Viirastuspiraadid. William Hope Hodgson

sellest ideest kohe. Ehk – ja järgmisel hetkel heitsin selle kõrvale. Mulle meenus, et esimene kuju oli astunud üle reelingu merre. Seda ei saanud niiviisi seletada. Olin uudishimulik ja ärevil. Seekord polnud ma midagi näinud. Mida teine tüürimees näha võis? Kas jälitasime pettekujutelmi või oli meie kohal varjudes tõesti keegi? Mu mõtted pöördusid kujule, keda olime Tammy’ga logirulli juures näinud. Meenus, et teine tüürimees ei suutnud siis midagi näha, ja kui loomulik see oli tundunud, et ta ei peakski nägema. Mu kõrvu kostis jälle sõna "jänes". Pealegi, see võib antud juhtumit seletada. See oleks…

      Mu mõttejada katkestati järsult. Üks meestest karjus ja žestikuleeris.

      "Ma näes teda! Ma näes teda!" Ta viipas üles meie peade kohale.

      "Kus?" küsis mees minu kohal. "Kus?"

      Vaatasin pingsalt ülespoole. Tundsin teatavat kergendust. ”See on siis tõeline," ütlesin endamisi. Keerasin pea ringi ja vaatasin üles. Kuid ma ei näinud ikkagi midagi peale varjude ja valguslaikude.

      Tekilt kostis teise tüürimehe hääl.

      "Saite ta kätte?” karjus ta.

      "Mitte veel, söör," hüüdis kõige alumine mees leipardas.

      "Me näime teda, söör," lisas Quoin.

      "Mina ei näe!" ütlesin.

      "Seal tap jälle om," ütles ta.

      Olime jõudnud praampurje taglaseni ja ta viipas üles roiltengi raa poole.

      "Oled üks igavene muul, Quoin. Just seda sa oled."

      Hääl kostis ülevalt. See oli Jock ning kõik pahvatasid naerma.

      Nägin nüüd Jocki. Ta seisis taglasel just raa all. Kuni teised molutasid, oli tema üles läinud.

      "Oled üks igavene muul, Quoin," kordas ta, "ja leian, et teine tüürmann on sama napakas."

      Ta hakkas allapoole tulema.

      "Seal pole siis kedagi?" küsisin.

      "Naah," sõnas ta napilt.

      Kui tekile jõudsime jooksis tüürmann ootusärevalt ahtritekilt alla meie poole.

      "Saite ta kätte?" küsis ta veendunult.

      "Seal polnud kedagi," vastasin.

      "Mida!" tõstis ta häält. "Varjate miskit!" jätkas ta vihaselt ning meestele otsa vaadates. "Rääkige välja. Kes see oli?"

      "Me ei varja midagi,” vastasin kõigi eest. "Seal ei olnud kedagi."

      Tüürimees vaatas meid kõiki.

      "Peate mind tolaks?” küsis ta põlglikult.

      Maad võttis heakskiitev vaikus.

      "Nägin teda oma silmadega," jätkas ta. "Tammy siin nägi teda ka. Kui teda algul nägin, ei olnud ta päris tipus. Selles pole kahtlustki. Hülgemöla, et teda seal ei ole."

      "Noh, teda pole seal, söör," vastasin. "Jock läks otse üles kuni roiltengi raani."

      Tüürmann ei kostnud kohe midagi, vaid võttis paar sammu ahtri poole ja vaatas üles. Siis pöördus ta kahe junga poole.

      "Poisid, olete kindlad, et ei näinud kedagi grootmasti mööda alla tulemas?" uuris ta kahtlustavalt.

      "Just nii, söör," vastasid nad koos.

      "Igatahes," kuulsin teda endamisi pomisemas, "oleksin teda sel puhul isegi näinud."

      "Söör, on teil aimu, keda te näha võisite?" küsisin sel hetkel.

      Ta vaatas mulle teravalt otsa.

      "Ei!" sõnas ta.

      Tüürmann mõtles paar hetke, kuni vaikides ootasime, et ta meil minna laseks.

      "Püha müristus!" hüüatas ta äkitselt. "Oleksin pidanud sellele varem mõtlema."

      Ta pöördus ja vaatas igaühele kordamööda otsa.

      "Olete kõik siin?" küsis ta.

