Ja tee lõpus on ookean. Neil Gaiman

„Merevett ei saa juua, eks ole? Liiga soolane. Nagu jooks eluverd. Kas sa teed ei mäleta? Kaarega ümber maja külje. Mine lihtsalt mööda teed.”

      Kui mu käest oleks seda küsitud tund aega varem, oleks ma vastanud – ei, ma ei mäleta teed. Ma poleks vist isegi Lettie Hempstocki nime mäletanud. Kuid seal koridoris seistes tuli kõik tagasi. Kõikjal, igal nurgal ootasid mind mälestused ja viipasid kutsuvalt sõrmega. Kui mulle oleks öeldud, et olen taas seitsmeaastane, oleksin ma viivuks seda peaaegu uskunud.

      „Suur tänu.”

      Läksin õue. Möödusin kanakuudist ja vanast laudast ning kõndisin piki põlluserva, teades täpselt, kus ma olen ja mis tuleb järgmisena, ning see teadmine täitis mind juubeldusega. Põlluserva palistasid sarapuud. Korjasin peotäie rohelisi pähkleid ja pistsin tasku.

      Ja nüüd tuleb tiik, mõtlesin ma. Pean vaid ümber selle sara kõndima ja ma näen seda.

      Seal ta oligi ja ma tundsin selle üle veidrat uhkust, otsekui oleks üksainus elustunud mälestus pühkinud hingest minema mõne ämblikuvõrgu.

      Tiik oli väiksem kui mu mälestustes. Vastaskaldal seisis väike puust kuur ja teeraja ääres oli vana, raske puidust ja rauast pink. Selle puust ribid olid kunagi ammu roheliseks värvitud. Istusin ja imetlesin taeva peegeldust veepinnal, konnaläätsi kalda ääres ja poolt tosinat vesiroosi. Iga natukese aja tagant viskasin tiigi keskele pähkli. Seda tiiki oli Lettie Hempstock nimetanud…

      Ei, mitte mereks. See oli midagi muud.

      Seesinane Lettie Hempstock peaks olema vanem kui mina praegu. Tol ammusel ajal oli ta vaid mõne aasta must eest, hoolimata kõigest oma naljakast jutust. Ta oli üksteist. Ja mina olin … kui vana mina olin? Igatahes oli see pärast toda paha sünnipäevapidu. Selles olin ma kindel. Järelikult pidin ma olema seitsmene.

      Püüdsin meenutada, kas me kunagi tiiki sisse ka kukkusime. Kas ma selle isemoodi tüdruku, kes elas teeraja lõpus, mõnikord vette tõukasin? Mäletan hetke, kui ta oli vees. Võib-olla oli tema omakorda minu sisse tõuganud.

      Kuhu ta läks? Ameerikasse? Ei – Austraaliasse. Just. Igatahes kaugele.

      Ja ta ei nimetanud seda mereks. Ta nimetas seda ookeaniks.

      Lettie Hempstocki ookean.

      Ning kui mulle see meenus, siis meenus mulle ka kõik muu.

      I

      Minu seitsmendale sünnipäevale ei tulnud ühtki külalist.

      Laual seisid tarretised ja biskviitkoogid, iga taldriku kõrvale oli asetatud peomüts ja laua keskel troonis seitsme küünlaga sünnipäevatort. Tordile oli suhkruglasuuriga joonistatud raamat. Ema, kes pidu korraldas, rääkis mulle, et pagariproua oli öelnud, et raamatut pole nad varem tordile teinud, sest poistele tehakse tavaliselt jalgpalle ja kosmoserakette. Nii et see oli nende esimene raamat.

      Kui oli selge, et kedagi ei tule, süütas ema tordiküünlad ja ma puhusin need ära. Sõin tüki torti, sama tegid mu väike õde ja üks tema sõber (mõlemad viibisid peol vaatlejatena, mitte külalistena), enne kui nad itsitades aeda lippasid.

      Ema oli ette valmistanud seltskonnamänge, aga kuna kedagi ei olnud, isegi mitte mu õde, ei saanud ühtki seltskonnamängu mängida. Ma harutasin edasiandmismängu jaoks mõeldud kingipaki pakkepaberi ise lahti ja leidsin selle seest sinise plastikust Batmani. Ma olin kurb, et kedagi ei tulnud, aga Batmani üle rõõmus, ja lisaks ootas mind veel teinegi kingitus, Narnia lugude komplekt spetsiaalses kastikeses, mille ma üles magamistuppa viisin. Heitsin voodile ja olin peagi kaugel muinasjutumaal.

      Mulle see meeldis. Raamatud olid nagunii usaldusväärsemad kui inimesed.

      Mu vanemad olid mulle andnud ka plaadi „The Best of Gilbert and Sullivan” – lisaks kahele, mis mul juba olid. Ma olin Gilberti ja Sullivani austaja kolmandast eluaastast saadik, kui mu tädi, isa noorem õde, mind valitsejatest ja haldjatest tulvil „Iolanthet” vaatama viis. Otsustasin, et haldjate olemasolu ja olemus on mulle paremini mõistetav kui valitsejate oma. Tädi suri varsti pärast seda teatriskäiku haiglas kopsupõletikku.

