Ja tee lõpus on ookean. Neil Gaiman

(ja tema sama vana abikaasa, proua Wollery, kes kandis tohutuid poolläbipaistvaid kalosse, käis kolmapäeviti koristamas) –, asus juurviljaaias kaevama ja kaevas välja pudeli, mis oli täis penniseid, kahepenniseid ja kolmepenniseid ning isegi farthing’eid. Ükski münt ei olnud hilisemast ajast kui 1937 ja ma veetsin terve pärastlõuna neid pruuni kastme ja äädikaga läikima poleerides.

      Ema pani pudeli elutuppa kaminasimsile ja ütles, et tema arvates võiks mõni vanade müntide koguja selle eest õige mitu naela maksta.

      Tol õhtul läksin voodisse rõõmsalt ja erutatult. Ma olin rikas. Aiast oli välja kaevatud aare. Maailm oli meeldiv.

      Ma ei mäleta, kuidas unenägu algas. Kuid unenägudega ongi nii, eks ole? Nägin, et olen koolis ja et mul on raske päev, ma püüdsin ennast peita mingite kurjade laste eest, kes lõid ja mõnitasid mind, kuid nad leidsid mu koolimaja tagant rododendronivõsast ikkagi üles, ja ma tean, et see pidi olema unenägu (ehkki unenäos ma seda ei teadnud, kõik oli tõeline ja tegelik), sest koos nendega oli ka mu vanaisa ja tema sõbrad, mingid halli nahaga, köhida raiuvad vanamehed. Neil olid käes teravad pliiatsid, millega võis inimese veriseks torgata. Ma üritasin nende eest ära joosta, aga vanamehed ja suured kurjad poisid olid minust kiiremad, ning kui ma poiste WC-s ühte kabiini varjusin, said nad mu kätte. Nad surusid mu põrandale ja kiskusid mu suu pärani.

      Vanaisal (aga see polnud mu vanaisa, vaid vanaisa vahakuju, kes tahtis mind anatoomikumile maha müüa) oli käes midagi teravat ja säravat, mida ta oma töntsakate sõrmedega mulle kurku hakkas toppima. See oli kõva, terav ja tuttavlik, ning pani mind lämbumistundest õhku ahmima. Suhu tuli metallimaitse.

      Nad vahtisid mind pahatahtlike, võidurõõmsate nägudega – kõik, kes nad sinna poiste tualetti olid kogunenud –, mina aga üritasin iga hinna eest mulle kurku topitud asja pärast mitte lämbuda, et võtta neilt nende võidurõõm.

      Ma ärkasin ja ma olin lämbumas.

      Ma ei suutnud hingata. Mu kõris oli mingi kõva ja terav asi, mis ei lasknud mul ei hingata ega karjuda. Ärgates hakkasin köhima, pisarad voolasid mu silmist ja nina tilkus.

      Toppisin sõrmed nii sügavale suhu, kui suutsin – meeleheitel ja paanikas, kuid siiski täis teotahet. Nimetissõrme ots puutus mingi kõva asja serva vastu. Iseennast lämmatades sirutasin keskmise sõrme vastu asja teist külge, võtsin selle nende vahele ja tõmbasin tundmatu eseme oma kurgust välja.

      Ahmisin õhku, oksendasin natuke voodilinadele ja sülitasin välja verega segatud ila, mis valgus suhu sealt, kus tundmatu ese väljatõmbamisel mu kurku oli vigastanud.

      Ma ei vaadanud, mis see on. Surusin selle kõvasti pihku, nii süljene ja limane, kui ta oli. Ma ei tahtnud seda vaadata. Ma ei tahtnud, et see asi – sild mu unenäo ja ärkveloleku vahel – üldse olemas oleks.

      Jooksin mööda koridori maja teise otsa vannituppa. Loputasin suud, jõin otse külmaveekraanist ja sülitasin punast verd valgesse kraanikaussi. Alles seejärel istusin vanni servale ja avasin peo. Kartsin vaadata.

      Aga asi mu peos – mis oli olnud mu kurgus – ei olnud üldsegi hirmutav. See oli münt: hõbešilling.

      Läksin tagasi magamistuppa. Panin ennast riidesse ja puhastasin linad nii hästi, kui oskasin, niiske käterätikuga oksest. Lootsin, et kui õhtul sinnasamasse magama pean minema, on linad juba kuivanud. Seejärel läksin alla.

      Tahtsin kellelegi šillingist rääkida, kuid ei osanud arvata, kellele. Tundsin täiskasvanuid juba küllalt hästi, teadmaks, et kui ma räägin, mis juhtus, siis nad mind ei usu. Täiskasvanud ei kippunud mind nagunii kunagi uskuma, kui ma tõtt rääkisin. Miks peaksid nad siis uskuma midagi nii uskumatut?

