Võit hasartmängusõltuvuse üle. Alex Blaszczynski

esitatud katteta tšekid;

      • kodunt kaduv raha või esemed;

      • pangaarvel väiksema summa avastamine, kui seal peaks olema.

      Enesehinnangu tegemisel on mängurile suureks abiks vastamine kahekümnest küsimusest koosnevale küsimustikule, mille on koostanud organisatsioon Anonüümsed Mängurid.

      1. Kas oled kunagi tööajast hasartmänge mänginud?

      2. Kas mängurlus on kunagi su koduse elu õnnetuks muutnud?

      3. Kas mängurlus on mõjutanud sinu reputatsiooni?

      4. Kas oled kunagi tundud pärast mängimist kahetsust?

      5. Kas oled kunagi mänginud, et saada raha, millega tasuda võlgu või muul moel finantsprobleeme lahendada?

      6. Kas mängurlus on põhjustanud sinu ambitsioonide vähenemist või tööviljakuse langust?

      7. Kas oled pärast kaotamist tundnud, et pead võimalikult kiiresti tagasi tulema ja kaotatud summad tagasi võitma?

      8. Kas oled pärast võitmist tundnud tugevat tungi tagasi minna ja veel võita?

      9. Kas mängid sageli, kuni viimane münt on taskust läinud?

      10. Kas oled kunagi raha laenanud, et oma mängimist finantseerida?

      11. Kas oled kunagi müünud isikliku eseme, et oma mängimist finantseerida?

      12. Kas sul on vastumeelsus kasutada „mängimisraha“ tavaväljaminekuteks?

      13. Kas mängimine muutis sind oma perekonna heaolu suhtes hoolimatuks?

      14. Kas oled kunagi mänginud kauem kui algselt planeerisid?

      15. Kas oled kunagi mänginud oma murede või probleemide eest põgenemiseks?

      16. Kas oled oma mängimise finantseerimiseks kunagi toime pannud seadusvastase teo või kaalunud sellise teo toimepanekut?

      17. Kas mängimine tekitab sul unehäireid?

      18. Kas vaidlused, pettumused või masendavad sündmused tekitavad sinus tungi mängida?

      19. Kas sul on kunagi tekkinud tung tähistada mõnda head uudist >mõnetunnise mängimisega?

      20. Kas oled oma mängimise tulemusena kunagi kaalunud enesehävitamist?

      Mõned kindlamad patoloogilise mängurluse näitajad:

      • sund kaotusi tasa teha;

      • korduvad nurjunud püüded mängimist lõpetada;

      • mängimine vastukaaluks negatiivsetele emotsioonidele (stressile ja depressioonile).

      Vaatamata tõsiasjale, et hasartmängimine on välja viinud tõsiste rahaprobleemideni, säilitavad mängusõltlased kindlat, kuid väära veendumust, et edasi mängimine lahendab nende probleemid, et võit päästab nad, võimaldades neil oma võlad ära maksta. Kuid sellest ringist on võimalik välja murda. Selle raamatu abiga saab õppida nägema oma mõtteviisi vigasust. Kui tekib arusaam erinevatest sammudest, mis inimest piki probleemse mängurluse teed allapoole viivad, saab protsessi peatada ja oma käitumist muuta, mis parandab tulevikuväljavaateid.

      2

      Kuidas kujuneb sõltuvus?

      Enamik mängureid alustab väikestest mängudest ja järk-järgult, kui nende raha või vara vastu peavad, hakkavad nad panuseid tõstma; mõned on esmalt maha mänginud kogu raha, seejärel ehted, tõllad või hobused, koguni ülerõivad ja parukad; siis aga oma farmi ning viimaks ehk koguni aadlitiitli („The Nicker Nicked“, 1619).

      Harilikult kujunevad hasartmängude mängimisega kaasnevad probleemid välja tasapisi ja pikema aja jooksul. Paljud inimesed ei suuda hetke, mil nad mängukire üle kontrolli kaotavad, täpselt määratleda. Kõik, millest nad on teadlikud, on stabiilselt halvenev rahaline seis ja enese leidmine vajadusest kulutada hasartmängule üha rohkem raha ja aega ning valetada teistele, et oma tegevust salajas hoida. Nagu paljud alkohoolikud, ei näe nad probleemi adekvaatselt, kuni on juba kriisiolukorda jõudnud ja teised hakkavad nende tegusid pahaks panema. Isegi siis eitavad paljud mängusõltlased tõika, et nendega on midagi valesti, ning reageerivad igale sellelaadsele vihjele viha ja vimmaga. Nad on eitusfaasis. Moonutatud mõttelaad võimaldab neil minimeerida oma kitsikuse ulatust või oma käitumist mõistuspärastada, mõeldes, et see on ainult ajutine olukord, mille tõi kaasa mõningane ebaõnn. Nad hoiavad visalt kinni ootusest, et asjade paranemine on vaid kiviviske kaugusel.

