Viirastuspiraadid. William Hope Hodgson

näinud. Siis pöördusin poisi poole.

      "Taevas hoidku, mine leiküljele, enne kui teine tüürmann sind näeb!” ütlesin. "Mida öelda soovid, ütle üle tüürijala. Ära unista siin."

      Kuni kõnelesin, krabas vennike ühe käega minu käisest, näitas teisega üle logirulli ja karjus: "Ta tuleb! Ta tuleb…" Sel hetkel tuli teine tüürimees ahtrisse, joostes ja hüüdes: ”Mis toimub?” Ootamatult nägin logirulli lähistel reelingu all midagi inimesesarnast kükitamas. See oli nii udune ja ebamaine, et võisin vaevu öelda, et üldse midagi nägin. Kuid mu mõtted lendasid kohe tagasi vaiksele kujule, keda olin nädal tagasi kuuvalgel märganud.

      Teine tüürimees jõudis minuni ja ma näitasin juhmilt. Seda tehes teadsin, et ta ei näe seda, mida mina näen.

      (Kummaline, kas pole?) Järgmisel hingetõmbel kaotasin selle silmist ning taipasin, et Tammy oli haaranud mu põlvedest.

      Teine tüürmann vaatas hetke veel logirulli poole ja pöördus siis irvel minu poole.

      "Magasite mõlemad, jah!" Minu eitust ootamata käskis ta Tammy’l kaduda ja vait jääda või ta viskab ta üle ahtriteki.

      Pärast seda sammus ta ahtriteki luugi juurde, süütas uuesti oma piibu ning kõndis iga mõne minuti tagant edasi-tagasi, mind vahel, mõtlesin, kummalisel, poolkahtleval ja poolüllatunud pilgul jälgides.

      Hiljem, kohe pärast vahetust, kiirustasin alla junga koi juurde. Tahtsin hirmsasti Tammy’ga rääkida. Hulk küsimusi vaevas mind ja mõtlesin, mida tegema peaksin. Leidsin ta meremehekastil, põlved lõua alla tõmmatud ja pingsalt ukseava jälgides hirmunult kükitamas. Torkasin pea ruhvi ning ta ehmatas, nägi, kes see on, ning tema ilme muutus natuke rahulikumaks.

      "Tule sisse," sõnas ta vaiksel häälel, üritades end rahulikuks sundida. Astusin üle veelaua ning istusin meremehekastile tema vastas.

      "Mis see oli?” küsis ta jalgu tekile asetades ja ettepoole kummardudes. ”Jumala pärast, ütle, mis see oli!"

      Ta hääl oli valjenenud ja ma tõstsin hoiatuseks käe.

      "Tss!" ütlesin ma. "Ajad teised üles."

      Ta kordas oma küsimust vaiksemalt. Kõhklesin enne vastamist. Tundsin korraga, et parem oleks kõike eitada, öelda, et ma ei näinud midagi ebatavalist. Mõtlesin kärmelt ja otsustasin hetke ajendil öelda:

      "Mis oli mis?” küsisin. "Just seda küsima tulingi. Päris kenakese mulje jätsid meist ahtritekil oma hüsteerilise lollitamisega.”

      Lõpetasin märkuse vihasel toonil.

      "Ma ei lollitanud!" vastas ta ägedal sosinal. "Sa tead seda. Tead, et nägid seda ise. Näitasid seda teisele tüürimehele. Nägin sind seda tegemas."

      Väike vennike peaaegu nuttis hirmust ja tusast minu eeldatava uskumatuse pärast.

      "Möla!" vastasin. "Tead väga hästi, et jäid tööpostil magama. Nägid und ja ärkasid äkitselt üles. Olid veel unine."

      Tahtsin teda rahustada, kui võimalik, kuid taeva päralt! Ma vajasin ise rahustamist. Mis siis, kui ta teaks sellest teisest, keda peatekil nägin?

      "Ma ei maganud, täpselt nagu sinagi mitte," sõnas ta mõrult. "Ja sa tead seda. Lollitad mind. See laev kummitab."

      "Mida?" küsisin teravalt.

      "Ta kummitab,” kordas ta. "Ta kummitab."

      "Kes seda väidab?" uurisin uskumatul häälel.

      "Mina! Ja sa tead seda. Kõik teavad seda, kuid nad ei usu seda poolenistigi… Ka mina ei uskunud, kuni tänaseni."

      "Hülgemöla!" vastasin. "See on kõik üks merekarude loba.

      Ta ei kummita rohkem kui mina."

      "See pole hülgemöla," vastas ta uskumatult. "Ja see pole ka merekarude loba… Miks sa ei tunnista, et nägid teda?" hüüdis ta pisarateni ärritunult ja häält tõstes.