      "Just nii, söör," vastasime kooris. Nägin, et ta luges meid üle. Siis kõneles ta jälle.

      "Mehed, teie jääge kõik siia. Tammy, sina mine oma magamiskohta ja vaata, kas teised mehed on koikudes. Siis tule raporteerima. Kärmelt!"

      Poiss läks ja ta pöördus teise junga poole.

      "Mine eetsi mööda ruhvi,” ütles ta. "Loe teine vahtkond üle ning siis tule ahtrisse raporteerima."

      Nooruki mööda tekki ruhvi poole kadudes naasis Tammy tüürmannile ütlema, et kaks teist jungat magavad, millepeale saadeti ta vaatama, kas puusepp ja purjemeister on oma koikudes.

      Kuni ta ära oli, naasis teine poiss ahtrisse ja kandis ette, et kõik mehed magavad oma koikudes.

      "Kindel?" küsis tüürimees.

      "Täiesti, söör," vastas ta.

      Teine tüürmann viipas käega.

      "Mine vaata, kas stjuuard on oma koikus," sõnas ta järsult. Oli selge, et ta oli tõsiselt hämmingus.

      "Sul on veel üht-teist õppida, härra teine tüürmann," laususin mõttes. Siis jäin mõtlema, millistele järeldustele ta võib tulla.

      Mõni hetk hiljem naasis Tammy ütlema, et puusepp, purjemeister ja ”tohter" magavad kõik.

      Teine tüürimees pomises midagi ja käskis siis minna vaatama, kas esimene ja kolmas tüürmann on all salongis juhul, kui nad oma koikudes ei vedele.

      Tammy hakkas minema, kuid peatus siis.

      "Söör, kuni juba seal all olen, kas vaatan siis ka vanamehe ruumi?" uuris ta.

      "Ei!” ütles teine tüürmann. "Täida käsk ja too mulle sõna. Kui keegi kapteni kajutisse läheb, siis olen see mina."

      Tammy ütles: "Just nii, söör," ja tormas üles ahtritekile.

      Kuni ta ära oli, tuli teine junga ütlema, et stjuuard on oma koikus ja küsis temalt, mida pärglit ta selles laevaosas kooserdab.

      Teine tüürimees ei kostnud pea minuti sõnagi. Siis pöördus ta meie poole ja lubas meil vööri minna.

      Kuni koos eemale liikusime ja tasa vestlesime, tuli Tammy ahtritekilt alla ja läks teise tüürimehe manu. Kuulsin teda ütlemas, et kaks tüürmanni magasid mõlemad. Siis lisas ta järelkajana:

      "Vanamees samuti."

      "Ütlesin sulle ju…” alustas tüürmann.

      "Ma ei teinud seda, söör," sõnas Tammy. "Tema kajuti uks oli lahti."

      Teine tüürimees hakkas ahtri poole minema. Tabasin osa tema märkusest Tammyle.

      "…kogu meeskond. Ma…”

      Ta läks ahtritekile ja rohkem ma ei kuulnud.

      Viibisin hetke, kuid nüüd kiirustasin teistele järele. Ruhvile lähenedes kõlas esimene kell, ajasime teise vahtkonna välja ja rääkisime, mis mürglis olime osalenud.

      "Küllap oli unine," märkis üks mees.

      "Temap mitte," sõnas teine, "ta tukastas puhkuse ajal ja unistas, kuidas ta ämm talle intiimsel kombel külla tuleb."

      Selle peale kostis naeru ning tabasin end koos teistega naeratamas, kuigi mul ei olnud põhjust jagada nende arvamust, et see kõik oli tühiasi.

      "Teate, see võis olla jänes," kuulsin Quoini, meest, kes seda ka varem pakkus, Stubbinsi-nimelisele lühikesele ja morniilmelisele sellile märkimas.

      "Põrgut ta oli!" vastas Stubbins. "Egas need jänesed nii rumalad ka pole."

      "Ei mina tea," ütles esimene. "Soovin, et oleksin tüürmanni arvamust küsinud."

      "Ma ei usu, et tegu oli jänesega,” torkasin vahele. "Mida jänes seal üleval teeks? Arvan, et ta üritaks pigem stjuuardi sahvrisse pääseda."

      "Vean kihla," sõnas Stubbins. Ta läitis piibu ja hakkas seda tasa