Külmunud muld. Ann Granger

sattus mehe tohutu suurtele kummikutele. Ta vaatas üles ja kohtas taas hallide silmade pilku. „Ma arvan,” alustas ta kileda häälega ja läks siis ootamatult üle kontraaldile. „Kui lambaid enam ei ole, saan ma teele tagurdada.”

      „Oodake pisut,” soovitas mees. „Ma kutsun koera neid ära ajama.”

      Vanas sviitris tugev mees hüppas teepervelt alla, punased juuksed päikese käes loitmas. Meredith kuulis vilet ja käsklusi, mille peale hakkasid lambad määgides mööda teed edasi sibama. Aegajalt vilksatas villakerade vahel midagi musta ja valget.

      Siis viipas karjane kutsuvalt ja hüüdis: „Korras! Laske pidur lahti ja te libisete tagurpidi alla. Tee on puhas! Ettevaatlikult!”

      Meredith lasi käsipiduri lahti, kuid midagi ei juhtunud. Ta pani mootori käima, lülitas sisse tagurpidikäigu ja üritas ettevaatlikult uuesti. Sama lugu. „Pagan, ma olen kinni jäänud!” kirus ta. „Kuradi lambad!”

      Ta sõnad lendasid avatud autoaknast välja. Mees tuli tagasi, kummardus ukse kohale ja ütles: „Ma lükkan teid välja.”

      „Ei, küll ma midagi välja mõtlen,” nähvas Meredith.

      „Siis istute siin terve päeva ja mõtlete midagi välja,” nähvas mees vastu. „Ma kas lükkan teid välja või jätan siia – just nii, nagu teile meeldib.”

      Ja et Meredithi pahameelt veelgi suurendada, ei antud talle valida, mis talle meeldib, vaid mees läks auto esiotsa juurde ja pani oma turske õla tööle. Tema lõug tõmbus pingule ja veresooned kaelal tursusid nagu köied.

      „Ära mind süüdista, kui endale viga teed,” pomises Meredith endamisi.

      Mehel pidi olema terane kuulmine, sest ta tõstis pilgu ja vaatas Meredithile läbi tuuleklaasi otsa.

      Auto võpatas ja hakkas tagurpidi veerema. Meredithil õnnestus saada see kontrolli alla ja peagi oli ta tagasi teel, elus ja terve.

      Lambad tunnetasid, et kõik on jälle kombes, tulid tagasi, surusid ennast vastu autokülgi ja tõid kuuldavale kaebliku koorilaulu. Meredith jättis mootori seisma ja ronis mõningate raskustega autost välja. Lammaste klaasjad silmad seirasid teda uudistavalt. Meredith mõtles, et lambad polegi nii juhmid, kui arvatakse. Nende kahvatusisnistes silmades oli midagi kavalat ja metsikut, ning nad olid üllatavalt sportlikud. Üks neist oli äsja teisel pool teed madalast kiviaiast osavalt üle hüpanud.

      Mees oli tagasi, saatjaks kõige õelama olemisega lambakoer, keda Meredith oli eales näinud. Koer jooksis tema juurde, heitis talle kurja pilgu, krimpsutas koonu, otsekui oma suhtumist näidates. Mees andis talle käskluse ja loom taandus pahaselt.

      „Tänan abi eest,” ütles Meredith ja otsustas asja selgitada. „Mul on hea meel, et ma ühtegi lammast alla ei ajanud, kuid mina polnud süüdi. Loomadega teed sulgeda on väga ohtlik.”

      „Keegi pole teid süüdistanud. Aga see on farmimaa, ja seda teed kasutatakse väga harva. Te peaksite sõitma väheke ettevaatlikumalt ja aeglasemalt.”

      „Ma ei sõitnud kiiresti!”

      „Te tahate minna Bamfordi?” Mees põrnitses teda, suur ja sõjakas. „Uus maantee on palju otsem.”

      Meredith põrnitses vastu. „Kuulge, teil võib siin farm olla, kuid maantee kuulub riigile ja mul on õigus sellel sõita, kui mulle meeldib. Ma tulen Londonist ja mul on kiirteedest kõrini.”

      „Ah et Londonist?” Punapäise hiiglase sõjakus rauges ja ta hääl kõlas peaaegu igatsevalt. Ta uudistas Meredithi heakskiitvalt ja Meredith tundis ennast ebamugavalt. Kui mees oli teda pealaest jalatallani silmitsenud, ütles ta: „Te olete vist üks nendest vägevatest ärinaistest, eks?”

      Meredith hüüatas kohkunult: „Ei! Ma olen riigiteenistuja!”

      „Jah?” Mehe hallid silmad olid umbusklikud.

