Viirastuspiraadid. William Hope Hodgson

mu pilk Williamsile, mehele, kes oli mulle ”varjudest” rääkinud. Ta istus suitsetades oma koikul ega üritanudki vestlusega liituda.

      Läksin tema juurde.

      "Mis sina sellest arvad, Williams?" pärisin. "Kas arvad, et teine tüürmann tõesti midagi nägi?"

      Ta vaatas mulle mõru kahtlusega otsa, kuid ei öelnud sõnagi.

      Tundsin end tema vaikimisest ärritatuna, aga ei näidanud seda välja. Mõne hetke pärast jätkasin.

      "Tead mis, Williams, hakkan tasapisi mõistma, mida sa tol ööl liiga paljude varjude kohta ütlesid."

      "Mes sa silmas pead?" küsis ta suust piipu võttes ja oma vastuse peale üllatudes.

      "Mida ma ütlesin, loomulikult," sõnasin. "Siin on liiga palju varje."

      Ta tõusis istukile ning kummardus koikul ettepoole, piibuga käsi ettepoole sirutatud. Tema silmad hiilgasid erutusest.

      "Sa’s nägid…” Ta kõhkles ja vaatas mulle seesmiselt heideldes otsa.

      "Noh?" käisin peale.

      Pea minuti üritas ta midagi öelda. Siis muundus ta ilme järsku kõhklusest ja millestki määramatust tõsiseks otsusekindluseks.

      Ta rääkis.

      "Olgu ma neetud," sõnas ta, "ku ma sillest palgapäe välla ei vita. Varjud või mitte varjud."

      Vaatasin talle üllatunult otsa.

      "Kuidas su palgapäev sellega seotud on?" küsisin.

      Ta noogutas resoluutselt.

      "Kuula," kostis ta.

      Ootasin.

      "Mehad lahkusid," ta viipas piibuga ahtri poole.

      "Mõtled Friscos?" küsisin.

      "Jap," vastas ta, "ja punase krossitagi palgast. Ma jäin."

      Taipasin äkitselt.

      "Arvad, et nad nägid," kõhklesin ja ütlesin siis, "varje?"

      Ta noogutas sõnatult.

      "Ja nad kõik lasid jalga?"

      Ta noogutas jälle ja hakkas piipu vastu koiku serva tühjaks koputama.

      "Ja ohvitserid ja kipper?" küsisin.

      "Värsked," sõnas ta ja tõusis koikust välja, sest löödi kaheksandat kella.

      IV

      Purjega lollitamine

      See oli reede öösel, kui teine tüürimees vahtkonna masti otsa meest otsima saatis. Järgmisel viiel päeval ei räägitud muust pea üldse, kuigi peale Williamsi, minu ja Tammy ei paistnud keegi asja tõsiselt võtvat. Peaksin ehk Quoini välja jätma, kes igal võimalikud juhul siiski kinnitas, et laeval on jänes. Nüüd pole mul kahtlustki, et teine tüürmann hakkas mõistma, et tegu on millegi sügavama ja arusaamatumaga, kui ta alul oli arvanud. Teadsin samas, et ta pidi oma mõtted ja poolikud arvamused endale hoidma. Vanamees ja esimene tüürimees nöökisid tema kallal kummituse pärast. Kuulsin seda Tammy käest, kes kuulis neid mõlemaid järgmisel päeval koeravahi ajal tema kallal ilkumas. Oli veel üks asi, mida Tammy rääkis, mis näitas, kuidas häiris teist tüürimeest võimetus mõista masti otsas oleva mehe müstilist ilmumist ja kadumist. Ta oli sundinud Tammy’t üksikasjalikult rääkima logirulli juures nähtud kujust. Veelgi enam, teine tüürimees ei paistnudki asjasse kerglaselt suhtuvat – mitte asi, mille kallal norida – vaid oli tõsiselt kuulanud ja mitmeid küsimusi küsinud. Mulle oli selge, et ta üritas leida ainuvõimalikku järeldust. Kuid taevas hoidku, see oli võimatu ja ebatõenäoline.

      See oli kolmapäeva öösel, viis päeva pärast mainitud vestlust, kui mind ja teisi teadjaid tabas hirm. Ja siiski, ma mõistan, et tol ajal leidsid need, kes polnud midagi näinud, eelnevas vähe põhjust hirmuks. Kuid ka nemad olid üllatunud ja ehk ka natuke ehmunud. Juhtunus oli palju seletamatut, aga ka tavalist ja loomulikku. Sest kui kõik on öeldud, polnud see muu kui ühe purje laperdama puhunud tuul. Kuid minu, Tammy ja teise tüürimehe nähtu valguses oli seal ka tähelepanuväärseid detaile.

