Viirastuspiraadid. William Hope Hodgson

pilgu üles. Terve purje leipoolne külg laperdas punnlapist väljapool. Allpool nägin Tomi. Ta hiivas end just praampurje taglasele.

      Williams kõneles jälle.

      "Kaotasime kaks juss niimoodu."

      "Kaks meest!" hüüatasin.

      "Jap!" sõnas ta napilt.

      "Ma ei mõista,” jätkasin. "Ma pole sellest midagi kuulnud."

      "Kis oless sulle sillest kõnõlõnd?" küsis ta.

      Ma ei vastanud tema küsimusele. Tõesti, suutsin vaevu seda hoomata, sest taas oli kerkinud küsimus, mida peaksin ette võtma.

      "Ma mõtlen minna ahtrisse ja rääkida kõigest teisele tüürmannile," sõnasin. "Ta nägi ka ise midagi seletamatut ja… igal juhul ei suuda ma seda kannatada. Kui tüürmann teaks kõike…”

      "Pärgli päralt!” segas ta mulle vahele. "Ja saad teada, et oled kuramuse tola. Veel mitte. Püsi, kus oled."

      Olin kahevahel. Ta rääkis õigust ja ma olin nõutu, mida edasi teha. Olin veendunud, et üleval varitseb oht, kuid kui oleksin pärinud endalt selleks põhjendust, oleks seda olnud raske leida. Selle olemasolus olin nii veendunud, justkui oleksin seda juba oma silmadega näinud. Mõtlesin, et kas suudaksin selle olendi, tundmata tema võetavat kuju, Tomiga raal ühinedes peatada? See mõte tuli mulle roilpurje vaadates. Tom oli purjeni jõudnud ning seisis jalaköiel purjekoti lähedal. Ta küürutas üle raa ning sirutas end purje lõtku poole. Ja siis nägin, kuidas roilpurje kõht üles-alla hüples, justkui oleks äkiline tuulehoog seda tabanud.

      "Pärgli…!” alustas Williams ootusärevalt ning peatus sama äkitselt. Hetkega lõi puri üle raa ning ilmselt Tomi jalaköielt minema.

      "Püha jumal!” hüüdsin valjult. "Ta on läinud!"

      Hetkeks varjas miski mu vaadet ning Williams hüüdis midagi. Järgmisel hetkel nägin jälle selgelt.

      Williams näitas näpuga ning ma nägin midagi tumedat raa all kõlkumas. Williams hüüatas veel kord ning tormas fokkmasti taglase poole. Sain aru viimasest lausejupist.

      "…sessing."

      Mõistsin kohe, et Tom oli suutnud kukkudes haarata seisingust ning tormasin Williamsile järele noorukit päästma.

      Kuulsin tekil jooksumüdinat ning teise tüürmanni häält. Ta küsis, mis põrgu juhtunud oli, kuid ma ei vaevunud talle siis vastama. Pühendasin end üles jõudmisele. Teadsin, et mõned seisingud olid mädad, ja kui Tom ei saanud haarata millestki praamraa küljes, võis ta kohe alla kukkuda. Jõudsin taglaseni ja hiivasin end kohe üles. Williams oli minust natuke kõrgemal. Vähem kui poole minutiga jõudsin praampurje raani. Williams oli roilpurje juures. Libistasin end praampurje jalaköiest välja, kuni olin otse Tomi all, ning hüüdsin talle, et ta minu juurde laskuks. Ta ei vastanud ja nägin, et ta ripub lõdvalt ühe käega.

      Minuni kostis Williamsi hääl. Ta hüüdis, et tuleksin talle üles appi Tomi raa peale tõmbama. Kui kohale jõudsin, ütles ta mulle, et seising oli end ümber poisi randme kerinud. Kummardusin raa kõrvale ja piilusin allapoole. Williamsi jutt vastas tõele ja ma mõistsin, kui napp oli kõik olnud. Kummalisel kombel tuli mulle isegi tol hetkel arusaam, kui vähe tuult oli olnud. Mäletasin, kui metsikult puri poisi poole oli laperdanud.

      Kogu aja tegelesin ma tüürpoordi punlapi lahtiharutamisega. Võtsin otsa enda kätte, tegin jooksva silmuse ümber seisingu ja lasin silmuse alla üle poisi pea ja õlgade. Siis tõmbasin selle tema käte all pingule. Minut hiljem oli ta ohutult meie vahele raale tõmmatud. Lahjas kuuvalguses seletasin ähmaselt muhku tema otsa ees, kuhu purjejalam oli teda tabanud.

      Seal hetke hinge tõmmates kuulsin teise tüürmanni häält. Williams vaatas alla ning tagasi üles vaadates turtsatas naerda.

