Maagilised taimed ja taimemaagia. Krista Kaur

      Saateks

      Taimede vanus, nende suurus ja vaikne väärikus on juba iseenesest nii vaimustav ja müstiline, et pole sugugi üllatav inimeste uskumus meie roheliste kaaslaste üleloomulikesse võimetesse. Targemad ja tundlikumad inimlapsed tunnetavad taimede poolt antud märke, oskavad neid seletada ja teiste abistamiseks kasutada. Taimi kummardatakse kui jumalaid, neile tuuakse ohvreid ja annetusi, nende poole pöördutakse oma murede ja rõõmudega. Taimedelt palutakse raha ja rikkust, abikaasat ja lapsi, kaitset ja tervist. Nende abil võetakse ette astraalseid rännakuid teistesse maailmadesse, kutsutakse kohale tuult ja vihma, peletatakse eemale vaenlasi ja nõidu. Taimede kohta on kirja pandud ja suuliselt levinud tohutul hulgal uskumusi, rahvajutte ja – laule, legende ja müüte.

      Sellest raamatust saab lugeja hüva nõu armastuse ja raha ligimeelitamiseks, vaenlase kahjustamiseks ja haigustest vabanemiseks. Rändame koos taimede imelises maailmas ning kohtume seal paljude tuntud kodumaiste sõpradega nagu paju, kask, lepp, pärn, nurmenukk, aga ka selliste nõiduslike haruldustega, kellest eesti keeles pole seni veel kirjutatudki, näiteks püha kadambapuu, pühahein, lembeasokapuu jpt.

      Huviline saab teada, millisele jumalale ja miks on erinevad taimed pühendatud, miks ei ole hea volbriööl viirpuu vastu toetuda, millised puud tõrjuvad kurjuse ning peletavad eemale nõiad ja haigused, miks jumal Šivale ei tohi kunagi pandaniõisi kinkida, mida võib näha, kui jaaniööl leedri all unne suigatada, ja mis juhtub, kui panna kadakaoks vaasi, või milleks peab valmis olema, kui teile kingitakse õun.

      Raamatus tutvustame 101 puu, põõsa, rohttaime või liaani imettegevaid andeid, anname teada, kuidas nad välja näevad ja kus võib neid looduses kasvamas leida. Tallinna Botaanikaaias oleme maagiliste taimede näitusi korraldanud juba mitmeid aastaid, huvi nende vastu on olnud suur ja tihti on meile soovitatud kirjutada selleteemaline raamat. Siin ta siis on.

      Aed-liivatee ehk tüümian

(Thymus vulgaris) Elujõu sümbol, armastuse haldjas

      Aed-liivateel on küllaltki värvikas ajalugu. Taime on iidsetest aegadest ülistatud ning kasutatud mitmetel rituaalidel. Vanades legendides on aed-liivateed nimetatud väikeseks veetlevaks haldjaks. Taime ladinakeelne nimetus thymus tähendab hinge, eluhingust ja viitab uskumusele, et taimel on võime anda inimesele tagasi elu.

      Juba iidsetelt sumerite kirjatahvlitelt on leitud retsepte, kus on mainitud liivateed. Vanad kreeklased pühendasid liivatee armastuse- ja ilujumalanna Aphroditele ning pidasid seda taime rafineeritud elegantsi sümboliks.

      Keskajal tähistas liivatee elujõudu, mistõttu rüütlid kandsid liivateepärgi. Rooma sõdalastel oli kombeks enne lahingusse minekut võtta liivateevanne, kuna oli levinud arvamus, et liivateel on võime anda vaprust ja jõudu. Aadlineiud tikkisid oma sõttaminevate kallimate sallidele liivateeoksi, mis pidid kandjat kaitsma ja aitama tal elusana koju naasta.

      Keskaegsed nõiad ja võlurid kasutasid liivateed võlujoogi koostises, mis andis võimenäha teispoolsust. Šotimaa rahvapärimuse järgi aitas liivatee peletada painajalikke unenägusid. 17. sajandil ilmunud kokaraamatus soovitatakse liivateest ja õllest valmistada jooki, mis aitab häbelikkuse vastu.

      Liivatee on püha ja vägev taim ka mitmete kristlike legendide järgi. Üks legend jutustab sellest, kuidas liivatee endale suure väe saanud. Kord, kui Neitsi Maarja jalutas üle mägede, istus ta puhkama lõhnavale liivateevaibale. Jumal oli väga rahul liivateega, kes pakkus tema kallile teenrile pehmet ja lõhnavat puhkepaika, ning õnnistas taime, andes talle erilise mõjujõu.

      Aed-liivatee on mitmeaastane igihaljas poolpõõsas huulõieliste (Labiatae) sugukonnast. Taim on 20–40 cm kõrgune, puitunud püstise või tõusva varrega. Lehed on väikesed, lineaalsed või piklikud, vastakad, servast sissepoole käändunud. Õied on väikesed, lillad või roosakad, harvem valged. Taim õitseb juunist augustini.