      „Aga mul pole mingit pistmist põllumajandusega,” kinnitas ta mehe uuriva ja küsiva pilgu all. „Ma ei tulnud siia mingeid kvoote kontrollima. Ma tulin siia mõneks päevaks puhkama. Kui see teile sobib?”

      Meredith ootas upsakat vastust, kuid mees naeratas üsna meeldivalt. „Nagu soovite, see pole minu asi,” ütles ta, ja lisas siis ootamatult: „Tegelikult poleks mul midagi selle vastu.”

      Seesugune maamehe galantsus mõjus Meredithile rohkem kui robustne sõim.

      „Londoni kõrval tundub Bamford väga vaikne, eks ole?” küsis mees.

      „Ma kahtlen selles,” ütles Meredith jäigalt, ennast kogudes.

      „Oo, Bamford on maailma naba!” Ka mees oskas irooniline olla.

      Ta oli juba unustanud oma äsjase muutuse ja tema hallid silmad särasid väljakutsuvalt.

      „Ma tean, milline Bamford on. Ma elasin mõnda aega siin kandis.”

      „Tõesti? Ja kibelesite siit minema?”

      Meredith ei teadnud, kas mees teeb nalja või pilkab. „Mulle meeldis siin väga. Aga mul oli raske iga päev Londonisse sõita.”

      „Saan aru. Nautige siis puhkust!”

      Ta vilistas õela olemisega koerale ja kõndis minema. Villased hoolealused olid kasutanud juhust, valgunud laiali ja sõid teepervel rohtu, kuid koer tegi sellele varsti lõpu ja ajas karja kokku. Meredithil oli kahju lammastest, kes pidid taluma seda tigedat koera. Kuid loom oli ilmselt hästi treenitud ja usaldusväärne. Meredith pani auto käma. Ta vaatas peeglisse ja nägi, et kõrvi poni seljas ratsutav tüdruk on talle järele jõudnud ja räägib punapäise lambakarjasega. Mees patsutas poni kaela. Milline maaidüll: lambad, poni, tütarlaps, puhkevad pungad ja nägus karjus! Isegi jube koer näis olevat omal kohal. Võib-olla eksis Meredith, kui arvas märkavat igatsust mehe hääles, kui ta Londonit mainis. Igatahes kuulub ta siia, kus ta on. Meredith sõitis edasi.

      „Ma pole su koopas varem käinud.”

      Meredith oli küsinud all valvelauas peainspektor Markbyt, noor konstaabel jõudis saata teda poole trepini, kui Alan talle vastu tuli. Nad naeratasid teineteisele. Meredith mõtles, et Alan näeb hea välja, kuigi veidi väsinud. Ka Alan näis kohtumise üle rõõmustavat, ja Meredith teadis, et see rõõm on siiras. Seda oli Meredithil meeldiv, kuid ka pisut erutav tõdeda.

      „Tavaliselt ei ole ma laupäeviti siin, ja ära karda, ma ei kavatse siia ka terveks nädalavahetuseks jääda,” kinnitas Markby. „Jõudsid õnnelikult pärale?”

      „Jah, tänan.”

      Nad naeratasid taas rõõmsalt, siis pöörasid mõlemad pilgu kõrvale, just nagu peljates, et teine võib tõlgendada valesti rõõmu, mis väljendab midagi enamat kui sõprust.

      „Ma ootasin sind ja üritasin saada paberitööga ühele poole,” ütles Markby. „Siis oleks mul nädala sees rohkem vaba aega. Aga siis keegi helistas ja tahtis rääkida. See naine on praegu siin, kuid ta läheb kohe ära, ja siis võtan ma Laura võtme ja viin sind sinna. Ehk soovid mu külalist näha? Ma arvan, et ta meeldib sulle.”

      Ta juhatas Meredithi oma kabinetti. Ümmarguse leivapätsi moodi juuksekrunniga ja laias tviidseelikus veidi korratu välimusega vanem naisterahvas seadis ennast parajasti minekule.

      „Vabanda, et ma su aega raiskasin, Alan,” teatas ta müriseva häälega.

      „Sa ei raisanud, tegid õigesti, et rääkima tulid. Saage tuttavaks, minu… ja Laura sõber Meredith Mitchell. Ta tuli Laura pere puhkuse ajaks kodu hoidma. Meredith, see on proua Carmody Witchetti farmist.”

      „Rõõm kohtuda, kullake,” ütles proua Carmody, ning saatis talle naeratuse ja kavala pilgu. „Kui teil midagi targemat teha pole ja Alan on tööl, tulge mulle külla. Joome tassikese teed.”

      „Tänan,” ütles Meredith.

      „Ma astun õhtupoolikul korraks läbi,” ütles Markby proua Carmodyle. „Ja ole ettevaatlik! Ära midagi liiguta, eks ju?”

      „Ma pole seda puudutanudki. Lihtsalt leidsin selle täna hommikul.” Ta pidas väikese