Ja tee lõpus on ookean. Neil Gaiman

me oleme talust kaugel?”

      „Ei. Me oleme veel meie maadel. Hempstocki maad ulatuvad väga kaugele. Suure osa sellest tõime me endaga vanalt maalt kaasa, kui me siia tulime. Talu tuli meiega ühes ja võttis tulles igasugu asju kaasa. Memm nimetab neid kirpudeks.”

      Ma ei saanud aru, kus me oleme, aga mul oli raske uskuda, et me oleme ikka alles Hempstockide maadel, ja sama raske oli mul uskuda, et tegemist on ülepea sellesama maailmaga, milles ma üles olen kasvanud. Taevas oli oranž nagu hoiatav märgutuli ning hõbedaselt tumerohelised okkalised taimed, mis meenutasid üüratuid sakilisi aaloesid, nägid välja, nagu oleksid nad taotud pronksist.

      Mu vasakusse pihku surutud münt, mis oli vahepeal üles soojenenud, hakkas uuesti jahenema, kuni muutus külmaks nagu jäätükk. Mu parem käsi aga hoidis Lettie Hempstocki käest kinni nii kõvasti, kui suutis.

      „Jõudsime kohale,” ütles Lettie.

      Esimesel hetkel tundus mulle, et ma näen mingit ehitist – et see on miskisugune telk, kõrge nagu külakirik, tehtud hallidest ja roosadest vaipadest, mis oranži taeva all tormi-iilide käes laperdavad. Vildakas vaipadest ehitis, mida on räsinud aeg ja ilm.

      Siis see asjandus pööras ennast, ma nägin selle esikülge ning kuulsin kedagi niutsuvat, nagu koer, keda on jalaga löödud, ja taipasin ühtäkki, et niutsuja olen ma ise.

      Tema nägu narmendas ja silmadeks olid sügavad augud kangas. Taga ei olnud midagi, see oli lihtsalt hall vaipadest mask, palju suurem, kui ma suutnuks ette kujutada, rebenenud ja näru, tuulepuhangutes voogamas.

      Miski liikus ja narmendav asjandus vaatas meile otsa.

      „Ütle oma nimi,” lausus Lettie.

      Hetk vaikust. Tühjad silmakoopad põrnitsesid meid. Seejärel ütles hääl, mis oli isikupäratu nagu tuul: „Ma olen selle paiga emand. Ma olen siin olnud õige kaua. Sellest ajast saadik, kui väike rahvas oma inimesi kaljudel ohverdas. Minu nimi on minu oma, laps. Mitte sinu. Jäta mind nüüd rahule, enne kui ma su minema puhun.” Ta viipas mingi jäsemega, mis oli nagu murdunud grootmast, ja ma tundsin, et värisen.

      Lettie Hempstock pigistas mu kätt ja see andis mulle julgust. „Ma küsisin su nime, kas tead,” sõnas Lettie. „Kuid vastuseks kuulsin ainult tühja hooplemist oma ea ja ajaga. Nüüd ütle see nimi, et ma ei peaks kolmat korda küsima.” See kõlas tema suust rohkem maatüdruku moodi kui kunagi varem. Võib-olla oli põhjuseks tema hääles kõlav viha: kui Lettie vihastas, siis hakkas ta natuke teistmoodi rääkima.

      „Ei,” sosistas hall olend kindlalt. „Väike tüdruk, väike tüdruk… kes on su sõber?”

      „Ära ütle midagi,” sosistas Lettie. Noogutasin ja surusin huuled kõvasti kokku.

      „See asi hakkab mind ära tüütama,” teatas hall olend, kehitades turtsakalt oma narmendavaid käsivarsi. „Keskimiski tuli minu juurde ja anus armastust ning abi. Seletas mulle, kuidas ma saaksin neid kõiki õnnelikuks teha. Et nad on lihtsad olevused, ja iga viimane kui üks neist soovib vaid üht – raha, ja ei midagi muud. Väike näpuliigutus, tühi-tähi. Kui ta oleks palunud, oleksin neile andnud tarkust… või rahu… täiuslikku rahu…”

      „Ei midagi sellist,” teatas Lettie Hempstock. „Sa ei pea neile andma midagi, mida nad paluvad. Ära nendega tegele.”

      Tugev tuulepuhang pani hiiglasliku vaipolendi voogama. Tohutud purjed liikusid paigast, ja kui iil järele andis, oli olend kohta vahetanud. Näis, nagu oleks ta maapinnale lähemale kummardunud ja uuriks meid nagu gigantne vaip-teadlane uurib kaht valget hiirt.

      Kaht väga hirmunud valget hiirt, kes teineteisel käest kinni hoiavad.

      Nüüd oli Lettie käsi juba higiseks tõmbunud. Ta pigistas mu kätt, ma ei tea, kas minu või iseenda julgustamiseks, ja ma pigistasin vastu.

      Narmendav nägu või õieti see koht, kus pidanuks olema nägu, väändus. Mulle tundus, et ta naeratab. Võib-olla naerataski. Mul oli tunne, nagu vaataks ta must läbi ja võtaks mind koost lahti. Ta nagu oleks teadnud minust kõike – isegi neid asju, mida ma endast ise ei teadnud.