      Aed-liivatee kodumaa on Vahemere maades.

      Eestis kasvab looduslikult aed-liivatee lähisugulane nõmm-liivatee (T. serphyllum), kelle ürti on ajast aega kogutud mereäärsetelt luidetelt ja liivikutelt, kuivadest männikutest ja loopealsetelt.

      Teine lugu räägib sellest, et kui Neitsi Maarja Joosepiga laulatati, kandis ta imekaunist liivateepärga. Liivateed nimetatakse ka Neitsi Maarja voodiõlgedeks, sest uskumuse järgi olnud laudas, kus ta koos Jeesuslapsukesega magas, lisaks teistele taimedele ka liivateeoksakesi.

      Liivateed on kasutatud terviseloitsudes, ennustamisel ning meeltevälist taju arendavates ja puhastusrituaalides. Ta on olnud mõjus taim ka luupainajate vastu. Vanasti peletati liivatee suitsu ehk viirukiga kodutarest välja kurje vaime. Liivatee viiruk aitas haiguste vastu ja vabastas kurjade sõnade mõjust. Taime rahvapärane nimetus kaetise rohi viitabki sellele, et teda peeti vägevaks taimeks, kes aitas isegi paha silmaga vaatamise ehk kaetamise vastu.

      Liivatee on olnud abiks ka armastuse ligimeelitamisel. Oli levinud uskumus, et kui neiu kandis juustes liivateeoksa, muutus ta vastassoo jaoks vastupandamatuks. Amuletis kantuna andis liivatee julgust ja võimaldas näha haldjate maailma. Liivatee viirukiga suitsutati vanapoisse, kes ei saanud kosjaminekuga hakkama, ning kalavõrke, mis ei püüdnud enam kala.

      Liivatee on tunnustatud ilu-, mee-, maitse- ja ravimtaim, kes on rikas eeterlike õlide poolest. Ta sisaldab tugevat antiseptilist, omapärase lõhnaga tümooli. Tüümiani eeterlikku õli saadakse värskest droogist veeauruga destilleerimisel ja seda kasutatakse farmaatsia-, toiduaine- ning parfümeeriatööstuses. Tüümiani eeterlikku õli lisatakse hambapastadele ja suuveele.

      Maitsetaimena on tüümian eriti populaarne Prantsuse köögis, olles estragoni kõrval üks kõige tähtsam maitseaine. Kuulus Prantsuse Provence’i maakonnast pärit vürtsisegu herbes de Provence sisaldab peale tüümiani veel rosmariini, punet, aed-piparrohtu ja lavendlit.

      Tüümian on ka hinnatud meetaim, kelle õitest saab parimate raviomadustega mett.

      Aed-liivateel on röga lahtistav ja bronhide spasme lõõgastav toime. Ta on üks paremaid köharohtusid lastele, soovitatakse bronhiidi, kopsupõletiku ja bronhiaalastma korral. Teda tuntakse ka kui rahustavat, valuvaigistavat ja und taastavat taime. Üks supilusikatäis ürti klaasi keeva vee ohta aitab gaasivalude ja soolepõletiku korral.

      Taim on tuntud ka oma antiseptiliste omaduste poolest. Ta on tugeva seene-vastase ja antibakteriaalse toimega. Aed-liivatee parandab söögiisu ning soodustab ainevahetust.

      Aroomteraapias kasutatakse eeterlikku tüümianiõli välispidiselt reuma- ja närvivalude korral. Emotsionaalsel tasandil on tal ergastav toime, ta annab julgust, tolerantsust ja tasakaalu.

      Aedkoriander

(Coriandrum sativum) Eluiga pikendav armutaim

      Aedkoriandrit peetakse üheks maailma vanimaks maitsetaimeks, keda Egiptuses kasvatati juba 3500 aastat tagasi. Koriandriseemneid on kasutatud tuhandeid aastaid ning peetud nii hinnaliseks, et neid pandi vaaraodele kaasa teise ilma. Koriandriseemneid on leitud mitmete kuulsate ajalooliste isikute matmispaikadest, näiteks Vana-Egiptuse 18. dünastia vaarao Tutanhamoni hauakambrist.

      Nimetus koriander tuleneb kreekakeelsest sõnast koris, mis tähendab mardikat või lutikat ja vihjab viljade kujule. Mõnede allikate kohaselt viitab see nimi ka valmimata koriandriviljade lutikalõhna meenutavale aroomile. Liigiepiteet sativus tuleneb kreeka keelest ja tähendab „kasvatatav, külvatav”. Taim on tuntud ka nimedega Chinese parsley, dhani.

      Aedkoriandrit on käsitletud juba vanas Egiptuses ja Palestiinas kui afrodisiakumit – ainet, millel on või arvatakse olevat suguiha või ka seksuaalset naudingut või potentsi suurendav toime. Antiik-Kreeka arst ja botaanik Pedanius Dioscorides (40–90 pKr) soovitas lisada koriandriseemneid veinile, see pidavat suurendama spermatosoidide teket. Punast veini, millele oli lisatud purustatud