Ja tee lõpus on ookean. Neil Gaiman

elas meie juures nädala või paar. Panin talle kausikesse toitu igal hommikul ja õhtul, nii nagu olin pannud Tupsulegi. Kõuts istus tagaukse ees, kuni mina või keegi teine ta välja lasi. Nägime teda aias toimetamas – põõsast põõsasse kargamas, puudel ronimas või rohus hiilimas. Leidsime aiast surnud tihaseid ja rästaid ning võisime nende järgi tema liikumisteid tuvastada, kuid nägime teda harva.

      Igatsesin Tupsut taga. Teadsin, et elusat asja ei saa niisama lihtsalt asendada teise elusa asjaga, kuid ei julgenud sel teemal oma vanemate ees sõna võtta. Neid oleks mu virin pahandanud. Minu kassipoeg oli surma saanud, kuid lõppude lõpuks oli tema eest ka teine kass antud. Kahju oli korvatud.

      Kõik see tuli täie selgusega tagasi, kuigi ma teadsin, et mitte kauaks. Kõik need pildid, mis kerkisid mu mälust, kui istusin rohelisel pingil tiigi ääres, mille kohta Lettie Hempstock mind kunagi veenda püüdis, et see on ookean.

      II

      Ma ei olnud õnnelik laps, ehkki mõnikord olin ma eluga rahul. Rohkem kui päris maailmas elasin ma raamatuis.

      Meie maja oli suur ja selles oli palju tube, mis oli alguses, kui maja osteti ja isal veel raha oli, päris hea. Hiljem enam mitte.

      Ühel õhtul kutsusid vanemad mind väga ametlikul toonil oma magamistuppa. Arvasin, et olen mingi pahandusega hakkama saanud, ja valmistusin ennast välja rääkima, aga polnud tarvis. Mulle teatati hoopis, et me pole enam nii jõukad kui varemalt ja seetõttu peab igaüks midagi ohvriks tooma, ning minu osaks on ohverdada oma ülakorruse magamistuba. Olin õnnetu, sest mu magamistuppa oli pandud väike, mulle täpselt paras kollane silmapesukauss; see tuba asus köögi peal, kohe kui televiisoritoast üles minna, nii et öösel kuulsin ma läbi paokile jäetud ukse alt suurte inimeste hääli, mis mind rahustasid ega lasknud ennast üksikuna tunda. Lisaks veel see, et keegi ei pannud pahaks, kui ma koridoriukse irvakil hoidsin, nii et natuke valgust sisse paistis ja ma ei pidanud pimedust kartma, ning mis samuti väga oluline, nii et ma nõrgas koridorivalguses oma uneajast salaja lugeda võisin, kui mul selleks soovi oli. Seda soovi oli mul alati.

      Mind pagendati mu väikese õe avarasse magamistuppa, mis mind just ahastama ei pannud. Seal oli kolm voodit ja ma valisin endale aknaaluse. Mulle meeldis, et võisin akna kaudu pikale telliskiviterrassile ronida ja lahtise akna all uinuda, tundes näol tuult ja vihmapiisku. Kuid me vaidlesime, mina ja mu õde, me vaidlesime kõige üle. Tema tahtis, et öösel oleks koridoriuks kinni, ja otsekohe puhkenud vaidlused, kas uks peab kinni või lahti seisma, leidsid lahenduse alles sellega, et ema pani uksele graafiku, mille järgi me kordamööda oma tahtmist saime. Niisiis olin ma öösiti vaheldumisi rahul või hirmul, sõltuvalt sellest, kas uks oli lahti või kinni.

      Mu endine magamistuba ülakorrusel üüriti välja ja sealt käis läbi mitmesuguseid inimesi. Vaatasin neid kõiki kahtlustavalt, sest nad magasid minu magamistoas ja kasutasid minu väikest, mulle täpselt parajat kollast silmapesukaussi. Mõnda aega elas seal paks Austria proua, kes rääkis meile, et ta võib oma pea õlgadelt ära tõsta ja mööda lage kõndida; siis arhitektuuritudeng Uus-Meremaalt; paar Ameerikast, kelle mu ema suure skandaaliga minema saatis, kui ta oli teada saanud, et nad polegi abielus; ja nüüd siis see opaalikaevur.

      Ta oli lõuna-aafriklane, ehkki oma rahad oli ta teeninud Austraalias opaale kaevandades. Ta andis mulle ja mu õele kummalegi ühe opaali. See oli töötlemata must kivitükk, milles vilkus rohekas-sinakas-punakas leek. Mu õele ta meeldis, eriti selle opaali pärast, mida õde väga hinnaliseks pidas. Mina aga ei suutnud mehele andestada oma kassipoja surma.

      Oli kevadvaheaja esimene päev – ees kolm koolivaba nädalat. Ärkasin varakult, ärevil mõttest, et mind ootab hulk päevi, mil ma võin teha, mida hing ihaldab. Ma võin lugeda. Ma võin ringi konnata.