      "Tohoh!" ütles ta.

      "Milles asi?" küsisin kiirelt.

      Ta viipas peaga allapoole. Keerasin end ümber, hoides ühe käega jaktaagist ning teisega oimetust korralisest. Nii võisin alla vaadata. Alul ei näinud ma midagi ja siis kostis jälle tüürmanni hääl.

      "Kes seal, pärgli päralt, on? Mida te seal teete?"

      Nüüd nägin teda. Ta seisis praampurje tuulepealsel tagalase juures, nägu ülespoole keeratud, ja piilus teisele poole masti. Tema nägu paistis kuuvalguses vaid ähmase ja kahvatu ovaalina.

      Ta kordas oma küsimust.

      "Williams ja mina, söör," vastasin. "Tomiga juhtus õnnetus.”

      Jäin vagusi. Ta hakkas üles meie poole ronima. Taglasest hakkas leiparda poole kostma häälekõmin.

      Tüürmann jõudis meieni.

      "Noh, mis lahti?" uuris ta kahtlustavalt. "Mis juhtus?"

      Ta oli kummardunud ettepoole ja vaatas Tomi. Hakkasin seletama, kuid ta katkestas mind järsult:

      "On ta surnud?"

      "Ei, söör," kostsin. "Ma ei usu, kuid ta kukkus rängalt. Ta rippus seisingu küljes, kui temani jõudsime. Puri lõi ta raa pealt alla."

      "Mis?" küsis ta teravalt.

      "Tuul lõi purjesse ja viimane paiskus üle raa…”

      "Milline tuul?" segas ta vahele. "Tuult pole ollagi." Ta kehitas toe teisele jalale. "Mida sa silmas pead?"

      "Mõtlen, mida ütlen, söör. Tuul paiskas purje jalami üle raa ja lõi Tomi jaluseköiest välja. Williams ja mina nägime seda mõlemad."

      "Kuid tuult pole ollagi! Ajate mulle kärbseid pähe!"

      Tema hääles kostis hämmingut, kuid võisin öelda, et ta kahtlustas midagi, kuid mida, poleks ta osanud ka ise öelda.

      Ta vaatas Williamsile otsa, justkui tahaks midagi lausuda, muutis siis meelt, pöördus ümber ja käskis ühel talle järgnenud mehel tuua kera uut kolmetollist kanepiköit ja plokk.

      "Kärmelt!" lõpetas ta.

      "Just nii, söör," vastas mees ja ronis kähku alla.

      Tüürmann pöördus minu poole.

      "Kui te olete Tomi alla saanud, nõuan arusaadavamat selgitust. See ei kõlba kuhugi."

      "Väga hea, söör," vastasin. "Kuid teist seletust te ei saa.”

      "Mis mõttes?" karjus ta minu peale. "Ma ei talu mingit häbematust."

      "Ma ei tahtnud häbematuna paista, kuid, söör, tahtsin öelda, et see on ainus seletus."

      "Ütlesin, et see ei kõlba!" kordas ta. "Selles kõiges on midagi liiga mäda. Pean asjast kaptenile teatama. Ma ei saa talle rääkida seda loba…” Ta jäi äkitselt vagusi.

      "See pole ainus asi, mis sellel vanal künal mäda on," vastasin ma. "Teie peaksite seda teadma, söör."

      "Mida sa silmas pead?" küsis ta kiirelt.

      "Söör," ütlesin, "kui aus olla, siis näiteks see sell, keda te meid ühel ööl masti otsa jahtima ajasite. See oli küll naljakas, kas pole? See juhtum siin pole pooltki nii naljakas."

      "Aitab, Jessop!" sõnas ta vihaselt. "Ma ei taha kuulda vastuhaukumist." Kuid miski tema hääletoonis ütles, et olin saanud oma tahtmise. Ta tundus kohe vähem kindel olevat, et räägin talle loba.

      Pärast seda ei kostnud ta vast pool minutit sõnagi. Arvan, et ta ragistas aju. Kui ta jälle suu avas, rääkis ta korralise alla tekile toimetamisest.

      "Üks teist peab minema leipardale ja teda kinni hoidma," lõpetas ta.

      Ta pöördus ja vaatas alla.

      "Kas te toote juba selle köie?" hüüdis ta.

      "Jah, söör," kuulsin üht meest vastamas.

      Hetk hiljem nägin kellegi pead üle praampurje kerkimas. Plokk oli tal kaelas ja köieots üle õla heidetud.

      Varsti oli Tom all tekil ja me viisime ta ruhvi koikule. Tüürmann oli saatnud brändi järele ning hakkas teda sellega turgutama. Samal ajal hõõrusid paar meest