      Tüdruk, kes mu käest kinni hoidis, sõnas: „Kui sa mulle oma nime ei ütle, siis ma seon su kinni nimetu olendina. Ja sa jääd kinni seotuks ja kinni pitseerituks nagu mõni kummitus või muu praht.”

      Ta ootas vastust, kuid olend vaikis, ja Lettie Hempstock hakkas rääkima mingis võõras keeles. Kohati ta rääkis, vahepeal oli see rohkem laulu moodi. Sellist keelt polnud ma kunagi varem kuulnud ega kuulnud ka hilisemas elus. Kuid viis oli tuttav. See oli üks lastelaul, viis, millega me laulsime salmi „Tulge välja mängima, kõik poisid ja tüdrukud”. Selle viis, aga tema sõnad olid palju vanemad. Olin selles kindel.

      Ja sedamööda, kuidas kõlas Lettie laul, hakkas oranži taeva all üht-teist juhtuma. Maapind hakkas kihama ussidest, pikkadest hallidest ussidest, kes meie jalge alt maa seest välja tungisid.

      Laperdava kangamassiivi keskpaigast vihises meie suunas mingi ese. See oli veidi suurem kui jalgpall. Koolis igasugu mängudes pillasin ma need asjad, mis tuli kinni püüda, tavaliselt maha või siis haarasin nende järele natuke hilja, nii et nad mind näkku või kõhtu tabasid. Kuid see asi tuli otse minu ja Lettie Hempstocki suunas ning ma ei mõelnud, vaid tegutsesin.

      Tõstsin mõlemad käed ning püüdsin asja kinni, see oli narmendav ja väänlev tomp ämblikuvõrku ja kõdunenud kangast. Samal hetkel, kui ma selle kätte sain, tundsin järsku valu – teravat pistet jalatallas, mis sealsamas kadus, nagu oleksin astunud okka otsa.

      Lettie lõi tombu mu käest ära, see kukkus maha ja varises põrmuks. Siis haaras ta uuesti mu paremast käest kõvasti kinni. Ja kogu selle aja ta laulis.

      Ma olen seda laulu hiljem unes kuulnud, neid lihtsa lastelaulukese veidraid sõnu, ja mitmel korral olen – unes – mõistnud nende tähendust. Neis unenägudes kõnelesin ka mina seda ürgset keelt ja mul oli meelevald kõige loodu olemuse üle. Mu unenäos oli see tegelikkuse keel, ja kõik, mida selles keeles kõneldakse, saab tegelikkuseks, sest selles keeles ei ole võimalik valetada. See keel on kõige ja kõigi sisemise ehituse nurgakivi. Unes olen ma selle keele abil haigeid ravinud ja lennanud, ükskord nägin aga seda, et mul oli mere ääres imekena majutuskohake ja kõigile, kes ulualust otsisid, ütlesin ma: „Ole tervik”, ja selleks nad saidki – olemata enam murtud ega muserdatud, sest see oli keel, mis kujundas tegelikkust.

      Ning kuna Lettie kõneles tegelikkust loovat keelt, siis isegi kui ma ei mõistnud tema sõnu, sain ma aru, mida öeldi. Lagendikul lehviv olend seoti igaveseks kinni sellesama koha külge ja tal keelati tegutseda kuskil mujal kui oma valduste piires.

      Lettie Hempstock lõpetas laulmise.

      Olin arvanud, et kuulen olendi karjumist, vastuhakku ja hädaldamist, kuid oranži taeva all valitses vaikus. Vaikust häiris ainult kanga laperdamine tuules ja okste sahin.

      Siis tuul vaikis.

      Mustal maapinnal lebas elutult tuhandeid halle ja rebenenud riidetükke, nagu oleks keegi tohutu hulga pesu maha jätnud. Mitte miski ei liikunud.

      „See peaks teda kinni hoidma,” ütles Lettie. Ta surus mu kätt. Mõtlesin, et ta püüab teha rõõmsat nägu, aga see ei tulnud välja. Tegelikult kõlas ta hääl süngelt. „Las ma viin su koju.”

      Kõndisime käsikäes igihaljaste puude vahelt läbi ja ületasime punaseks ning kollaseks vuntsitud silla, mis sirutus üle ilutiigi. Siis läksime piki põlluserva, kus haljendas oras, mis oli nagu nööri mööda istutatud rohi, ronisime ikka käsikäes puutrepikesest üle kiviaia ja jõudsime teisele põllule, kus kasvas nagu mingi madal pilliroog või karvased maod – mustad, valged, pruunid, oranžid, hallid ja triibulised, terve põllutäis kergelt lainetamas ja ennast päikese käes keerutamas.

      „Mis need on?” küsisin ma.

      „Võid ühe välja tõmmata ja vaadata, kui tahad,” vastas Lettie.

      Vaatasin maha: mu jalge ees kasvas pigimust vääntaim. Kummardusin, võtsin sellest vasaku käega juure lähedalt kinni ja tõmbasin.

      Miski