      Esimesest vahikorrast oli möödunud seitse kella ja siis veel üks ning meie vahtkond äratati teisi välja vahetama. Paljud mehed olid juba koikudest väljas ja ajasid endile meremehekastidel istudes hilpe selga.

      Äkitselt torkas teise vahtkonna junga pea tüürpoordipoolsest uksest sisse.

      "Tüürmann tahab teada," ütles ta, "kes teist viimase vahtkonna ajal fokkmasti roiltengi kinnitas."

      "Mes ta seda teada tahab?" uuris üks meestest.

      "Leipardapoolne laperdab," sõnas junga. "Ja ta ütles, et mees, kes selle kinnitas, peab kohe pärast vahtkonnavahetust sellega tegelema."

      "Oh! Kas tõesti? Mina see igastahes polnd," vastas mees. "Küsi parem teistelt.”

      "Küsi mida?" uuris Plummer uniselt koikust välja ronides.

      Junga kordas oma sõnumit.

      Mees haigutas ja sirutas end.

      "Las ma mõtlen," pomises ta ühe käega pead sügades ja teisega pükse jalga ajades. "Kis roiltengeli kinnitas?" Ta ajas püksid jalga ja tõusis püsti. "Korraline mudugist, kis siis muu?"

      "Seda teada tahtsingi!" sõnas junga ja lahkus.

      "Hei! Tom!" hüüdis Stubbins korralist. "Ärka üles, va laisk põrguline. Tüürmann laskis uurida, kes fokkmasti roiltengi kinnitas. See laperdab ning sa pead kohe pärast kaheksandat kella selle jälle kinnitama."

      Tom kargas koikust välja ja asus end kärmelt riidesse seadma.

      "Laperdab!" ütles ta. "Siin pole niipalju tuultki ja ma torkasin seisingute otsad teiste keerete alla."

      "Vast oli üks seising mädand ja andis järele," soovitas Stubbins. ”Igal juhul kiirusta, kohe kõlab kaheksas.”

      Minut hiljem kõlas kaheksas kell ja me tormasime ahtrisse rivistusele. Kohe pärast nimede hüüdmist nägin esimest tüürimeest teise poole pöördumas ja midagi ütlemas. Siis hüüdis teine tüürmann:

      "Tom!"

      "Söör!" vastas Tom.

      "Kas sina kinnitasid viimase vahtkonna ajal fokkmasti roiltengli?"

      "Jah, söör."

      "Miks see siis laperdab?"

      "Eip oska öelda, söör."

      "Seda see igastahes teeb. Kobi aga üles ja keera seising uuesti ümber. Tee seekord paremini."

      "Just nii, söör," vastas Tom ning järgnes teistele vööri. Fokkmasti taglase juurde jõudes ronis ta selle otsa ja hakkas tasapisi ülespoole minema. Nägin teda selgelt, sest kuu oli väga selge ja ere, kuigi vananemas.

      Läksin naagelpingini ja toetusin teda jälgides ja piipu toppides selle vastu. Nii teki kui alumise korra vahid olid läinud ruhvi ja arvasin, et olen tekil ainus. Minut hiljem avastasin oma eksimuse, sest piipu süüdates nägin Williamsit, noort koknit, maja leipardapoolsest küljest väljumas ning korralist viimase rahulikul ülesronimisel jälgimas. Olin natuke üllatunud, sest teadsin, et temal ja veel kolmel mehel oli pokker pooleli ning ta oli võitnud üle kuuekümne naela tubakat. Usun, et avasin suu küsimaks, miks ta ei mängi, kui mulle meenus meie esimene vestlus. Mäletan, et ta oli öelnud, kuidas purjed öösiti alati laperdavad. Mulle meenus, kuidas ta neid kahte sõna rõhutanud oli, ja äkitselt hakkas mul hirm. Korraga tabas mind selle idee absurdsus, kuidas isegi halvasti kinnitatud puri nii ilusa ja vaikse ilmaga laperdada saab. Imestasin, et polnud varem selles midagi kummalist ja ebatõenäolist näinud. Purjed ei laperda kena ilma ja rahuliku mere korral, kui laev kaljukindel püsib. Astusin pingi juurest eemale Williamsi poole. Ta teadis või vähemalt aimas midagi, mis minule oli tol hetkel arusaamatu. Poiss ronis üles, kuhu? See mind hirmutaski. Kas peaksin rääkima kõigest, mida tean ja arvan? Ja kellele ma peaksin rääkima? Nad naeraksid mu välja… ma…

      Williams pöördus minu poole ja rääkis.

      "Jummal!"