      Tõmbasin jalga lühikesed püksid ja sandaalid ning selga T-särgi. Läksin alla kööki. Isa valmistas hommikusööki, ema veel magas. Isal oli seljas pidžaama ja selle peal hommikumantel. Laupäeviti tegi hommikusööki sageli just tema. „Paps! Kus mu koomiks on?” küsisin ma. Reedel enne töölt koju tulekut ostis ta mulle alati SMASH!’i ja ma lugesin seda laupäeva hommikul.

      „Auto tagaistmel. Kas sa röstitud leiba tahad?”

      „Jaa,” kostsin ma, „aga mitte kõrbenut.”

      Isale ei meeldinud röster. Ta röstis leiba grillirežiimil ja kõrvetas leivaviilud tavaliselt ära.

      Läksin maja ette. Vaatasin ringi. Tulin majja tagasi ja tõmbasin köögiukse lahti. Mulle köögiuks meeldis. See käis mõlemat pidi, sisse ja välja, nii et aastat kuuskümmend tagasi võisid teenrid oma kandikutega, kuhu olid laotud täis või tühjad nõud, uksest hõlpsalt läbi käia.

      „Paps? Kus auto on?”

      „Maja ees.”

      „Ei ole.”

      „Mida?”

      Telefon helises ja isa läks koridori kõnet vastu võtma. Kuulsin, kuidas ta kellegagi rääkis.

      Leivad hakkasid pannil tossama.

      Ronisin toolile ja keerasin grilli välja.

      „Politseist helistati,” ütles isa. „Keegi teatas neile, et nägi meie autot põlluvaheteel tühjalt seismas. Ütlesin, et ma pole selle kadumisest veel teatanudki. Vaat siis. Võime otse sinna minna, nad tulevad ka. Leivad!”

      Ta tõmbas panni grilli alt ära. Leivad suitsesid ja olid ühelt poolt mustaks tõmbunud.

      „Kas mu koomiks on alles? Või on ära varastatud?”

      „Ma ei tea. Politsei koomiksist ei rääkinud.”

      Isa määris leivakäärude kõrbenud poolele pähklivõid, tõmbas hommikumantli asemel pidžaama peale tavalise mantli, pani kingad jalga ja me hakkasime mööda teed astuma. Tema mugis käigult oma leiba, mina hoidsin enda oma käes, aga ei söönud seda.

      Olime sammunud ehk viis minutit, kummalgi pool põllud, kui meile jõudis järele politseiauto. Auto võttis hoo maha ja juht teretas isa nimepidi.

      Sellal, kui isa politseinikuga rääkis, hoidsin kätt kõrbenud leivakääruga selja taga. Oleksin soovinud, et meie peres oleks ostetud normaalset viilutatud saia, sellist, mis täpselt rösterisse mahub, nagu kõigis teistes peredes, mida ma teadsin. Aga mu isa oli lähikonnas avastanud pagaritöökoja, kus küpsetati tihedaid tumedaid leivapätse ja ta nõudis, et ostetaks neid. Ta väitis, et need maitsevad paremini, mis oli minu meelest täielik jama. Mitte leib, vaid helevalge sai, valmis viilutatud ja nii õhuline, et selle maitset õieti ei tundnudki – see oli õige.

      Politseiauto juht tuli välja, avas tagaukse ja käskis mul sisse ronida. Isa istus ette juhi kõrvale.

      Auto sõitis aeglaselt mööda põlluvaheteed edasi. Tee oli tollal sillutamata, ühe auto laiune, põllutöömasinaist, vihmast ja ajast roopas, porine, järsk ja konarlik, ränikivitükid teepinnast välja turritamas.

      „Need nolgid,” ütles politseinik, „nad arvavad, et see on naljakas. Varastad auto, kihutad ringi, jätad maha. Kindlasti kohalikud.”

      „Mul on muidugi hea meel, et ta nii kiiresti üles leiti,” lausus isa.

      Me möödusime Caraway talust, kus üks tüdrukutirts – oh kui helevalged juuksed ja kui punased põsed tal olid – meid silmadega saatis. Hoidsin ikka veel peos oma kõrbenud leivaviilu.

      „Aga naljakas, et nad ta siia jätsid,” sõnas politseinik. „Siit on kuhu tahes päris pikk maa minna.”

      Läbisime teekäänaku ja nägime valget Minit põlluvärava ees rattarummudeni pruunis poris seismas. Sõitsime Minist mööda ja parkisime oma auto muruservale. Politseinik lasi mind välja ja me kõndisime Mini juurde. Politseinik rääkis isaga kuritegevusest meie piirkonnas ja seletas, miks ta nii kindel on, et see on kohalike noorukite töö, ning siis me olime kohal ja isa tegi varuvõtmega lahti kõrvalsõitja ukse.

      „Keegi on midagi tagaistmele jätnud,” ütles ta, sirutas käe ja tõmbas ära tagaistmel asetsevat „miskit” katva sinise teki, ehkki