      Tol õhtul tõi mu isa töölt tulles kaasa pappkarbi. Karbis oli siidpehme karvaga, teadmata soost must kassipoeg, kelle ma sealsamas Tupsuks ristisin ja kellesse ma kõrvuni ning kogu südamest armusin.

      Öösel magas Tupsu mu voodis. Ma rääkisin temaga mõnikord, kui mu õde lähedal ei olnud, pooleldi lootes, et ta vastab mulle inimkeeli. Aga ta ei vastanud. Mind see ei häirinud. Kassipoeg oli armas ja ergas ning kujutas endast parimat seltsilist inimlapsele, kelle seitsmes sünnipäev möödus glasuuriga kaetud biskviitkookide, tarretise, tordi ja viieteistkümne tühja klapptooli seltsis.

      Ma ei mäleta, et oleksin küsinud üheltki oma klassikaaslaselt, miks nad mu sünnipäevale ei tulnud. Mul polnud tarvis. Nad ei olnud lõpuks mu sõbrad. Nad olid lihtsalt inimesed, kellega ma samas klassis käisin.

      Kui ma kellegagi sõbrustada võtsin, siis käis see tasapisi.

      Mul olid minu raamatud, ja nüüd oli mul ka kassipoeg. Me võisime nüüd olla nagu Dick Whittington ja tema kass, või kui Tupsu osutub eriti intelligentseks, siis möldripoeg ja Saabastega Kass. Kassike magas mu padjal ja koguni ootas, millal ma koolist koju jõuan, istudes maja ees aia ääres sissesõiduteel, kuni umbes kuu aega hiljem takso temast üle sõitis, et tuua meie majja korterisse üht opaalikaevurit.

      Ma ei olnud kodus, kui see juhtus.

      Tulin koolist ja minu kassipoeg ei oodanud mind. Köögis istus pikk, kõhn ja päevitunud mees, ruuduline särk seljas. Ta jõi kohvi, nagu ma lõhnast tundsin. Noil aegadel tähendas kohv lahustuvat kohvi, kibedat tumedat pulbrit, mida võeti purgist.

      „Ma kardan, et mul juhtus siia jõudes väike õnnetus,” ütles ta rõõmsalt. „Aga sina ära muretse.” Tal oli hakitud, võõrakõlaline kõnepruuk. Mulle oli see esimene kord kuulda Lõuna-Aafrika inglise keelt.

      Temal oli ka pappkarp, mis seisis ta ees laual.

      „See must kassipoeg, kas see oli sinu oma?” küsis ta.

      „Tema nimi on Tupsu,” ütlesin ma.

      „Nojah. Nagu ma ütlesin. Õnnetus juhtus jah. Aga mitte muretseda. Matsin ta maha. Pole vaja endal midagi teha. Ajasin asja korda. Tee karp lahti.”

      „Mida?”

      „Tee see lahti,” ütles ta karbile osutades.

      Opaalikaevur oli pikk mees. Alati kandis ta teksaseid ja ruudulist särki, välja arvatud viimane kord, kui ma teda nägin. Tal oli kaelas jäme valgest kullast kett. Kui ma viimast korda teda nägin, siis oli see samuti kadunud.

      Mul polnud mingit tahtmist seda karpi avada. Oleksin tahtnud üksinda õue minna. Oleksin tahtnud oma kassipoega taga nutta, aga ma ei saanud seda teha, kui keegi pealt vaatas. Ma tahtsin leinata. Ma tahtsin matta oma sõbra taha aeda, võlusõõrist edasi, rododendronipõõsa koopasse, niidetud muru hunnikust kaugemale, kus peale minu mitte kunagi keegi ei käinud.

      Karp liigutas.

      „Sulle tõin,” ütles mees. „Ikka maksan oma võlad ära.”

      Sirutasin käe välja, tõstsin karbikaane üles – mõeldes, et äkki on see kõik nali ja mu kassipoeg on seal sees. Kuid selle asemel vaatas mulle kurjalt vastu üks punakaspruun nägu.

      Opaalikaevur tõstis kassi karbist välja.

      See oli hiigelsuur punakate triipudega kõuts, kellel puudus üks kõrv. Kõuts põrnitses mind vihaselt. Talle ei meeldinud, et ta pidi vahepeal karbis olema. Ta ei olnud sellega harjunud. Sirutasin käe, et teda silitada – tundes ühtlasi, nagu murraksin ma oma kassipoja mälestusele truudust –, kuid ta tõmbus tagasi, nii et ma ei saanud teda puudutada. Kass turtsus mu peale, volksas siis toa kaugemasse nurka, istus maha ja jäi mind kurjalt vaatama.

      „Vaat nõnna. Kass kassi vastu,” lausus opaalikaevur ja sasis oma päevitanud käega mu pead. Seejärel läks ta eeskotta, jättes mind kööki kassiga, kes ei olnud minu Tupsu.

      Mees torkas pea ukse vahelt