Võit depressiooni üle. Paul Gilbert

polnud ma voodis nii hea? Ehk pole ma nii veetlev, kui ise arvasin.” Juurdlemine selle üle, miks ta teisele naisele alla oli jäänud, oli see, mis temas kõige suuremat depressiooni tekitas.

      Alaväärsuskompleksi toitvad veendumused näitavad end meie häbi- ja küündimatusetundes. Kui John depressiooni sattus ja tööl olulise vaidluse kaotas, mõtles ta: „Ma ei sõnastanud oma vaatenurka piisavalt põhjalikult. Ma olen küündimatu. Kui asi mulle tõeliselt tähtis on, ei suuda ma kunagi võita.” Nagu ta hiljem end paremini tundes ütles, et kuigi ta oleks ka normaalses seisundis allajäämise tõttu pettumust tundnud, oli ta varem alati järginud juhtmõtet: „Kord võidad, kord kaotad.” Kuid sellel juhul oli kaotusest tulenev pettumus ja stress viinud ta ennatlike järeldusteni. Huvitaval kombel ei sujunud ka tema paarisuhe sel ajal kõige paremini ning see taustastress võis tema stressihormoonide taset kõrgendada ning muuta ajul lüüasaamise ja küündimatuse järeldamise lihtsamaks.

Sotsiaalne keskkond

      Meie inimestega suhestumise viisid ja suhete kohta kehtivad veendumused võivad etendada depressioonis tähtsat rolli. Kuid ei saa jätta märkimata, et neile avaldab suurt mõju ka sotsiaalne keskkond. Näiteks ei lubata maailma mõnes osas naisi tänavale ilma nägu looriga katmata. Teistes paikades võivad naised riietuda ja käituda nii, nagu neile meeldib – minna, kui tuju on, rulaga sõitma kas või bikiinides. Mõned meie seast kasvasid üles teadmisega, et taevas elab Jumal, kes võib saata meid põrgusse, kui liiga patused oleme, teised aga arvavad, et see on lihtsalt sadistlik rumalus. Mõnes maailma osas valitseb suur tõenäosus, et lapsed surevad enne viiendat eluaastat, teistes piirkondades on aga imikute suremus suhteliselt madal. Mõnes suuremas linnas on kuritegevus, uimastiprobleemid, hirm ja pelg, keskkonna saastamine ja vaesus reegliks, kuid rohelistes eeslinnades esineb seda harva. Mõned meist kasvasid üles koos õnnelike ja neid jumaldavate vanematega, teised aga keset vägivalda, väärkohtlemist ja alkoholismi. Me elame väga erinevates sotsiaalsetes maailmades ning need maailmad annavad kuju meid mõjutavale stressile ning veendumustele ja väärtustele, mis meil meie enda ja teiste kohta on. Pole vähimatki kahtlust, et mõnda tüüpi sotsiaalne keskkond rajab pinnase stressile ja depressioonile. Majandusliku õitsengu poole tõttamises ei pööra me kaugeltki piisavat tähelepanu inimeste psühholoogilisele tervisele ning sellele, et mõned keskkonnad on psühholoogiliselt mürgised.

      Pole siis üllatav, et depressioonis inimestel on sageli mitmeid probleeme, nii sisemisi (mõtteviis, negatiivsed tunded) kui ka väliseid. Sotsiaaluurijad George Brown ja Tirrel Harris on leidnud, et naiste puhul etendavad välised, sotsiaalsed tegurid suurt rolli nii mõnda tüüpi depressiooni sattumisel kui ka neist taastumisel. Nad leidsid, et eksisteerib asju, mis muudavad meid depressiooni ees kaitsetuks (haavatavustegurid) ning asju, mis meid sellesse tõukavad (ajendavad mõjurid).

      Nagu kolmandas peatükis vaadeldud evolutsiooniteooria põhjal võis eeldada, on kaitsetus depressiooni ees seotud sellega, et meil pole lähedasi suhteid inimestega, keda me saame täiel määral usaldada, kellega tunda lähedust ja kellelt saada toetust. Madal enesehinnang – enda tajumine küündimatu, tühise või väärtusetuna või madala sotsiaalse staatusega – on samuti haavatavustegur. On oluline mõista, et osa meie enesehinnangust tuleneb rollidest, mis annavad meile tunde tähendusest, staatusest, saavutamisest ning sõprade omamisest, kes meie seltskonda hindavad. Mõned inimesed arvavad, et lapsevanem olemine ja laste järele vaatamine peaks olema meie enesehinnangu toetamiseks piisav roll, kuid tõendusmaterjal näitab, et see pole nii. Kuigi me võime oma lapsi armastada ja nad võivad tuua meie ellu palju rõõmu, ei kujunenud me evolutsioon kestel välja külg külje kõrval kooselamiseks rahutu ja nõudliku noore järelkasvuga – ja tõtt öelda võivad nad vahel ajada meid viimse piirini! Lapsed vajavad meilt palju, kuid me ei saa neid sajaprotsendiliselt teha oma usaldusaluseks ega pöörduda nende poole toetuse saamiseks ning probleemide emotsionaalseks jagamiseks. Samuti ei saa lapsed sajaprotsendiliselt turgutada meie eneseaustust, vähemalt mitte samamoodi, nagu täiskasvanud seda teevad.