      Hasartmängusõltuvusse sattumise protsess on lihtne, kuid skeem varieerub. Algul mängivad inimesed mõistlike kulutuste piires, riskides ainult niisuguste summadega, mille kaotamine on neile jõukohane. Kuid mingil ajahetkel ja sageli põhjustel, millest nad ise teadlikudki pole, kontroll kaob. Kontrolli kaotamine võib toimuda ühel viisil kahest: võimetus mänguvõimalusest keelduda või võimetus kord alustatud mängimist lõpetada.

      „Sellele ajale tagasi vaadates ei saa ma tõesti aru, millal asi probleemseks muutus. Kõik, mida ma tean, on see, et miski tõmbas mind ikka ja jälle tagasi mänguautomaatide juurde. Ma ei suutnud neist mõtlemist lõpetada. Need kätkesid endas maagiat, mis mind ahvatles, ja ma veetsin mängides üha rohkem ja rohkem aega. Järk-järgult kasutasin ma kogu oma raha – ja ma tõesti mõtlen kogu oma raha – nende näruste masinatega mängimiseks. Tundsin suurt viha, kui oli vaja arveid maksta, sest see tähendas, et mänguautomaatide jaoks jäi vähem raha.“ Mary.

      Kontrolli kaotamine võib toimuda tõepoolest kiiresti: esimeste juhuslike võitude põnevus ja meeleolu tõus võib olla nii tugev, et inimene muutub peaaegu kohe sõltuvaks. Varased võidud mängivad olulist rolli ka ekslike ootuste tekkimisel, et hasartmängimine on hea võimalus hõlptuluks.

      Mõnel juhul võib allakäik toimuda tasapisi, kuid progresseeruvalt. On inimesi, kes pärast mitut aastat kontrollitud mänguharrastust leiavad, et nende mängimise sagedus ja intensiivsus kasvavad. Mõnikord võivad nad mängida kauem ja kaotada rohkem, kui algul plaanis oli. Seejärel püüavad nad kaotuse tagasitegemise lootuses õnnejumalanna palet veel kord enda poole pöörata, et järgmise võiduga seis võrdsustada. See on esimene samm jahitsüklisse – protsessi, mida raamatus „The Chase“ on kujukalt kirjeldanud Ameerika sotsioloog professor Henry Lesieur. Ta ütleb, et mida enam mängurid püüavad oma kaotusi tasa teha, seda sügavamale võlgadesse nad end mässivad ja seda suurem on neile avalduv surve, mis sunnib neid taas kasiinosse minema ja uuesti mängima. Tsükkel jätkub, kuni nad leiavad end täiesti lootusetust rahalisest seisust.

      Lõpuks, nii nagu alkoholismi puhul, hakkavad mõned inimesed mängides prassima. Prassimine on äkiline pikem mängusessioon või inimest puhanguna tabav mängusööst. Selle peamine omadus on pöörane mänguhoog, millega kaasneb subjektiivne tunne kontrolli nõrgenemisest: inimene tunneb, et ta lihtsalt ei suuda mängimist lõpetada. Sellele, mida niisugune sööst kaasa võib tuua, ei pöörata mingit tähelepanu. Inimest valdavad meeleheide ja enesehävitustung, sest ta kaotab suhteliselt lühikese ajaga meeletuid summasid. Niisuguste mängusessioonide vaheline intervall võib ulatuda mõnest nädalast mitme kuuni ning vahepeal valdab inimest kahetsus, ta ei tunne mingit soovi kasiinosse minna või on see soov üsna väike.

Patoloogilise hasartmängimise faasid

      Praktiseerivad arstid on identifitseerinud kolm faasi, mille läbivad enamik kõige tugevama patoloogiaga mängusõltlasi. Kuid see, kui kiiresti inimene iga faasi läbib, võib, nagu ma varemgi öelnud olen, väga palju varieeruda. Need kolm faasi on järgmised:

      • võitmise faas;

      • kaotamise faas;

      • meeleheite faas.

       Võitmise faas

      Kõik mängurid peavad kusagilt alustama. Võitmise faasis tutvustatakse inimesele mõnda konkreetset hasartmängu, kusjuures teejuhiks on sageli vanemad või sõbrad. Eesmärk on mõnusalt aega veeta, seega õpib inimene peagi, et hasartmängimine seostub põnevuse ja meelelahutusega. Seda põnevust võivad anda võiduärevus, mängukeskkonna mõne