes jalad. „On jälle, millest kirjutada, eks ole?”

      „Kondid?” küsis Meredith, kui nad Bamfordi poole sõitsid.

      „Kondid jah. Neid leidub maakohtades kõikjal. See ei pruugi olla kuriteoga seotud.”

      „Mulle tundub, et sa pole selles päris veendunud.”

      Alan käitub natuke liiga ükskõikselt, mõtles Meredith. Ära püüa mind haneks vedada, Alan Markby, mis siin sünnib?

      „Ma pole milleski päris veendunud,” ütles Markby põiklevalt. „Kondid leidis noor arst, kes kõndis mööda vana karjateed. Kui sadama hakkas, pööras ta metsa, kukkus nõlvakust alla ja palun väga! Ta leidiski kamalutäie imelikke konte, milles tundis ära inimluud.”

      Meredith jäi mõttesse. „Ruthis tekitas see suurt ärevust.”

      „Kelles? Ah-jaa, proua Astonis. Sa ütlesid, et ta on Pattinsoni tütar? Võib-olla ma oleksin pidanud ütlema, et kohtusin aastaid tagasi tema isaga.”

      Meredith heitis talle uuriva pilgu. „Vabanda, kui ma sinu kunagisest siin viibimisest nii suure numbri tegin.”

      Markby raputas pead. „Ma oleksin pidanud sulle rääkima. Sul on vana kirikla osas õigus. Ma ei tea, miks ma sind üldse seda vaatama kutsusin. Ma teadsin, et see on suur maja, liiga suur.”

      „Ma lähen uuesti kinnisvaraagentuuri,” ütles Meredith. „Neil on kindlasti teisi pakkumisi.” Ta nõjatus istmele. „Kui sa tookord siin olid, kas sa kirikut vaatasid?”

      „Kas see on huvitav?”

      „On küll. Selle välisseinal on Rohelise mehe kujutis. Seda me parajasti vaatasime, kui sa tagasi jõudsid. Ruthi isa oli sellest legendist väga huvitatud.”

      „Seal on üks talu,” ütles Markby ootamatult. „Greenjack Farm. Kaugel metsa ääres. Ma käisin seal eelmisel korral. Rohelise mehe legend peab olema seotud talunimega.”1

      Nad lõpetasid teema. Meredith mõtles, et käib ehk raamatukogus ja uurib lähemalt Rohelise mehe kohta; Markby mõtted tiirlesid ilmselgelt millegi muu kui müütide ümber.

      neli

      Ruth ei elanud kirikust kuigi kaugel. Ta oleks võinud käia selle maa jala, kui poleks vaja olnud autoga tolmuimejat vedada, et käärkambri vaipa puhastada. Ajast ja arust kodumasinat tagaistmele vinnates turtsus Ruth pahaselt. Kah mul vaip! Vaevalt oma nime väärt! See oli lihtsalt tükk viledaks kulunud sinise-punasekirjut villast põrandakatet. See oli olnud põrandal juba isa ajal ja ilmselt veel enne tedagi. Ja nüüd paistis, et selle väljavahetamine ei saa iialgi teoks. Võib-olla peaks selle hoopis kokku rullima ja ära põletama.

      Aga seda ei tohi teha. Käärkambri vaip oli Ruthi jaoks Lower Stovey ja selle konservatiivsuse sümbol. Mõnedele meeldis vanast kinni hoida. Ruth ei kuulunud nende kilda. Tema nägi selles vaimuvalguse ja lootuste tõrjumist. Kaugel sellest et säilida, uhuti nende maailm tükkhaaval laiali, jäi vaid

1

green – ingl k „roheline”