      Õlekõrs, mis murrab kaameli selgroo, või sündmus, mis tegelikult depressiooni ajendab, on sageli selline, mis meid lihtsalt üle koormab. See võib olla teadasaamine, et partneril on kõrvalsuhe, töökoha kaotus, mis ähvardab meid suurte majanduslike raskustega, avastus, et üks meie lastest on tõsiselt haige, teatud laadi isiklik läbikukkumine. Pikaajaliste mõjudega sündmused võivad panna meid astuma seda viimast sammukest – ja me kukume üle serva ning keerleme mööda spiraali alla depressiooni poole. See on nii, nagu oleks me ühtäkki muutunud kurnatuks, kaotanud asjade üle kontrolli, saanud lüüa ja sattunud lõksu.

       Sotsiaalsed rollid

      Sotsiaalpsühholoogid teavad hästi, et palju meie enesehinnangust ja stressist tuleneb meie rollidest – emana, isana, töötajana, ülemusena, armastajana, tudengina, abikaasana jne – teisisõnu sellest, mida me teeme. Psühholoogid Lorna Champion ja Mick Power on näiteks rõhutanud, et just meie rollid annavad meile ka eneseaustuse ja teatud ühiskondliku staatuse. Kahjuks ei nähta laste kasvatamist ja koduperenaine olemist tänapäeval kuigi kõrges staatuses oleva rollina, hoolimata sellest, et see on üks olulisemaid ja emotsionaalselt koormavamaid tegevusi, mida inimesed saavad ette võtta.

      Noortel inimestel on peamine depressiooniga seostuv mure see, et neil võib puudu jääda selgetest rollidest, eriti siis, kui vabu töökohti pole kuigi palju ning nad ei pruugi tunda end ühiskonna täieõiguslike liikmetena. Tunne, et meil on teistele midagi pakkuda ning meid selle eest, mida me teeme, hinnatakse ja väärtustatakse, on tähtsad eneseaustuse ja sotsiaalse staatuse allikad. Ka töökoht annab meile teatud otsese kontrolli oma elu üle, võimaldades meil peale selle planeerida oma tulevikku ning pakkudes võimalusi suhelda teiste inimestega. Ilma ametikohata võime me end tunda ühiskondlikult ebavajalike ja identiteedist ilmajäetuina ning tulevikuplaanide tegemine ei pruugi olla kerge. Ka painab meid sotsiaalne isoleeritus.

      Mõnikord investeerime me teatud rolli palju, kuid kui selles läbi kukume, siis läheme koos rolliga põhja. Vaatame näiteks Kathit. Ta oli alati tahtnud abielluda, kuid polnud kunagi kohanud õiget inimest. Kuid ta oli pühendanud end haigete põetamisele ja see oli muutunud tema eluks. 54-aastasena kujunes tal välja tõsine tervisehäire, mis tähendas, et ta pidi jääma varakult pensionile. Leinates seda ühte asja oma elus, mis oli andnud kõigele mõtte ja tähenduse, kaldus naine depressiooni ja kaotas järk-järgult kontakti oma sõpradega – eriti nendega, kes veel tööl käisid.

      Paljudel teraapiasse tulevatel inimestel on depressiooni osana välja kujunenud probleemid töökoha või mõne muu tähendusliku, staatust edendava rolli leidmisega väljaspool kodu. Mõnikord tunnevad nad selle püüdmiseks liiga suurt ärevust ja ängistust, mõnikord ei luba seda nende partnerid, ja mõnikord on see lihtsalt liiga raske. Peale selle jääb palju lääne elustiili osi väljapoole oskusi, mille inimkond on evolutsiooni jooksul eluga toimetulekuks välja kujundanud, ning need ebaloomulikud elustiilid põhjustavad probleeme. Me kujunesime eluks välja tihedalt lõimitud kogukondades, kus lapsi ei suletud väikestesse kodudesse, vaid nad olid peamiselt väljas, aktiivselt tegevuses, ning sõbrad ja sugulased said neil pidevalt silma peal hoida. Kahtlemata ei eraldatud noori emasid ega takistatud neil ülejäänud kogukonnas töötamist, nagu see on tänapäeval. Minu arvates tuleneb teatud osa lääne ühiskonna kõrgest depressioonimäärast meie ebanormaalsetest sotsiaalsetest skeemidest ja elustiilidest.

      Üks põhjus nende depressiooni sotsiaalsete aspektide uurimiseks on rõhutada, et depressiooni all kannatamine võib võrsuda tõelistest sotsiaalsetest raskustest ja läbielamistest ega tähenda, nagu oleks inimene nõrk või halb. Sinu elus võib olla asju, mis muudavad depressiooni tekkimise tõenäolisemaks. Kui loobud enesesüüdistustest ning enda tundmisest küündimatu ja saamatuna, võid hakata nägema, kuidas tuua oma ellu muutusi. Oluline on märkida ka seda, et näiteks laste kasvatamisele pühendumine ei pruugi tingimata olla tee õnnele. Hoopis vastupidi, tõendid viitavad sellele, et laste sündimine võib vanemate paarisuhtes õnne vähendada. Muidugi ei tähenda see, et lapsed ei tooks perre palju rõõmu. On neidki inimesi, kes satuvad depressiooni just vanemarollist ilma jäädes, kui lapsed on suureks saanud ja kodunt lahkuvad.

Miks ohustab depressioon naisi meestest rohkem?

      Juba ammu on märgatud, et üldiselt ohustab depressioon naisi ligikaudu kaks-kolm korda suurema