      Hoiatasin teda magajate äratamise eest.

      "Miks sa ei tunnista, et nägid teda?" kordas ta.

      Tõusin kastilt ja läksin ukse poole.

      "Noor narr!" ütlesin. "Soovitan sul sellest mitte lobiseda. Kuula mind ja mine magama. Räägid segast juttu. Homme ehk mõistad, millise narrusega oled hakkama saanud."

      Astusin üle veelaua ja jätsin ta. Usun, et ta järgnes mulle ukseni, et veel midagi öelda, kuid olin siis juba poolel teel eetsisse.

      Järgnevad paar päeva vältisin teda ja hoolitsesin selle eest, et me kahekesi ei jääks. Tahtsin teda veenda, et ta eksis, eeldades, et nägi tol ööl midagi. Kuid nagu sa varsti näed, ei olnud sellest mingit kasu. Teise päeva ööl leidis aset juhtum, mis muutis minu eitamise kasutuks.

      III

      Mees grootmastil

      See juhtus esimesel valvekorral kohe pärast kuuendat kella. Istusin vööris eesluugil. Peatekil ei olnud kedagi. Öö oli äärmiselt ilus ning tuul pea täiesti vaibunud, nii et laev oli väga vaikne.

      Äkitselt kuulsin teise tüürimehe hõiget.

      "Hei, grootmasti taglas! Kes seal üles läheb?"

      Tõusin luugil istukile ja kuulatasin. Järgnes pinev vaikus. Siis kõlas uuesti tüürimehe hääl. Ilmselgelt oli ta raevu äärel.

      "Kas sa, pärgli päralt, ei kuule mind? Mida põrgut sa seal teed? Tule kohe alla!"

      Tõusin püsti ja sammusin tuulepoolsele. Siit võisin näha ahtriteki luuki. Teine tüürimees seisis tüürpoordi redeli juures ja paistis vaatavat midagi, mis minu eest topsli varju jäi. Kuni jõllitasin, tõstis ta uuesti häält:

      "Tuhat ja tuline, sa igavene maarott! Tule kohe alla!"

      Ta trampis ahtritekil ja kordas metsikult oma käsku. Vastust ei tulnud. Hakkasin ahtrisse sammuma. Mis oli juhtunud? Kes oli üles läinud? Milline narr sinna käsuta läheks? Ja siis korraga mulle koitis. Kuju, keda olime Tammyga näinud. Kas teine tüürimees nägi kedagi või midagi? Kiirustasin edasi ja peatusin siis järsku. Samal hetkel kõlas tüürmanni kilav vile. Ta vilistas vahtkonda välja, ma pöördusin ja jooksin neid ruhvi äratama. Veel üks minut ja me kiirustasime kõik koos ahtrisse.

      Ta hääl vastas meile poolel teel:

      "Mõned teist kohe kärmelt grootmasti mööda üles. Uurige välja, kes see narr seal on ja mis pahandust ta teeb."

      "Just nii, söör," hüüdsid mitmed ja paar tükki kargasid kohe tormitaglasesse. Liitusin nendega ja ülejäänud asusid järgnema, kuid tüürimees käskis mõnel minna leipardasse juhuks, kui tüüp kavatseb sealtpoolt alla tulla.

      Teistele üles järgnedes kuulsin, kuidas teine tüürimees käskis Tammy’l, kelle kord oli aega määrata, minna koos teiste jungadega alla peatekile ning hoida silm peal ahtri ja vööri taakidel.

      "Nurka aetuna võib ta üritada ühest neist alla tulla,” kuulsin teda seletavat. ”Kui midagi näete, hüüdke mind kohe."

      Tammy kõhkles.

      "Noh?" ütles teine tüürimees teravalt.

      "Ei midagi, söör," sõnas Tammy ja läks peatekile.

      Esimene mees tuulepealsel oli jõudnud pütingvantideni ning viskas ümbrusele enne kõrgemale minemist korra pilgu peale.

      "Näed miskit, Jock?" küsis Plummer, mees minu kohal.

      "Naah!" sõnas Jock napisõnaliselt ja kadus mu vaateväljast.

      Minu ees olev mees järgnes talle. Ta jõudis põhjataglaseni ning peatus uurima. Olin tal kannul ja ta vaatas mulle otsa.

      "Mes üldse lahti on?" küsis ta. "Mida tas’ nägi? Kida me jälitame?"

      Ütlesin, et ei tea, ja ta kiikus tengi taglasele. Järgnesin. Leiparda semud olid meiega pea võrdsel kõrgusel. Topsli all nägin peatekil Tammy’t ja teisi jungasid ülespoole vaatamas.

      Mehed olid