      Õde mängis tagaaias sõpradega. Mind nähes jooksis ta vihaselt mu juurde. „Ma ei salli sind,” teatas ta. „Ma räägin emmele ja issile kõik ära, kui nad koju tulevad.”

      „Mida sa ära räägid?”

      „Sa tead küll,” vastas ta. „Ma tean, et see olid sina.”

      „Mida? Mida ma tegin?”

      „Pildusid mind müntidega. Meid kõiki. Põõsastest. See oli nii vastik.”

      „Aga ma ei pildunud.”

      „See oli valus.”

      Ta läks tagasi mängukaaslaste juurde ja kõik nad vahtisid minu poole. Mu kurk oli valus ja marraskil.

      Hakkasin mööda sissesõiduteed minema kõndima. Ma ei tea nüüdki, kuhu ma minna kavatsesin – lihtsalt ei tahtnud enam kodus olla.

      Lettie Hempstock seisis sissesõidutee otsas kastanite all. Ta oli sellise moega, nagu oleks ta seal oodanud juba sada aastat ja võiks oodata veel teist sada. Tal oli seljas valge kleit, kuid läbi noorte kevadiste kastanilehtede paistev valgus maalis selle roheliselaiguliseks.

      „Tere,” ütlesin ma.

      „Sa nägid halba und, eks ole?” päris ta.

      Võtsin taskust šillingi ja näitasin seda. „Ma pidin selle pärast peaaegu ära lämbuma,” ütlesin talle. „Siis, kui ma üles ärkasin. Aga ma ei tea, kuidas see mu suhu sai. Kui keegi oleks selle sinna pannud, ma oleks üles ärganud. See lihtsalt oli seal sees, kui ma ärkasin.”

      „Jajaa,” kostis Lettie.

      „Mu õde ütles, et ma pildusin neid põõsastest müntidega, aga ma ei pildunud.”

      „Ei,” nõustus Lettie, „sa ei pildunud.”

      „Lettie, mis toimub?” küsisin ma.

      „Ooh,” vastas ta, nagu oleks see asi ammu teada-tuntud. „Keegi tahab lihtsalt inimestele raha anda, muud midagi. Aga ta teeb seda väga kehvasti ja keerutab siin üles asju, mis peaksid olema maha maetud. Ja see ei ole hea.”

      „Kas sellel on midagi pistmist tolle surnud mehega?”

      „Midagi tolle surnud mehega. Jaa, on küll.”

      „Kas tema teebki seda?”

      Lettie raputas pead. „Kas sa hommikust oled söönud?” küsis ta siis.

      Nüüd raputasin mina pead.

      „Hea küll siis,” ütles ta. „Tule.”

      Me kõndisime mööda külateed minema. Tee ääres, vasakul, paremal ja tagapool oli üksikuid maju ja Lettie näitas neid, kui me neist möödusime. „Selles majas nägi üks mees unes, et ta müüdi maha ja muudeti rahaks,” rääkis Lettie Hempstock. „Nüüd näeb ta peeglis igasugu asju.”

      „Milliseid asju?”

      „Iseennast. Näeb, et tal turritavad silmakoobastest välja sõrmed. Ja suust tuleb asju välja. Näiteks vähisõrgu.”

      Ma kujutasin ette inimesi, kelle suust sirutub välja vähisõrg, peeglis. „Miks mul see šilling kurgus oli?”

      „Ta tahtis, et inimestel oleks raha.”

      „Kes? Opaalikaevur? Kes autos ära suri?”

      „Jah. Mõnes mõttes. Mitte päris täpselt. Tema lükkas selle siin liikuma, nagu inimene, kes paneb tulevärgi süütenööri põlema. Tema surm on nagu säde süütenööri otsas. Aga see, mis praegu plahvatab, see ei ole tema. See on keegi teine. See on miski muu.”

      Ta hõõrus oma tedretähnilist nina määrdunud käega.

      „Selles majas läks üks naine hulluks,” teatas ta ja mulle ei tulnud pähegi tema sõnades kahelda. „Tal on madratsi sisse raha peidetud. Nüüd ta ei tõuse enam kunagi voodist üles, kui keegi teda sealt just välja ei võta.”

      „Kust sa tead?”

      Lettie kehitas õlgu. „Kui oled siin kandis väheke olnud, hakkad asju teadma.”

      Lõin jalaga eemale ühe kivikese. „Selle „vähekesega” sa tahad öelda, et „hiiglama kaua”, eks?”

      Ta noogutas.

      „Kui vana sa tegelikult oled?” küsisin